FIFA muutku Confederations Cup tõeliseks karikavõistluseks

Eile Saksamaal lõppenud Confederations Cup oli edukas. Jagus nii (ilu)väravaid, põnevust kui ka pealtvaatajaid ja FIFA president Sepp Blatter võis finaal järel puhta südametunnistusega tõdeda, et tegemist on "respekteeritud ja iseseisva võistlusega", kus erinevalt MM- ja EM-finaalturniiridest ei karda meeskonnad ründavat ja lahtist jalgpalli praktiseerida.

Et aga Confederations Cupi veelgi tähtsustada tuleks FIFA-l see minu meelest muuta tõeliseks karikaturniiriks - loositakse neli veerandfinaalpaari, kes kohtuvad kodus ja võõrsil; sama juhtuks ka poolfinaalis. Ühemänguline finaal peetaks aga ette kokku lepitud kohas. Mängud võiks ära jaotada pikema ajavahemiku peale (sarnaselt tennise David Cup'ile, kus esimene ring mängitakse kevadel, finaal aga alles sügisel).

Sellisel muudatusel oleks kolm vägagi positiivset aspekti. Esiteks peaksid siis meeskonnad igas mängus pingutama, sest eksimisvõimalus puudub. Teiseks aitaks see oluliselt leevendada Confederations Cupi peamist valupunkti - kurnatud mängijad kaotavad olulise osa oma puhkuseajast. Kolmandaks tooks see turniiri seal osalevate meeskondade fännidele palju lähemale.

Millega värskendada olümpiaprogrammi?

Nädala pärast Singapuris 2012. aasta olümpialinna valimiseks kogunev Rahvusvaheline Olümpiakomitee viib samas läbi ka usaldushääletuse kõigi olümpiaalade osas - kes vähemalt poolte ROK-i liikmete toetust ei võida, see 2012. aasta mängudel enam ei figureeri. Täpsemalt kirjutab tänane Postimees.

Kui mõni ala peaks usaldushääletusel põruma (ja ma loodan, et see nii läheb, kuid sellest allpool), siis valitakse asendaja järgmiste alade seast: ragbi, karate, squash, golf, rulluisusport. Mina pean nendest aladest sobivaimates golfi ja ragbit ning sobimatuimaks karated.

Golf on arvatavasti kõige tugevam kandidaat. Üks peamine põhjus on minu arvates selle kaasamise kasumlikkus. Esiteks on golfiga lihtne sponsoreid ligi tõmmata - juba praegu mõõdetakse maailma tippude aastaseid auhinnarahasid miljonite dollaritega, mis näitab, et enese eksponeerimisest golfi kaudu ollakse huvitatud. Teiseks on golfile olümpiarajatise ehitamine selgelt kasumlik projekt - isegi kui sobivat rada juba olemas pole, ei tohiks pärast mänge olümpiarajal kätt proovida soovijatest puudus tulla.

Ragbi puhul tuleb kõigepealt mainida, et olümpiaprogrammi pürgib traditsioonilise ragbi (15 mängijat meeskonnas) mugandatud variant, kus korraga on väljakul seitse mängijat. Ala eeliseks on selle populaarsus (ragbi MM-turniir jääb mõningatel andmetel vaadatavuselt alla vaid suveolümpiamängudele ja jalgpalli MM-ile), miinuseks aga piiratud leviala - kõik tippmeeskonnad peale Prantsusmaa, Itaalia ja LAV-i paiknevad endises Briti impeeriumis.

Squashi miinuseks pean asjaolu, et olümpiamängude programmi kuulub juba kolm nö "reketiala" - tennis, lauatennis, sulgpall - mis peaksid oma koha võrdlemisi kindlalt säilitama. ROK-i nõue on, et olümpia-alade arv ei tohi ületada 28-t ja on vähetõenäoline, et 1/7 neist antakse reketikäsitsejatele.

Rulluisuspordi puhul on minule siiani arusaamatu, millist distsipliini silmas peetakse? Kas 1992. aastal Barcelonas näidisalana kavas olnud rulluisuhokit, grupisõitu tänavarajal, individuaalset või üks-ühe vastu võistlust lühemal distantsil või hoopis eksreemspordi valdkonda kuuluvat trikisõitu rambil. Kuid kindlasti ei tundu ükski neist piisavalt tõsiseltvõetavana.

