"1"

Enda jalgpallimälus sobrades ei meenunud ühtegi juhust, mil väljakumängija oleks kandnud numbrit "1". Tänases Meistrite liiga kohtumises Madridi Real - Piraeuse Olympiakos selline sündmus aga aset leidis - Kreeka klubi ridades kandis tavaliselt väravavahtide omanduses olevat numbrit mängija nimega Pantelis Kafes, kes ka värava kirja sai.

1994. aasta MM-i ajast meenub, et Mehhiko koondise peatreener oli kuskil öelnud, et võibolla kasutab ta väravavaht Jorge Campost, kes oli turniirile registreeritud särginumbriga "1", mõnes kohtumises väljakumängijana. See vihje olevat vallandanud FIFA ametnikes kire jõuda selgusele kirjeldatud tegevuse luabtuses. Ei tea, kas see selgus saaavutati. Campos püsis aga kindlalt väravas.

Kommentaarid tänasele Eesti Spordilehele

Täna nagu igal kolmapäeval ilmus värske Eesti Spordileht. Otsustasin, et avaldan nüüd siin huvipakkuvamate kirjutiste kohta oma arvamuse. Võimalik, et see kujuneb iganädalaseks tavaks.

***

Esmalt kantakse eelmise nädala miinuspoolele Jaan Kirsipuu katkestamine maanteesõidu MM-il (plussiks oli Risto Mätase ja Kristo Galeta pikad odakaared): "Ainus Eesti profirattur MM-võistluste eliitklassis Jaan Kirsipuu katkestas /.../ astudes rattasadulast maha hetkel, kui läbitud oli veidi üle kahesaja kilomeetri. Siis kui tempo üles võeti ja õige sõit lahti läks. /.../ Tõsine spordisõber ootaks Kirsiüuult sellistelt tippjõuproovidelt vahel ka lõpuni kannatamist ja võitlemist. Ning sis kaaluks tema kas või 31. koht üles mõnegi väiksema velotuuri etapivõidu."

Kahju muidugi, et Kirsipuu ebaõnnestus, kuid ülearu pole teda mõtet seetõttu laita. Esmalt võtkem arvesse, et tempo võeti üles tippmeeskondade poolt, kes kõik 273 km pikkusel rajal mitmekesi. Kirsipuul tuli pärast joogipudeli hankimist ennast iga kord ise uuesti normaalsele positsioonil võidelda, tipptiimidel jaotus veekandmine kas ühtlaselt või tegid seda mehed, kelle katkestamine oli juba stardis paika pandud. Eestis ei taheta ikka veel aru saada, et grupisõidu puhul on tegemist meeskonnaalaga, kus igal mehel on kanda oma roll nagu jalgpalliski.

See, et vahest õnnestub mõnel üksiküritajal, kelleks Kirsipuu seekord UCI asjameeste läbikukkunud eksperimendi, mille eesmärgiks oli geograafiline mitmekesisus, tõttu osutus, kõrge kohaga finišisse jõuda või isegi võit noppida, on erand, mis kinnitab reeglit - üksinda grupisõidus tegusid ei tehta.

Siis veel aga see aspekt, et pigem võinuks Jass kuskil neljanda kümne keskel siiski lõpujooneni loksuda. Milleks peab 35-aastane kogenud profisportlane, kes käinud läbi tulest ja veest, vähendama oma eduvõimalusi eesseisvatel võistlustel (sügisklassikud) pingutades koha nimel, mis ununeb vähem kui nädalaga? Eesti ratturite parim saavutus MM-il peaks olema Janek Tombaku mõni aasta tagasi välja sõidetud esikümnekoht. Kes seda mäletab? Ei keegi. Ja pole vajagi.

Jalgrattaspordis maksab üldiselt ainult võit, äärmisel juhul (MM, OM, suurtuuride üldarvestus) ka poodiumikoht. Kirsipuu teab seda ning käitub vastavalt olukorrale - kui edušanssi pole, ronib sadulast ja üritab järgmisel võistlusel uuesti. Ja õigesti teeb.

***

Neljandal küljel annab Eesti Ujumisliidu peatreener Tõnu Meijel teada, et alaliidu poolt paika pandud eesmärk Pekingi olümpiamängudeks on võita medal. Praegu on see Meijeli hinnangul veel ebareaalne. Arvestades taset, kus Eesti ujumine nt 2000. aastal oli (Jana Kolukanova viimane koht Sydney OM-i poolfinaalis oli suurepärane, lausa uskumatu saavutus), siis on areng olnud silmnähtav - Kolukanova kaheksa koht MM-il on selle veenev tõestus (loe sellest ka siit).

