Jalgpallikommentaar nr 5 ER-i

Täna algavad jalgpalli MM-finalturniiril poolfinaalid. Õhtul kohtuvad Saksamaa ja Itaalia ning homme on vastamisi Prantsusmaa ja Portugal. Vaadates neid nelja koondist ja neile veerandfinaalides kaotanud nelja koondist geograafia-alases võtmes, võib kindlalt väita, et käesolev MM-finaalturniir on olnud mandri-Euroopa triumf.

Medalite jagamisest jäävad kõrvale mõlemad Lõuna-Ameerika hiiud Argentina ja Brasiilia, jalgpalli sünnimaa Inglismaa ja seekordne üllataja Ukraina. Tõsi, tekib küsimus, kas ukrainlasi saab üleüldse üllatajateks tituleerida – esiteks oli juba enne finaalturniiri algust alaguppide koosseise ja võimalikke edasisi vastaseid selge, et Ukraina olukord on soodne. Samuti tõrgun üllatamiseks nimetamast kaheksa hulka jõudmist. Finaalturniiri formaadi ja aina ühtlustuva rahvusvahelise tippjalgpalli juures tekitaks nelja hulka jõudmine kordades enam kõlapinda. Ja seda õigustatult.

Nelja langenud soldati saatust vaagides ongi kõige selgem Ukraina langemise põhjus – Itaalia oli nende jaoks lihtsalt liiga suur suutäis. Õnne korral võinuks nad ehk kohtumise viigisadamasse tüürida ja siis ehk penaltitega poolfinaali jõuda, kuid reaalselt võttes oli Itaalia nende jaoks liiga kõrge mägi, millel olid liiga järsud nõlvad.

Kui neist kahest olnuks täidetud vaid üks kriteerium, olnuks Ukrainal šansid üllatuseks ehk Horvaatia tegemiseks. 1998. aastal alistas Horvaatia veerandfinaalis kõikide üllatuseks Saksamaa 3:0 ja võitis hiljem pronskmedali.

Argentinale sai minu meelest saatuslikuks liiga vara liiga heas vormis olemine. Nad tegid oma tippmängu ära juba alagrupiturniiri teises ringis, kui 6:0 purustati Serbia & Montenegro. Seejärel muutusid nende etteasted selgelt kahvatumaks ning see kombineerituna peatreener Jürgen Klinsmanni käe all imelisse hoogu sattunud Saksamaa entusiasmiga kukutaski Argentina konkurentsist.

Kui nüüd detaile vaadata, siis kindlasti etendas oma rolli sunnitud väravavahi vahetus. Enne penaltiseeriat paistis nagu poleks argentiinlastes enesekindlust. Kui Saksamaa koondislased käitusid asjalikult, siis Argentina meeleolu oli pillavalt positiivne, mis tegelikult oli aga kattelooriks sisemuses valitsenud ebakindlusele. Sakslane mõtles nagu sakslane ikka – on töö, mis on vaja nii hästi kui võimalik ära teha. Ja positiivse tulemuse hüvanguks täideti kõik nõuded sakslasliku punktuaalsusega.

Brasiilia juurde tulles peab tõdema, et nad ei säranud turniiri jooksul kordagi. Nende esitused kahes esimeses mängus, kus alistati 1:0 Horvaatia ja 2:0 Austraalia ei olnud veenvad ja 4:1 võit Jaapani üle, kes tolleks hetkeks oli edasipääsulootused kaotanud, oli tähtsusetu tulemus mõlema jaoks.

1/8-finaalis Ghana vastu pääses Brasiilia närvilistest hetkedest suuresti tänu suluseisust löödud teisele väravale ja kui veerandfinaalis astus vastu iga mänguga aina paremasse hoogu läinud Prantsusmaa eesotsas maestro Zinedine Zidane’iga, oligi häda käes.

Brasiilia ründeliin Ronaldo-Ronaldinho-Kaka ei saanud keskväljalt piisavalt tuge ning ei suutnud seetõttu kogenud Prantsusmaa kaitsjaid korralikult surve alla panna. Miks aga on Brasiilial tasemel poolkaitsjatest nappus?

BBC Lõuna-Ameerika jalgpallispetsialisti Tim Vickery meelest on põhjus järgmine. Piltlikult öeldes mõtlevat praegu iga isegi vaid kaheksa-aastane talendiks brasiilia noormängija sellele, kuidas ta siirdub Madridi Reali, ostab oma emale suure maja ja endale ilusa auto.

Fantaseerin siia ise juurde pesumodellist abikaasa.

Et kõige selleni jõuda, tuleb juba varakult silma paista ja kõige lihtsam viis selleks on mängida ründes ja lüüa väravaid. Ning sinna nahka need lootustandvad poolkaitsjad lähevadki.

Lõpuks jõuame Inglismaa juurde. Muidugi, kaotuse põhjusteks olid endiselt Falklandi sõjast kibestunud argentiinlasest kohtunik, kes Wayne Rooney eemaldas; Manchester Unitedis leiba teeniv noor nolk Cristiano Ronaldo, kes käitus ülbelt ja ebasportlikult ning väravavaht Ricardo, kes on kindlapeale oma hinge vanakuradile endale müünud, et kolm inglaste penaltit tõrjus.

Inglismaa on kolmel suurturniiril järjest jäänud toppama veerandfinaali. Midagi on jäänud puudu.

Aga mis?

Sellele küsimusele vastajale oleksid tänulikud kõik Elizabeth II alamad.