Karate. Kumite kaasamine oleks olukorras, kus huvi võitlusspordialade (poks, kreeka-rooma maadlus, vehklemine) vastu olümpiamängudel niigi kahaneb, totter. Ning kata sarnaneks iluvõimlemisega, kus tavainimene hindamissüsteemist mite midagi aru ei saa.

Ja nüüd lubatud loetelu aladest, mille koht olümpiaprogrammis peaks minu meelest põhjaliku arutelu läbima: taekwondo, softpall, pesapall, poks, kreeka-rooma maadlus. Lisaks on mitu ala (nt vehklemine), kus peaks vähendama võistlusalade arvu.

Trans siiski õigustas kohta Euroopas

Veidi enam kui nädala eest kirjutasin Narva Transist kui perpektiivitust ja Eesti jalgpallile kasutust meeskonnast. Nüüd tuleb oma vaateid pisut korrigeerida, sest laupäevases UEFA Intertoto karikasarja avaringi korduskohtumises suudeti Belgias sealset KSC Lokeren OV-d 1:0 võita. Kokkuvõttes langeti siiski koguskooriga 1:2 välja.

Võib öelda, et Transi osalemisest tõusis Eesti jalgpallile kokkuvõttes siiski kasu; seda just laupäeval saavutatud võidu pärast. Nimelt jagatakse UEFA klubivõistlustele kohti ja asetusi - viimaseni on Eesti klubid minu mäletamist mööda küündinud vaid korra - vastavalt UEFA edetabelile, milles peegeldub riigi klubide esinemine UEFA karikasarjades. Lisaks edasipääsule jagatakse plusspunkte ka saavutatud võitude ja viikide eest ning Transi võit aitab Eestil loodetavasti praeguselt nutuselt 46. kohalt paari pügala võrra kerkida.

Sest kurb fakt on, et mainitud edetabelis edestab Eesti järgmisi riike: Luksemburg, Aserbaidžaan, Fääri saared, Kasahstan, Andorra ja San Marino.

Lisa (28.06.2005): Nagu selgus sellest artiklist, siis Intertoto sarja mängud siiski arvesse ei lähe. Siit võid aga näha värsket tabelit, mille järgi pannakse paika asetused ja jagatase kohad 2006. aasta suvel. Eesti on aastaga möödunud Põhja-Iirimaast ja Walesist.

Murray esiletõus suurendab Henmani võimalusi

Briti tennisefännide iga-aastane pettumus saabus tänavu oodatust veidi varem - nende esinumber Tim Henman pudenes kodusetel Wimbledoni meistrivõistlustel konkurentsist juba teises ringis. Enamasti on Henman suutnud ennast kas veerand- või poolfinaali välja mängida ja seal siis kaotada ning jätta viimaseks britist meesüksikmängu meistriks Wimbledonis 1936. aastal võitnud F.J. Perry.

Tänavu ei pidanud aga tennisesõbrad oma Union Jacke Henmani kaotuse tõttu koju jätma. Nad võisid lisaks sellele võtta kaasa ka St. Andrew' ristiga plagud, sest 18-aastane shotlane Andrew Murray oli esimeses ringis alistanud kolmes setis endast ATP edetabelis 166 kohta kõrgemal oleva George Bastli ja vahetult pärast Henmani langemist teises ringis lõi ta 14. paigutusega Radek Stepaneki samuti kolmes setis.

Laupäeval kohtus Murray kolmandas ringis 18. asetust omanud David Nalbandianga ja BBC tolle päeva Wimbledoni sündmusi kajastanud blog annab Suurbritannia tennisemekas toimunust vägagi hea ülevaate. Põhimõtteliselt oli tegemist Murray-maaniaga. Õnnelikku lõppu seekord küll ei juhtunud - esimest korda elus viiesetilise kohtumise pidanud Murray võitis kaks esimest setti, kuid väsis siis silmnähtavalt ja kaotas kohtumise - ent britid vaimustusid noormehe esitusest silmnähtavalt ja temast loodetakse palju.

