Tartu jalgpall aastal 2005 ja tulevikus

Mõned tunnid enne 2005. aasta lõpus julgen väita, et Tartust on saamas jalgpallilinn, sest lõppenud hooajal osalesid Eesti jalgpallimeistrivõistluste meistriliigas enam kui 10-aastase vaheaja järel taas kaks Tartu klubi.

See üksi ei ole küll mingi näitaja ent sellega kaasnenud emotsioonid ja huvi Tartu inimestes on seda küll.

Tooksin välja neli mängu, mis näitasid, et oma jalgpalliklubi, ja selle all mõtlen praegu eelkõige eestikeelse toetajaskonnaga Tammekat, käekäik on tartu vutipublikule hinge pugemas.

Esmalt märtsis lumehangedega palistatud Tamme staadioni kunstmurul peetud hooaja esimene Tartu derbi, mida kogunes hoolimata väljas valitsenud miinuskraadidest jälgima 900 pealtvaatajat.

See püsis meistriliiga publikurekordini kuni juuli lõpus tuli järjekordset Merkuur-Tammeka mängu vaatama 1200 pealtvaatajat. Nendest kahest numbrist sai ainsana jagu Tallinna Levadia iga-aastane nännijagamisüritus.

Kui mainitud kaks mängu paistsid eelkõige silma publiku rohkuse, siis ülejäänud kaks, mis meelde jäid, eelkõige publiku hingestatuse poolest.

Jutt on oktoobri lõpus toimunud kahest mängust. Esmalt viimane Tartu derbi, mis peeti Annemõisa kunstmuruplatil 200 pealtvaataja ees, kellest iga viimne kui üks mängu ajal sadanud paduvihma tõttu lõpuvile kõlades täielikult läbivettinud oli.

Ent ometi ei silmanud ühegi kohaletulnu silmis pärast mängu kahetsust – 92. minutil brasiillase Marcelo Gomesi löödud iluvärav, mis jäi kohtumise ainsaks, tõesta vähemalt neile 200-le kohaletulnule, et Eesti liigajalgpall ei ole emotsioonitu amatöristlik palliveeretamine.

Vaid kolm päeva hiljem kohtus Tammeka koduplatsil Kuressaarega vajades mängust ilmtingimata vähemalt viiki. 0:2 kaotusseisus äratas just publik Tartu meeskonna üles ja taas suudeti mäng päästa üleajal.

Need neli mängu näitavad selgelt, et Tartul on olemas suur potentsiaal kujuneda tugevaks ja mis peamine, fanaatiliseks, jalgpallikantsiks.

Selleks on aga vaja luua vastavad tingimused. Jalgpalli mängimiseks on kõigepealt vaja staadioni. Tartu Tamme staadion on pehmelt öeldes amortiseerunud nii muruväljaku, tribüüni kui ka staadionihoone.

Suvel avatud Annemõisa kunstmuruväljak oli küll samm edasi – väljakukate on seal tasemel ent paraku on seal töö poolikuks jäänud. Korralik staadionihoone puudub, tribüünist ärgem parem räägikem. Samas peeti seal pidevalt esiliiga kohtumisi ja hooaja lõpus ka meistriliiga mänge.

Markantne näide Tartu staadionipõuast on tõsiasi, et selleks, et looduslikul murul treenida, tuleb Merkuuri ja Tammeka mängijatel linnast välja sõita.

Aga lisaks sellele, et praegustel tippudel pole kohti, kus treenida, tuleb arvestada, et noori tuleb ju pidevalt juurde. Lõpetuseks on minu meelest igati paslik nentida, et praegu aknast välja vaadates näen kuut-seitset umbes 10-aastast poissi Miina Härma Gümnaasiumi väljakul palli taga ajamas.

Märkus: tekst on mustand sõnavõtust Vikerraadio aastalõpusaates 31. jaanuaril.

Aasta tsitaadid

BBC tegi siin väikese kokkuvõtte lõppeva aasta muhedaimatest tsitaatidest.

Vabatõlge parimast: "Paistab, et ta sõi parajasti lasanjet ja venitas siis põlvekõõlust. Ta peab olema esimene maailmas," Coventry City peatreener Micky Adams kommenteerib kaitsja Andrew Whingi vigastust.

Mille järgi hinnata spordialaliitu?

