Tõsine jalgpall, mängivad naised

Naiste võrkpalli olen üritanud võimalusel vaadata juba aastaid, sest see on meeste mängust aeglasem ja pakub pikemaid ning nauditavamaid pallivahetusi, ent naiste jalgpalli olen kuni viimase ajani pidanud siiski "mitte päris jalgpalliks". On aeg arvamust muuta, sest Inglismaal on käimas üheksandad Euroopa meistrivõistlused jalgpallis naistele, mitte naiste jalgpallis.

Turniiri avamängu Inglismaa-Soome jälgis Manchester City kodustaadionil ligi 30 000 pealtvaatajat ning tänast kohtumist Inglismaa-Rootsi, kus kaalul oli koht poolfinaalis, tuli oma silmaga Blackburn Roversi kodustaadionile vaatama üle 25 000 inimese. Muidugi võib vastu väita, et ka Eestis tõid Erki Nool, Monaco prints Albert ja Co Lilleküla staadionile täismaja, kuid lisaks hämmastavalt suurele publikuhuvile mõjub EM-finaalturniir veenvalt ka teistes aspektides.

Mängud on huvitavad. Kui mõne aasta eest olid viie- kuni seitsmeväravalised võidud naiste tiitlivõistlustel tavalised, siis seni peetud 10-st kohtumisest on kahe- või enamaväravalise vahega lõppenud vaid kaks.

Meedia huvitub turniirist siiralt, mitte kartusest diskrimineerimis-süüdistuse ees. Inglise avalikõiguslik telekanal BBC kandis otse üle kõik Inglismaa mängud, täna üllatuslikult poolfinaali jõudnud Soome koondise tegemised Inglismaal on olnud nii Yle kui ka MTV3 spordiuudistes olulisel kohal.

Mäng on oskuslikum ja jõulisem. Väravavahid suudavad palli lahtilöögist probleemideta keskjooneni läkitada, peamängu ei kardeta ja võitlustahet kiirgab mängijatest igal sammul ning konfliktki pole tabu - tänases Inglismaa-Rootsi mängus tuli kohtunikul viimastel minutitel paar sõnelust lahutada. Ühel korral läks
asi lausa vastase togimiseni.

Kokkuvõtvalt. Naiste mängitavat tippjalgpalli on nauditav vaadata - puudu ei ole ei emotsioonidest, säravatest mängijatest ega ilusatest sooritustest.