Minu meelest on sümpaatne, et võetud sihiks on olümpiamedal. Kui see unistus (millekski enamaks on seda hetkel raske määratleda) tõepoolest täitub, oleks tegemist Eesti ühe hinnatavaima olümpiamedaliga üldse, sest ujumine on kergejõustiku kõrval üks olümpiamängude kahest tõeliselt suurest alast.

***

Keskmistel külgedel räägitakse võrkpallist. Põhiliselt Balti liigast, mis kõigi asjaosaliste meelest positiivne nähtus on. Ühtin nende seisukohtadega igati. Kuue Eesti meeskonna omavahelist nagistamist aastast aastasse vaadata on pehmelt öeldes tüütu. Kindlasti mõjub Balti liiga positiivselt ka publikunumbritele.

Samas hakkas silma, et naiste meistriliiga kannab tänavu Nivea nime. Ennustan, et aprillis on uudise pealkirjaks: "Nivea liiga võitis TLÜ/Cartini". Sobivad võistkonnanimed oleksid ka Paide Pampers ja Alutaguse Ariel.

Kuidas 13,4 miljonit naela debüteeris

2004. aasta suvel ostis Madridi Real 13,4 miljoni naela eest endale Newcastle Unitedi kaitsja Jonathan Woodgate'i mängijaõigused. Newacstle'i tollast peatreenerit Bobby Robsoni õnnitleti õigustatult õnnestunud tehingu puhul - kuigi Woodgate kuulus Inglismaa koondise vaatevälja, oli ta karäär pikitud vigastustega ja üleminekugi ajal ravis ta taas traumat.

Reali meditsiinilised uuringud, mida mõned allikad kirjeldasid kui "Florentino Perezi (Reali president) meditsiinilised uuringud", ta läbis ja Hispaania kuninglik klubi rivistus täienes keskkaitsjaga. Juhtus aga see, mida võis karta, Woodgate sai taas vigastada ja oma debüüdi Madirid Reali eest tegi ta alles eile, 13 kuud pärast klubiga liitumist.

Milliseks debüüt kujunes? Katastroofiliseks! Woodgate lõi 25. minutil vastase tsenderdust vahelt lõigata üritades omavärava ja teisel poolajal teenis ta oma teise kollase kaardi ning saadeti 66. minutil enneaegselt duši alla.

Tenniserõõmud

Käimasolev nädal on Eesti tennise jaoks erakordne. Vaevalt, et on varem olnud nädalaid, mil kaks Eesti tennisisti alustavad WTA turniiri võiduga. Maret Ani alistas Sloveenias, Portorozi turniiri avaringis 5. asetatud Marion Bartoli (Prantsusmaa), kes on WTA edetabeli 44. number ja Kaia Kanepi alustas Indias, Calcuttas toimuvat jõuproovi võiduga Ankita Bhambri (India) üle, kelle edetabelikoht, tõsi küll, on tagasihoidlik. Ent samas ei pääse kuskil WTA turniiri põhitabelisse nö "suvalised" mängijad.

Positiivne uudis oli ka esmaspäevane teade, et Ani tõusis WTA edetabelis 121. kohale. See on eestlannade läbi aegade kõrgeima koha kordamine. Siiski hakkab natukenegi kommentaariruumides ringi vaadates kohe silma kontingent, kes teatab, et maailma edetabeli esisaja piirimail olemine pole mingi näitaja. Vaidlen vastu. On küll!

Kindlasti on tennises maailma esisaja piirimail olemine võrreldav judo MM-i seitsmenda kohaga. Ja ma pole üldse kindel, kas tennisist selles võrdluses koguni peale ei jää.

Enamik tennise kritiseerijaid unustab, et kui enamikel Eestis populaarsetel suvistel individuaalaladel -vehklemine, maadlus, judo, ujumine, sõudmine, purjetamine - on võistlusdistsipliine/kaalukategooriaid mitu, et mitte öelda palju (isegi kergejõustikus saab sportlane johtuvalt looduse poolt antust endale sobivaima ala valida), siis tennises spetsialiseerumisvõimalus puudub. Ennem mingitki sarnast võimalust pakkunud paarismäng on praegu selges ebasoosingus nii turniirikorraldajate kui ka tenniseametnike seas ja sellise rinde vastu võitlemine saab lõppeda ainult ühe tulemusega.