Paar minutit tagasi kuulutati Estonia kontserdisaalis, et Eesti kolm edukaimat spordialaliitu aastal 2005 on Eesti Kergejõutikuliit, Eesti Suusaliit ja Eesti Sõudeliit.

Nagu näha mindi kergema vastupanu teed - vaadati MM-idel saavutatud tulemusi ja koostati emotsioonivaba tabel, millest kolm paremat välja loeti.

Alaliitu kui organisatsiooni aga hinnata ei suvatsetud. Eriti hästi sobib siia juurde artikkel tänases Postimehes.

Spordiaasta parimad

Homme õhtul selguvad Eesti Spordiajakirjanike Liidu, rahvahääletuse ja spordialaliitude hääletustulemuste summeerimise teel Eesti parim mees- ja naissportlane, võistkond ja treener 2005.

ESAL-i 20. detsembril toimunud hääletus andis sellise tulemuse:

Mehed: Andrus Värnik 205 punkti (210-st), Gerd Kanter 172, Andrus Veerpalu 102, Aleksander Tammert 53, Andres Oper 27.

Naised: Maarika Võsu 188 punkti, (210-st), Mirjam Liimask 113, Kristina Šmigun 109, Maret Ani 106, Jana Kolukanova 71.

Võistkonnad: sõudmise paarisaerulise neljapaat 114 punkti (126-st), Kristjan Kais - Rivo Vesik 58 ja 10-võistlejate meeskond 29.

Treenerid: Heino Puuste 109 punktiga (126-st), Tatjana Jaanson 33, Mati Alaver 26.

Enda sedeli täitsin selliselt:

Mehed: 1. Andrus Värnik, 2. Gerd Kanter, 3. Andres Oper, 4. Andrus Veerpalu, 5. Mart Poom.

Naised: 1. Maret Ani, 2. Jana Kolukanova, 3. Mirjam Liimask, 4. Kaia Kanepi, 5. Maarika Võsu.

Võistkonnad: 1. Kristjan Kais - Rivo Vesik, 2. Eesti jalgpallikoondis, 3. sõudmise paarisaeruline neljapaat.

Treenerid: 1. Heino Puuste, 2. Jelle Goes, 3. Mehis Viru.

Mis oli minu jaoks tänase päeva spordihetk nr 1?

See võinuks ju olla näiteks Eesti curlingunaiskonna napp võit Kasahstani üle (ilma naljata). Või Kaia Kanepi võit Dubai tenniseturniiri avaringis. Peakandidaat oli kuni paari minuti taguse ajani Balti liiga korvpallimäng Dalkia/Nybit - BC Kalev/Cramo, kus viimane kolakat sai.

Aga siis hakkasin Eurospordi pealt snuukrit vaatama. Ja 48-aastane vanameister Steve Davis, kes UK Championshipsi kolmanda ringi kohtumises, mis mängitakse parem 17-st, oli tiitlikaitsja Stephen Maguire'i vastu 4:7 kaotusseisus. Hakkasin vaatama 16-st frame'ist ja seal tegi Davis turniiri parima skoori 145, mis on vaid kaks punkti vähem kui absoluutne maksimum (seda juhtub hooaja jooksul üldiselt kaks-kolm korda). Seis viigis 8:8.

Otsustavas frame'is kasutas kuuekordne maailmameister Davis oma vastase esimese eksimuse ära ja võttis kindla võidu.

Beat that, murdmaasuusatamine!

Lisa (19.12.05): Davis jõudis finaali, kus kaotas 18-aastasele hiinlase Ding Junhaile 6:10. Link BBC uudisele.

MM-finaalturniiri alagruppidest

Eilses The Observeris oli nende kolumnist Paul Wilson teinud väga huvitava arvutuse MM-finaalturniiri alagruppide osas. Nimelt liitis ta kokku iga alagrupi liikmete kohad FIFA edetabelis ja vaatas seeläbi, millised alagrupid on koosseisult kõige tugevamad (mida väiksem kogusumma, seda tugevam alagrupp).