William Hilli koefitsendid küsimusele, kes brittidest jõuab 2006. aasta Wimbledonis kõige kaugemale, on järgmised: Henman 1,72, Murray 3,50 ja Greg Rusedski 4,00. Ladbrokes pakub koefitsenti 51,00, et Murray on 2006. aasta Wimbledoni tshempion ja koefitsenti 8,00, et ta saab selleks hiljemalt 2010. aastal.

Ilmselgelt on britid väsinud Henmani ebaõnnestumistest ja tahavad uut mängijat, kellelt võitu oodata. Henmani edaspidistele võimalustele võib Murray esiletõus aga isegi hästi mõjuda, sest brittide senine teine number Rusedski pole kunagi olnud reaalne pretendent Wimbledoni meistritiitlile ja kui arvestatav osa kuningriigi tähelepanust Murray'le koondub, ei tunne Henman enam nii suurt võidukohustust ja see mõjub tema võimalustele pigem hästi kui halvasti.

USA GP järellainetus

Nädala aja eest said autospordifännid võimaluse olla tunnistajaks ühele totakamale sündmusele autospordi kuningliku sarja F1 ajaloos - USA GP-st Indianapolise ringrajal otsustas turvalisuskaalutlustel loobuda seitse meeskonda kümnest.

Lühidalt: Michelini rehve kasutavad seitse meeskonda said pärast reedel Toyotatega juhtunud avariisid rehvitootjalt range soovituse pühapäevasele sõidule mitte startida, sest pilootide turvalisus polnud antud rehvipartiiga ega ka kiirkorras kohale toodud asenduspartiiga tagatud. Olukorra päästnuks Michelini hinnangul šikaani ehitamine raja kiireimasse kurvi, kuid FIA eesotsas president Max Mosley'ga keeldus seda mööndust tegemast ning üle 100 000 pealtvaataja maailma ühel legendaarseimal ringrajal sai nautida võidusõitu, kus osales kuus autot, neist samal ringil lõpetasid vaid kaks.

Nädala alguses esitas FIA seitsmele sõitu biokoteerinud meeskonnale süüdistuse ning karistus võib Mosley sõnul ulatuda hoiatusest eluaegse võistluskeeluni! Selle peale esines avaldusega Minardi F1 meeskonna (üks neist kolmest, kes Indianapolises sõitis) boss Paul Stoddart, kus ta andis üheselt mõista, et tegelikult on kogu olukorra peasüüdlane Mosley ise.

Selles avalduse lõpetas Stoddart minu meelest väga tabava tsitaadiga Mosley tegevuse kohta Indianapolises: "At that point what we needed was crisis management and what we got from Mosley as usual was management in crisis."

Penaltimaraton U20 MM-il

Hollandis toimuvad juba kolmandat nädalat meeste U20 vanuseklassi maailmameistrivõistlused, hetkel on jõutud veerandfinaalideni; esimeses neist kohtus võõrustajariik Nigeeriaga. Kodupubliku meelehärmiks läks Nigeeria juba 1. minutil juhtima ent teise poolaja alguses vastas samaga Holland, kes 46.minutil viigistas. Normaalajal rohkem väravaid ei löödud ja ka lisaajal ei suutnud keegi tabamuseni jõuda. Võitja pidid otsustama penaltid.

Kindlasti oli tegemist ühe pikima penaltiseeriaga FIFA MM-ide ajaloos, sest võitja selgitamiseks vajati mõlema meeskonna poolt 12 sooritust ja lõppskooriks kujunes 10:9.

Esimeste eksimustega said hakkama meeskondade neljandad lööjad, kelle löögid tõrjuti. Järgmisena eksisid kuuendad lööjad, kellest hollandlane tabas latti ja nigeerlane Yinka Adedeji, kes võinuks kohtumise lõpetada, ei saanud väravalegi pihta.

Seejärel saadeti väravasse 10 penaltit järjest, kusjuures mõlemad meeskonnad jätsid oma 11-ndaks lööjaks väravavahi. Seejärel alustati teise ringiga ning kohe alustuseks eksis Hollandi ründaja Collins John, nigeerlane Taye Taiwo oli aga täpne ja Nigeeria oli poolfinaalis.