Ehk siis - kui Maret Ani on WTA edetabelis 121. kohal, siis ta tõesti ongi maailma paremuselt 121. naistennisist (tennise edetabelis on kõige paremini reaalset seisu peegeldavad). Kui Martin Padar saab judo MM-il seitsmenda koha, siis ta ei ole paremuselt maailma seitsmes judoka - MM-il võisteldi kaheksas kaalukategoorias ehk võib julgesti väita, et Padaril pole maailma poolesaja parema judoka sekka asja.

Ja nüüd võiks pikalt rääkima hakata tennise populaarsusest ja levikust judo omaga võrreldes.

Jäähoki järgneb jalgpallile

Nagu siit lugeda saab, on Rahvusvaheline Jäähoki Föderatsioon (IIHF) võtnud kaalumisele plaani, mille kohaselt hakataks edaspidi võitu tiitlivõistlustel väärtustama kolme punktiga senise kahe asemel. Viigi hinnaks jääks plaani kohaselt aga endiselt üks punkt. Põhimõtteliselt tahetakse minna samasuguse punktisüsteemi juurde, mis jalgpallis juba enam kui kümme aastat kehtinud on.

Kindlasti on tegu näitega edumeelse spordialaliidu kohta. Selline muutus punktisüsteemis tähendab reaalses elus seda, et ühe võidu ja kahe viigi hind on väiksem kui kahe võidu ja ühe kaotuse oma. See innustab meeskondi rohkem ründama ja võitu püüdma, mis mõjub ala vaatemängulisusele positiivselt. Loodetavasti läheb see reeglimuudatus kongressil läbi.

PS. Omaoodi kurioosum on aga IIHF-i poolaastakongressi toimumiskoht - Portugal. 64 liikmesriiki koondav taliala föderatsioon võiks siiski koguneda kohas, kus lund vähemalt kunagi nähtudki on.

Meil naisekandmine, brittidel kriket

Istusin paari tunni eest arvuti taha ja asusin likvideerima kolm päeva kestnud infosulgu (selle tekkepõhjustest loodetavasti juba järgmises postituses). BBC spordikülgedele jõudsin umbes tunni aja eest. Sealt lootsin eelkõige leida nädalavahetusel toimunud Inglise Premier League'i mängude ülevaateid ja homsete Meistrite liiga mängude eelvaateid. Kuid peauudis räägib kriketist, ka esmane sidebar on 80% ulatuses kriketi päralt. Nimelt võitis Inglismaa koondis 18-aastase vaheaja järel Ashes'i karika.

Ausalt öeldes on kriket ülimalt tõenäoliselt maailma mastaabis populaarseim spordiala, mille reeglitest ja punktilugemissüsteemist ei tea ma põhimõtteliselt mitte midagi. Ja ma pean ennast keskmise eestlasega võrreldes väga sporditeadlikuks inimeseks.

Inglaste jaoks on see võit Austraalia üle aga sedavõrd tähtis, et BBC spordikülgedel hetkel käiva gallupi küsimuseks on: "Kas Inglismaa Ashes'i karikavõit on sinu jaoks kõigi aegade magusaim spordielamus?"

Seda küsitakse Inglismaal, kes mullustel olümpiamängudel võitis üheksa kuldmedalit, tuli 2003. aastal ragbi maailmameistriks ja sai juulis alguses õiguse korraldada 2012. aasta suveolümpiamängud. "Mis toimub?", tahaks esimese emotsiooni põhjal küsida.

Aga siis tabasin ennast mõttelt, et ETV teeb juba mitmendat aastat järjest naisekandmise MM-i kohta erisaate. Eesti jalgpalli meistrivõistluste kohtumist pole aga otseülekandes näidatud vähemalt kaheksa aasta vältel. Kergejõustiku meistrivõistlustest rääkimata.

Eesti Pallimänguala Number Ühe mõtteviis ja tegelikkus

Tänases Õhtulehes teatab Eesti Korvpalliliidu president Peep Aaviksoo meistriliiga kahanemist vaid kuuele (!) klubile kommenteerides: "Ega meil rohkemate klubide jaoks professionaalseid korvpallureid võib-olla polegi. Kui on vähem klubisid, garanteerib see jällegi teatud taseme, mitte nagu jalgpallis, kus on 7:0 ja 12:0 võite."