Tulemused on sellised (sulgudes Wilsoni kommentaarid):

A-alagrupp: Saksamaa 16, Costa Rica 21, Poola 23, Ecuador 37. Kokku 97

B-alagrupp: Inglismaa 9, Paraguay 30, Trinidad & Tobago 51, Rootsi 14. Kokku 104

C-alagrupp: Argentina 4, Cote d'Ivoire 41, Serbia & Monetnegro 47, Holland 3. Kokku 95

D-alagrupp: Mehhiko 7, Iraan 19, Angola 62, Portugal 10. Kokku 98

E-alagrupp: Itaalia 12, Ghana 50 (arvatavasti Aafrika tugevaim esindaja), US 8, Tšehhimaa 2. Kokku 72 (Surmagrupp)

F-alagrupp: Brasiilia 1, Horvaatia 20, Austraalia 49 (kindlasti suurim must hobune), Jaapan 15. Kokku 85

G-alagrupp: Prantsusmaa 5, Šveits 36, Lõuna-Korea 29, Togo 56. Kokku 126 (käkitegu)

H-alagrupp: Hispaania 6, Ukraina 40, Tuneesia 28, Saudi-Araabia 32. Kokku 106 (isegi Hispaania ei suuda siin midagi tuksi keerata) .

Nagu näha, on selgelt kõige tihedam E-alagrupp, kus tegelikult on kõigil täiesti reaalne loota edasipääsule. Enim vedas loosiga Prantsusmaal ent ka teistel suurriikidel - Saksamaa, Inglismaa, Portugal, Brasiilia, Hispaania, Mehhiko - ei tohiks edasipääsuga liialt suuri probleeme tekkida. C-alagrupi sattunud Argentinat ja Hollandit ohustab muidugi Cote d'Ivoire ent seda tonti nähakse minu meelest suuremana kui ta tegelikult on (isegi kui nad emma-kummaga favoriidiga viigi välja mängivad, on edasipääsuvõimalused vaid 33%).

Kui 1998. aastal, mil MM viimati Euroopas toimus, pääsesid alagruppidest edasi kuus mitte-Euroopa meeskonda - Brasiilia, Tšiili, Nigeeria, Paraguay, Mehhiko ja Argentina - siis seekord usun selle numbri väiksemaks jäämist. Kindlad edasipääsejad peaksid olema Brasiilia, Argentina, Mehhiko, arvestatavad võimalused on Austraalial, väikesed USA-l ja Tuneesial. Aasia meeskonnad piirduvad minu arvates alagrupiturniiriga, üsna tõenäoliselt juhtub sama ka Aafrika esindajatega.

Defitsiidi kaudu populaarseks

"See meenutab mulle kahtlaselt palju The League of Gentlemen'ist tuntud jõllitamise (kaotab see, kes ennem pilgutab) MM-võistlusi," andis mu hea sõber hinnangu ühele spordialale, mida ma viimased kaks aastat huviga jälginud olen. Hinnang oli muidugi eelkõige suunatud spordiala olemusele.

Millest siis jutt? Snuukrist. Brittide seas vägagi populaarsest piljardimängust. Reeglid leiab siit. Lühidalt öeldes on tegemist arvatavasti kõige raskema ja põhjalikuma piljardimänguga. Seal on kõige rohkem palle, kõige keerulisemad reeglid, kõige suurem laud ja kõige väiksemad augud.

Samuti liiguvad seal kõige suuremad auhinnarahad (kevadel teenis Sheffieldis üllatuslikult MM-võistlused võitnud noor inglane Shaun Murphy auhinnaks 250 000 naela). Lisaks pälvib snuuker uskumatult suurt publikuhuvi.

Mis on põhjuseks, et vähest füüsilist pingutust ent erinevalt nt malest ka spetsiifilisi füüsilisi oskusi nõudev spordiala on muutunud sedavõrd populaarseks, et Eurosport kõikidelt suurematelt turniiridelt otseülekandeid teeb?

Väga hästi läbimõeldud süsteem. Hooaja jooksul (augustist märtsini) on kavas vaid üheksa ametlikku võistlust, millele oskusliku promotööga on omistatud võrreldes mitteametlike turniiridega (kus tegelikult mängivad samad mängijad) väga kõrge maine. Ehk välditakse auditooriumi üledoseerimist ning tuuakse sisse veidi elitaristlik mõõde.

See tekitab huvi nagu defitsiitne ja kättesaadamatu asi ikka.

Tehnoloogia vajalikkusest

Jalgpalli nii staadionil kui ka telekast vaadates tekib alati hetki, kus oled surmkindel, et kohtunik eksis. Ja korralikult eksis, vahel isegi otsustavalt. Olen pidanud pikki vaidlusi videokorduste ja üleüldse igasuguse muu tehnoloogia sobivuse üle jalgpalli. Ise olen selle kardinaalne vastane (v a lollikindel väravajoont valvav elektrooniline silm). BBC-s sobrades leidsin minu meelest hästi argumenteeritud arvamuse, mis minu seisukohtadega ühtib. Link on siin.