Väidetavalt leidis jalgpalliajaloo pikim penaltiseeria aset 23. jaanuaril 2005 Namiibia karikavõistlustel, kus esimese ringi kohtumine KK Palace'i ja Civics'i vahel lõppes 2:2. Penaltiseerias sooritas kumbki meeskond 24 lööki ning KK Palace võitis 17:16.

Eesti jalgpall täies hiilguses

Eesti Meistriliiga kohtumine Tartu JK Tammeka - Tallinna FC TVMK, esimese poolaja keskpaik. Tammeka lööb värava, väljakukohtunik annab vile ja osutab käega keskpunktile. Tammeka meeskond jookseb nurgalipu juurde külakuhja moodustama ja naaseb siis oma väljakupoolele. TVMK kaitsja läheb äärekohtuniku juurde midagi seletama, too kutsub enda juurde väljakukohtuniku ja pärast väikest nõupidamist tõstab äärakohtunik lipu ja väljakukohtunik tühistab värava ning näitab suluseisu märgiks vabalööki.

Collina lõpetas Itaalias vilistamise ära, äkki on nõus tulema arengumaale kohalikele järeleaitamiskursuseid andma.

PS. Mängu võitis TVMK 2:0, esimese värava löömise ajal olid kolm nende mängijat piltilusas suluseisus.

PPS. Samal ajal alistas Saksamaa naiste Euroopa meistrivõistluste finaalis 21000 pealtvaataja ees Norra 3:1.

Kaitse varjutab rünnaku

Eile Emajõe ääres palli togimas käinuna ja täna pildikastist nii rannavollet kui ka saalivõrkpalli (mõlemal puhul naiste oma, kusjuures) vaadanuna jõudsin kindlale veendumusele, et võrkpalli muudab mängijatele ja pealtvaatajatele atraktiivseks kaitsemäng.

Võimsad rünnakud on samuti ilusad vaadata, kuid kaks meisterlikku robinsonaadi, mille tulemusel pall mängus hoitakse ja siis vastase järgmine rünnak täpse blokiga takistatakse, pakub vingema emotsiooni. Ja ka ise mängides oli raske palli äratoomisest saadud rõõm suurem, kui mõne oskamatu ründelöögi õnnestumisest tekkinu.

Paigalseis Narvas

Täna pidas Narva JK Trans Tallinnas (!) UEFA Intertoto karikasarja esimese ringi avamängu Belgia klubiga KSC Lokeren OV ja kaotas 0:2. Kui belglased mõnda esindusõiguseta mängijat ei kasutanud, on Transi euroteekond taaskord piirdunud ühe sõiduga Tallinnasse ja teisega välismaale, sest kordusmängust kolmeväravalist võitu loota oskavad vaid paadunud optimistid.

Trans pidas oma ainsa euromängu mitmendat aastat järjest Tallinnas, sest nende enda staadionil on raskusi isegi Eesti Meistriliiga nõuetele vastamisega. Eurosarjade positiivne aspekt seisneb selles, et isegi korraliku keretäie korral maksab UEFA klubile vaevatasuks päris kena summa, mida siis too saab enese edendamiseks kulutada.

Transi puhul on aga jäänud mulje, et UEFA-lt saadud preemiasummade eest klapitakse näiteks liiga optimistlikult koostatud eelarvet, sest pärast mitut aastat eurosarjades mängimist pole klubi endiselt enda kodustaadionit, mis peaks iga klubi süda olema, suutnud korda teha.

Seetõttu tahangi loota, et tänavu suudavad klubid, kel on soov areneda, Eesti meistri- ja karikavõistlustel piisavalt edukalt esineda, et Trans järgmisel aastal uuesti Tallinnasse eurooplastega mängima sõitma ei peaks.

Spordikonklaav ehk olümpialinna valimine

6. juulil valib Rahvusvaheline Olümpiakomitee Singapuris toimuval täiskogul 2012. aasta suveolümpiamängude korraldajalinna. Kandidaate on viis - Pariis, London, Madrid, New York ja Moskva. Favoriit on Pariis, kellest jääb napilt maha London, omad võimalused on kindlasti olemas Madridil, New Yorgi võit on vähetõenäoline ning Moskva võit oleks ime.