Eelmisel aastal osales meistriliigas üheksa klubi ja see tuli hoolimata paari viimase meeskonna mõnest tõsisemast "pakist" Eesti korvpallile ainult kasuks. Viimaseks jäänud Audenetes ridades said väärt kogemusi mitmed noored - ka lõppenud EM-lisavalikturniiril Eesti koondise esitsentriks tõusnud Kristjan Makke - ning tabeli lõpuossa kuuluvate meeskondade omavahelised mängu olid pingelised.

Sama olukord on praegu ka jalgpallis - isegi selgelt nõrgem JK Dünamo on suutnud tänavu ühe võidu kirja saada ja kuu aja eest valmistati suurt peavale FC Levadiale. FC Kuressaare ja JK Tammeka on aga suutnud pea igas kohtumises Meistriliiga taseme välja mängida ning tabeli alumise otsa omavahelised mängud on huvitavad ja olulised. Eelmisest korvpallihooajast ei mäleta ma küll, et Korvpalliliidu juhid oleks kurtnud, kui Nybit loputas Kalevit 95:66, Tartu Raplat 96:64, Ehitustööriist Audentest 92:56 või Rakvere TTÜ-d 103:61.

Eilses Spordilehes ütles ühes artiklis (millises täpselt, ei tule meelde) keegi korvpallifunktsionär, keda ei identifitseeritud, ilmse viitega jalgpallile et: "Räägitakse korvpalli mudaliigasse kukkumisest, aga üks spordiala pole ennast mudast välja suutnud võideldagi."

Sel inimesel tasuks külastada hipodroomi - seal näeb hobuseid, kes jooksevad silmaklapid peas, et miski nende kõrval toimuv ei segaks neid ikka ja jälle täpselt selle sama ringi läbimast. Ja midagi muud neilt ei nõuta ning ega nad seda tahta oskagi. Samasugune tüüp on ka see korvpalliametnik - keeldub tunnistamast ümberringi toimuvat ja ketrab juba kulumiseni kuulatud linti, kuidas Eesti 1993. aasta EM-il kuuenda koha sai.

Enne, kui korvpallis tegutsevad inimesed ei tunnista selle ala reaalset seisu nii Eesti, Euroopa kui ka maailma mastaabis, pole oodata ka migeid positiivseid arenguid. Samas on lootust, et Tiit Soku ja Aivar Kuusmaa, aga miks mitte ka Margus Metstaki (oli Izmiris universiaadil koondise teine treener) - meeste, kes teavad, millise tööga see 1993. aasta kuues koht ja 1991. aasta NSVL-i meistritiitel tulid - kogemustepagasi aruka kasutamise korral suudetakse vähemalt praegust taset hoida. Selle kadumisest oleks kahju, sest hoolimata kõigest oli pühapäeval Poola purustamist meeldiv vaadata.

Kuidas soomlased nädalaga kuulsaks said?

Soome esireket Jarkko Nieminen on jõudnud US Openil meeste üksikmängus veerandfinaali olles läbi aegade esimene soomlane, kes Grand Slam turniiril sedavõrd kaugele edenenud on. Täpsemalt loe siit. Olgu öeldud, et Niemineni tegemised US Openil on esimeseks uudiseks kõikidel Soome suurematel spordilehekülgedel (YLE, MTV3, Nelonen, Helsingin Sanomat, Iltasanomat). Iltalehti võrguversioonis on see suisa põhiuudiseks. Vürtsi lisab uudistemenüüs niigi kolme paprikakaunaga iseloomustatud uudisele tõsiasi, et Niemineni järgmine vastane pole mõni kaasüllataja, vaid Lleyton Hewitt.

Hakkasin mõtlema, millega annaks Niemineni saavutust võrrelda Eesti spordis viimasel ajal ette tulnud kordaminekutest? Paarisaerulise neljapaadi MM-pronks sõudmises? Kaugel sellest. Kaarel Kais-Rivo Vesiku 5. koht rannavolle MM-il? Veidi lähemal, kuid siiski silmapiiri taga. Markko Märtini neljas koht Saksamaa rallil? Tavaline uudistemürasse mattuv mittemidagiütlev tulemus. Eesti jalgpallikoondise võit Läti üle? Lokaalse tähtsusega sündmus. Andres Operi siirdumine Kerkrade Rodasse? Teisejärgulise ründaja liitumine kolmandajärgulise klubiga. Mart Poomi laenuleping Londoni Arsenaliga? Kindlasti kõige lähemal, kuid rahvusvaheliselt siiski selgelt tagasihoidlikumat tähelepanu pälvinud tehing.