Arvajaks on Jeff Winter, endine Inglismaa tippkohtunik, kes pärast karjääri lõppu 2004. aasta kevadel on inglise pressis üks juhtivaid kohtunikutöö kommenteerijaid.

Teen mainitud lõigust vabatõlke:

Küsimus: Kas sinu meelest peaks jalgpalli tooma videokordused, et aidata kohtunikke ning nende abilisi raskete otsuste tegemisel?

Vastus: "Soovin, et saanuksin iga kord, kui minult seda on küsitud, ühe naela. Oleksin praeguseks miljonär. Samas on see üpris igav, sest annan pea alati samasuguse vastuse.

On olemas teatud otsuseid - ajamõõtmine ja see, kas pall ületas joone või mitte - kus tehnoloogia võiks võibolla abiks olla. Kuid kõik muu on kinni isiklikus arvamuses. Ehk videokorduste kasutusele võtmisega saadetaks see isiklik arvamus väljakult tribüünile.

Jalgpall on väga liikuv mäng, see käib pidevalt ühest väljaku otsast teise. Väga kena on ju videokohtunikke nõuda ent millal mäng sel juhul katkestatakse ja kuidas taasalustataks? Kui tuleb välja, et väljakukohtunikul oli õigus, kas siis jätkame pooleks palliga karistusalas. Näiteks Arsenali-sugune meeskond võib olla oma karistusalas penalti äraandmisele kahtlaselt lähedal ent samas palli juba 10 sekundi pärast väljaku teisel poolel olevasse vastase väravasse toimetada. Ehk kui me mängu vahepeal seisma panema, võtame sealt ära selle põnevaima aspekti.

Kui keegi suudaks välja mõelda mingi süsteemi, kuidas videotehnoloogiat kasutada, oleks see suurepärane. Kuid keegi pole suutnud mind veel veenda, et see on võimalik ilma jalgpalli nauditavust tapmata või sandistamata. Vahet pole, kas sa oled suure ettevõtte tegevjuht või kaheksa-aastane, kes läheb oma esimesele jalgpallimängule - igaühel on oma arvamus.

Kui see arvamus ära võtta, poleks ajakirjanikel enam tööd ning ajalehtedel poleks enam millestki kirjutada."

Mälumäng

Koostasin eelmisel nädalal ühe mälumängu tarbeks viis sporditeemalist küsimust. Avaldan need siin, vastused panen kommentaaridesse. Et ärge ennem sinna vaadake, kui vastused valmis mõeldud.

1. Millise suveolümpiamängude kavva kuuluva spordiala väljaku mõõtmed on 13,41m (pikkus) x 5,18-6,1 m (laius)?

2. Rahvusvahelise Olümpiakomitee esimene president oli kreeklane Demetrius Vikelas (ametis 1894-1896), teine aga prantslane Pierre de Coubertin (1896-1925). Millise riigi kodanik oli ROK-i kolmas president? Tegemist on ainsa riigiga, kust on pärit kaks ROK-i presidenti.

3. Kui mitu inimest võib vastavalt jäähoki reeglitele matši ajal minimaalselt väljakul viibida?

4. Jalgpalli MM-võistluste finaalmängudes on kokku kaotajana platsilt pidanud lahkuma kaheksa riigi koondised. Enim kordi – neli – on see saatus tabanud sakslasi, üks kord rootslasi. Kaks finaalikaotust on aga kogunisti kuue riigi arvel. Nimeta neist vähemalt viis.

5. Millisest spordialast on jutt? Kuigi rahvusvaheline alaliit (ingliskeelne lühend ICF) asutati juba 19. jaanuaril 1924, kuulus see ala esimest korda olümpiamängude kavva 1972. aastal Münchenis. Järgnes 20-aastane vaheaeg ent seejärel on alates 1992. aasta Barcelona mängudest on sel alal alati olümpiamedaleid jagatud. Kahel esimesel korral oli kavas üks ala naistele ja kaks meestele, alates 1996. aastast lisandus meestele veel üks ala. 2004. aastal Ateenas võistles 82 sportlast - 63 meest ja 19 naist.