Kui eelmises lõigus asendada võtmesõnad ja fraasid selliste terminitega nagu konklaav, Vatikan, paavst, Joseph Ratzinger, Francis Arinze, Oscar Maradiaga ja Dionigi Tettamanzi, siis saaks tektsi ilma suuremate korrigeerimisteta kasutada kirjeldamaks 265. Rooma paavsti valimise eel valitsenud olukorda.

Sarnasusi on veelgi: hääletab seltskond valitud inimesi, kes ei ole ametisse mitte valitud, vaid nimetatud, avalikkus saab teada vaid hääletustulemuse ja see, mille põhjal otsus tehakse, jääb samuti saladuseks.

6. juulil selgub 2012. aasta olümpialinn. Kas võidab modernseid lahendusi pakkuv Pariis, briti soliidsust lubav London, rohelised mängud korraldada sooviv Madrid, Coca-Cola kandidaat New York või eelistatakse mingil täiesti arusaamatul põhjusel (haletsus?) kiratsevat Moskvat?

Mis põhjustas Ferrari võidupõua?

Eilse Kanada GP ajal, kus Ferrari sõitjad Michael Scumacher ja Rubens Barrichello McLareni esipiloodi Kimi Räikkoneni järel teise ja kolmanda koha hõivasid, meenus mulle tänavune Monaco GP, mille ajal ütles sõber lause: "Huvitav, palju Ecclestone Ferrarile maksis, et nad tagasi tõmbaksid?"

FIA bosside ja Ferrari kokkumängu teemal "ärge see aasta võitke muidu kaotame publiku" ei ole ma algusest peale uskunud. Esiteks on FIA ennast viimaste aastate jooksul tõestanud usaldusväärse organisatsioonina, kes manipuleerimise asemel on pigem sunnitud tegelema laveerimisega, sest nii F1 kui ka ralli-MM-i tulevikku ohustab autotootjate tõrksus kallite sarjadega edaspidigi seotud olla. Teiseks on Ferrari vaieldamatult värvikaima ajalooga ja glamuurseim F1 meeskond ning ma ei usu, et siiamaani (Itaalia!) perekonnaärina tegutsev meeskond laseks ennast sellistesse manipulatsioonidesse kaasata.

Küll aga tundub loogiline FIA juhtide mõttekäik "reegleid tuleb muuta, et sari muutuks avatumaks ja huvitavamaks". Sellel suunal astutud sammud ongi minu meelest Ferrari suhteliselt kehvade esituste põhjuseks, sest käimasoleva ja eelmise hooaja vahel sisse viidud reeglitemuudatused olid F1 lähiajaloo kardinaalseimad.

Kui 2004. aasta alguses suutis Ferrari oma 2003. aasta mudeliga võrdlemisi mugavalt GP-delt kaksikvõite noppida andis see märku ühest - aastate vältel konkurentidest pidevalt märgatavalt suuremat eelarvet omanud Ferrari oli arendustööga teiste meeskondade eest kordades ära läinud. See oli loogiline, sest auto arendamine käis aastate vältel suunas, kus suuremaid muutusi polnud.

Enne käimasolevat hooaega olid aga muutused põhjalikud - rehvivahetuse keelamine sõidu ajal ja nõue, et mootorid peavad vastu pidama kaks GP-d on neist näitlikuimad - ning see nullis Ferrari eduseisu. Pigem mõjus see lausa tagasilöögina, sest meeskonnad, kes raha loevad (praktiliselt kõik peale Ferrari) olid juba mitu hooaega püüdnud mootorite iga nende kalliduse tõttu pikemaks muuta. Rehvide sektsioonis on Ferrari miinus aga see, et nad on ainus tippmeeskond, kes kasutab Bridgestone'i toodangut.

Viimane ongi viimaste hooaegade jooksul peamiselt keskendunud koostööle Ferrariga, kelle auto arenes stabiilselt samas suunas. Michelini klientideks olid aga Renault, McLaren, Williams ja BAR ning rehvitootja pidi arvestama kõigi meeskondade iseärasustega ehk olema arendustöös mitmekülgsem. Sellise töölaadi tulemusel aastate jooksul kogutud info paistab tänavu Michelini kasuks ja Ferrari kahjuks mängivat.