Tennis on arvatavasti maailmas jalgpalli järel enim kajastamist leidev spordiala, kusjuures nagu spordialade kuningat, iseloomustab ka tennist asjaolu, et see kajastamine on ühtlaselt intensiivne kõigis maailma piirkondades. Seetõttu võib öelda, et Nieminen on teinud selle US Openiga Soomele rohkem reklaami kui Märtin Eestile terve käimasoleva rallihooaja jooksul kokku.

Miks Viikmäed Neemelole eelistati?

Sellest, et Eesti jalgpallikoondis laupäeval Läti igas elemendis üle mängis ja et peatreener Jelle Goes ennast suurepärase taktikuna demonstreeris, on kirjutatud ja räägitud erinevates meediumites ning ütlen kohe ära, et olen kõige öelduga enam-vähem täielikult nõus. Silma on torganud aga üks asi, mille kohta nüüd oma arvamuse esitan.

Nimelt valik tipuründaja kohale ehk Kristen Viikmäe vs Tarmo Neemelo. Viikmäe oli võrdlemisi kahvatu, ei pääsenud löögile, kuid mängis olulist rolli avavärava sünnis; Neemelo sekkus aga aktiivselt, omas kahte head võimalust ja tema vastu jäeti andmata täiesti selge penalt. Praktiliselt on ainus etteheide Goesile olnud Viikmäe eelistamine Neemelole algkoosseisu valimisel. Mina ei arva, et hollandlane valesti otsustas.

Kui talitatuks vastupidi (Eesti koondise mänguskeemi juures on tipuründajalt 90 minutit vastupidamise nõudmine ebareaalne) jäänuks sootuks olemata tempovahetus, mille Neemelo sekkumine tekitas. Läti kaitsjad pidid ennast silmapilkselt ümber orienteerima teist tüüpi ründaja katmisele ja esimene tagajärg (kollane kaart) saabus juba kahekümne sekundiga.

Mängu alguses olnuks neil Neemeloga kohanemine tunduvalt kergem. Esimesed minutid kuluvadki üldiselt vastase "kompamiseks" ja oma mänguülesannetes selgusele jõudmises. Neid mängu käigus muuta on raske ja seepärast on Neemelo sissetoomine vahetusest õigustatud.

Ma ei näe ka vastuolu reegliga, et algkoosseisu peavad kuuluma 11 parimat mängijat. Viikmäe ja Neemelo on sisuliselt võrdse tasemega ründajad, kusjuures Viikmäel on märgatavalt enam rahvusvahelisi kogemusi. Seekord oli Flora edurivimehe eelistamine TVMK omale lihtsalt väga õnnestunud taktikaline käik.

Korvpall loksub paika

Eilne SL Õhtuleht alustas artiklit Eesti korvpallikoondise võidust Poola üle järgmiselt: "Ülitähtsas Euroopa meistrivõistluste lisavalikturniiri viimase vooru mängus esitas Eesti meeskond ühe viimaste aastate võimsaima partii, lüües viie tuhande pealtvaataja juubelduste saatel Poolat koguni 74:45. Euroopa meistrivõistluste A-divisjoni pääsu kindlustamiseks piisanuks Eestile ka seitsmepunktilisest võidust."

Oleme ausad, selle võiduga välditi siiski B-divisjoni kukkumist. Kuid ma ei usu, et tegemist oleks tahtliku musta valgeks rääkimisega. Kogu korvpalliüldsus on lihtsalt omaks võtmas oma ala reaalset taset Euroopa mastaabis - oleme nõrgemat sorti keskmik.

Poom Guardianis

Iroonilisusega hiilgav The Guardian kommenteeris Mart Poomi siirdumist Londoni Arsenali järgmiselt:

"It has long flummoxed observers as to why Arsène Wenger can't sign a decent goalkeeper. His latest move to fill the chasm between the sticks, well - you decide: it's Mart Poom. Sunderland's Estonian custodian has moved to Highbury on loan until the end of 2005, with the option to extend the agreement."

Minu meelest kumab sellest tekstist läbi seisukoht, et kuigi tahaks Arsenali järjekordse prahiostu eest veidi mõnitada, siis eriti ei julgeta - tippvormis Poomi võimed on Inglismaal hinnas.