Samas olen võrdlemisi kindel, et kui reeglites uuesti sama kardinaalseid muudatusi ette ei võeta, siis hiljemalt järgmiseks hooaja suudab Ferrari, kelle eelarve on endiselt selgelt suurim, praegu tipus olevatele meeskondadele - McLaren ja Renault - järele jõuda. 2007. aastal on nad selged tiitlisoosikud, 2008. aasta MM on Ferrari ülekaalu tõttu igav ja 2009. aastal hakkab murelik FIA taas mõtlema, et midagi peab ette võtma.

Tõsine jalgpall, mängivad naised

Naiste võrkpalli olen üritanud võimalusel vaadata juba aastaid, sest see on meeste mängust aeglasem ja pakub pikemaid ning nauditavamaid pallivahetusi, ent naiste jalgpalli olen kuni viimase ajani pidanud siiski "mitte päris jalgpalliks". On aeg arvamust muuta, sest Inglismaal on käimas üheksandad Euroopa meistrivõistlused jalgpallis naistele, mitte naiste jalgpallis.

Turniiri avamängu Inglismaa-Soome jälgis Manchester City kodustaadionil ligi 30 000 pealtvaatajat ning tänast kohtumist Inglismaa-Rootsi, kus kaalul oli koht poolfinaalis, tuli oma silmaga Blackburn Roversi kodustaadionile vaatama üle 25 000 inimese. Muidugi võib vastu väita, et ka Eestis tõid Erki Nool, Monaco prints Albert ja Co Lilleküla staadionile täismaja, kuid lisaks hämmastavalt suurele publikuhuvile mõjub EM-finaalturniir veenvalt ka teistes aspektides.

Mängud on huvitavad. Kui mõne aasta eest olid viie- kuni seitsmeväravalised võidud naiste tiitlivõistlustel tavalised, siis seni peetud 10-st kohtumisest on kahe- või enamaväravalise vahega lõppenud vaid kaks.

Meedia huvitub turniirist siiralt, mitte kartusest diskrimineerimis-süüdistuse ees. Inglise avalikõiguslik telekanal BBC kandis otse üle kõik Inglismaa mängud, täna üllatuslikult poolfinaali jõudnud Soome koondise tegemised Inglismaal on olnud nii Yle kui ka MTV3 spordiuudistes olulisel kohal.

Mäng on oskuslikum ja jõulisem. Väravavahid suudavad palli lahtilöögist probleemideta keskjooneni läkitada, peamängu ei kardeta ja võitlustahet kiirgab mängijatest igal sammul ning konfliktki pole tabu - tänases Inglismaa-Rootsi mängus tuli kohtunikul viimastel minutitel paar sõnelust lahutada. Ühel korral läks
asi lausa vastase togimiseni.

Kokkuvõtvalt. Naiste mängitavat tippjalgpalli on nauditav vaadata - puudu ei ole ei emotsioonidest, säravatest mängijatest ega ilusatest sooritustest.

Karikasarja võlu ei osata Eestis hinnata

Talvel otsustas Eesti Jalgpalli Liit, et Eesti karikavõistlused muutuvad alates väljaandest 2005/06 euroopalikeks - avatud kõigile soovijatele ning edasipäseja selgitab üks mäng esimesena loositud meeskonna koduväljakul. See oli väga hea otsus, sest kahemängulised pool- ja veerandfinaalid röövisid karikavõistlustelt selle aura peamise komponendi - tavalisest suurema tõenäosuse üllatuseks. Täna andis EJL teada, et karikavõistlustele on registreerunud 32 klubi, mis võistluste korraldusliku poole pealt vaadates on muidugi ülimalt tänuväärne:P

Registreerunud meeskondade nimekirja vaadates üllatusin, sest karikavõistlustele polnud ainsa Meistriliiga klubina registreerunud Tartu JK Tammeka. Esiliiga klubisid osaleb aga ainult viis! Levadia ja TVMK duublite mitteosalemine on arusaadav ja võimalik, et isegi keelatud, kuid Pärnu JK Vaprusel, Lasnamäe FC Ajaxil ja Tallinna Jalgpallikoolil vabandused puuduvad. Nagu ka Tammekal.

Tartu klubi, kes kogub Meistriliiga meeskondadest kõige rohkem pealtvaatajaid, käitumine ongi eriti hämmastav. Igati euroopalik jalgpalliklubi on teinud korraliku karuteene nii endale kui ka oma toetajatele, sest Tammeka minetas karikavõistlustest loobumisega oma kõige tõenäolisema võimaluse eurosarja jõuda ja klubi fännid jäävad ilma karikavõistluste kohtumistest, mis alati liigamängudest särisevamat õhkkonda pakuvad. Vapruse, Ajaxi ja TJK loobumise põhjuseks on eeldatavasti rahalised probleemid, kuid ikkagi...

Euroopas osaleb karikavõistlustel iga endast lugupidav meeskond, Eesti meistrivõistlustel osalevast 150-st klubist leidus tarmukust vaid 32-l.

Varajased kandidaadid "Eesti parim võistkond 2005" auhinnale

Iga aasta lõpus annab Eesti Olümpiakomitee välja aasta spordiauhinnad. Minu meelest on pea alati kõige oodatum aasta võistkonna valimine, sest kui Eesti saab uhkeldada üksikute tippudega individuaal-aladel, siis võistkondlikult on väikeriigil rahvusvahelisel tasandil midagi raske saavutada ja "mängud konnatiigis" ehk kodused meistrivõistlused ei mõju enamasti veenvalt. See muudab aga konkurentsi võrreldes aasta mees- ja naissportlase ning treeneri valimisega ootamatustele altimaks.

Kes oleksid hetkeseisuga peamised pretendendid?

Sõudmise paarisaeruline neljapaat, kes võitis MK-sarja avaetapi ja on MM-il üks peamisi medalipretendente. Kogemust ja noorust kombineeriv paatkond koondab endas hetke nelja Eesti parimat sõudjat.

Eesti meeste võrkpallikoondis. Täna FIVB-i presidendi käestki kiidusõnu pälvinud võrkpallurid on ainsa esimesest kvalifikatsiooniringist alustanud Euroopa meeskonnana jõudnud kolmandasse ringi, kus kohtutakse maailma absoluutsesse tippu kuuluvate Venemaa, Poola ja Bulgaariaga. Sel turniiril on iga geimivõit tubli saavutus, kohtumise võitmine võrduks imega ja edasipääs oleks Eesti spordi suurim võistkondlik saavutus läbi aegade.

Eesti meeste jalgpallikoondis arvatavasti esikohale ei pretendeeri, sest juba praegu võib öelda, et kaalukaimaks tulemuseks jääb 1:1 viik Venemaaga - seda ei suudaks ületada ka Läti alistamine koduväljakul või positiivne tulemus Slovakkia vastu võõrsil. Koht esikolmikus on siiski pigem tõenäoline kui mitte.

Markko Märtin - Michael Park on tänavu sõitnud kehvasti. Või õigemini öeldes märkamatult - rallinädalavahetustel ei ole enam isegi sportlikes seltskondades viibides näha ega tunda aasta või kahe eest valitsenud üldist teabenälga, mis seisnes selles, et iga infokild Märtini sõidu kohta võeti vastu siira tänu ja huviga. Esikolmikusse siiski äkki ennast kuidagi pressivad.

Kristjan Kais - Rivo Vesik olid eelmisel aastal väga lähedal olümpiamängudele pääsemisele ning lõpetasid MK-sarja igati soliidse 16. kohaga. Tänavu saadi esimesel MK-etapil 13. koht. Minu meelest jääb neil täpselt üks samm puudu sellest, et Eesti üldsus neid maailma absoluutsesse tippu kuuluvateks sportlasteks pidama hakataks. Selle sammu astumiseks peab regulaarselt MK-etappidel esikümnesse mahtuma ning paaril korral ka turniirivõidule väga lähedale jõudma. Eelmisel hooajal saadi kirja üks neljas koht.

Loodetavasti lisandub aasta teises pooles veel kandidaate. Korvpallikoondis üritab Tiit Soku juhendamise all tagaukse kaudu EM-finaalturniirile pääseda, jalgpalliklubidel seisavad ees mängud eurosarjades, äkki suudab murdmaasuusatamises meeste teatenelik MK-etappidel esikolmikukohti noppida ja must hobune võib esile tõusta alles detsembri keskel.

kiire edu hind

Võib olla, nagu mõne aja eest selgus, nt 26,9 miljonit eurot. Moskva CSKA ostis Real Sociedadist 19,7 miljoni naela eest türklasest ründaja Nihat kahveci ja sõlmis temaga nelja-aastase lepingu. Nihati palk saab olema 1,8 miljonit eurot aasta. Kokku 26,9 miljonit eurot - 421 miljonit krooni, mille eest saaks ehitada kaks alekokkareenat.

Lisaks näitab see ost minu meelest parajat kriisi vene jalgpallis. Kui nii suure summa eest ostetakse maailma mastaabis teisejärguline ründaja, siis peab kohaliku mängijatevalikuga ikka väga kitsas käes olema. Ma arvan, et Moskva Dünamo oleks viimase poole aasta jooksul ostetud seitsmele portugaallasele eelistanud siiski seitset venelast...

publikujulgus(etus)

Eile käisin Tartus, Küüni tänaval rannavollet vaatamas. Võistluseks Eesti karikavõistluste avaetapp, osalejate seas muuhulgas Kristjan Kais - Rivo Vesik, kes koos Hollandi paariga Emiel Boersma - Richard de Kogel oodatult finaali jõudsid.

Tegelikult väga hea idee - võistlus kesklinna peatänaval, rahvale tribüüngi kohale toodud, tase vähemalt finaali osas maailma tipule lähedalolev, kaheksa osalejaduo seas pea kõik Eesti parimad mängijad. Finaal oligi põnev, vaja läks kolme geimi, viimases omakorda lisapunkte ja kirsiks tordi peal Kais - Vesiku võit. Pealtvaatajaid oli finaali ajal kohal silma järgi hinnates vähemalt paarsada. Tore!

Nüüd negatiivsest. Esiteks võiksid eestlastest pealtvaatajad aru saada, et võistlusareenil sooja tegevad sportlased pole marutõbised - kui pall tribüünile rahva sekka või tänaval seisvate inimeste sekka lendab, siis võiks käituda näiteks nii: haarake pall, visake see innukalt väljaku ääres ootavale sportlasele tagasi, naeratage ja hüüdke midagi julgustavat või kiitvat ka veel takka.

Käituda ei tohiks aga nii: kui pall teist meetri kaugusel maandub, võtke välja telefon ja hakake seda asjalikult näppima või küsige kõrval seisva sõbra käest, et kuhu õhtul jooma läheme; siis pärast suunavat hõiget tõstke pall maast üles nagu mädanenud kõrvits ja visake see hüüdjale moel, mis näitab teie ülimat ükskõiksust ja hillitsetud põlglikkust selle teo suhtes. Seejärel heitke kiire pilk ümberringi ja tuvastage, ega keegi tuttavatest teid ometi midagi sedavõrd häbiväärset (sinu meele lahutamiseks valmistuva sportlase aitamine) tegemas ei näinud.

Saage aru, et kui sportlased ja publik koos(töös) võistluseks soojendust teeb (ja ma ei mõtle viimase puhul plastpudelist President 10 manustamist), siis kulgeb ka võistlus mõlema osapoole jaoks meeleolukamalt. Ning emotsioonide pärast ju sporti vaatama minnaksegi.

Samas tekkis küsimus, kas võistluse korraldajad pakutavate emotsioonide peale mõelnud on. Sellel jõuproovil häiris silma üks ja kõrva samuti üks tegelinski, kes olid vastavalt kohtunik ja teadustaja. Esimene oli kõigile võistluse jälgijatele suurepärane näide selle kohta, mida kohtunik teha ei tohi (vastuvõetud otsuste muutmine ebaselgetel põhjustel, ülbe suhtumine endast märgatavalt nooremate abikohtunike suhtes, väljapaistev laiskus). Teine aga ei adunud, et suurem osa publikust pole skyplussi mölastiili andunud toetajad. Kompetentne kohtunik on enesekindel ja soliidne ning hea teadustaja informatiivne.

Loo point on, et spordivõistlusel viibijad saavad eelkõige ise selle meeldivaks sündmuseks teha ja spordivõistluse korraldajad peaksid jälgima, et pakutav pakett oleks pealtvaatajate ootustele vastav.