Jalgpallikommentaar nr 6 ER-i

Jalgpalli MM-finaalturniiril on nüüd pidamata kaks kohtumist. Üks vägagi tähtsusetu ehk pronksimäng, mis pakub põhimõttelist huvi vaid seal osalejatele. Teine aga selline, mis jäädvustub ajalukku hoolimata tulemusest, mänguilust või selle puudumisest.

Muinasjutufinaali me ei näe. Vastav stsenaarium näinuks ette, et pühapäevases finaalis olnuksid vastamisi vanad rivaalid jalgpalliplatsil ja sealt väljaspool ehk Saksamaa ja Prantsusmaa. MM-tasandil on Itaalia küll sakslastea võrdväärselt tituleeritud, kuid et finaalturniir toimub Saksamaal, olnuks ideaalseks finalistiks just korraldajamaa.

Miks siis sakslased itaallastele siiski kaotasid. Ja seda lisaaja viimase kahe minutiga. Arvan, et turniiri eel mitte kuigi tugevaks tiitlinõudlejaks hinnatud Saksamaa oli poolfinaali jõudmisega täitnud ja ületanud nii enda kui ka oma poolehoidjate ootused.

See tõi kaasa mõningase pingelanguse ja seekord ei mõjunud pingevaba olukord sakslastele hästi. Nad ei suutnud Itaalia vastu viimse detailini keskenduda – selle tõestuseks Bernd Schenideri ja Lukas Podolski luhatud väravavõimalused – sest kuskil alateadvuses kummitas neid mõte, et isegi kui kaotame, pole ju midagi väga hullu lahti.

Itaalia koondislased teadsid seevastu väga hästi, et kodumaal kestva jalgpalliskandaali tõttu nõutakse neilt pattude lunastuseks MM-tiitlit. Teatavasti on Itaaliat šokeerinud jalgpallikorruptsioonijuhtumite ilmsikstulek, kus pearolle etendavad kokkulepemängud ja erapoolikud kohtunikupartiid. Itaalia koondis mängib praegu oma kuulsusrikka jalgpalliajaloo mainele tekkinud sopalärakate varjutamise nimel.

Samuti oli kindlasti oma roll ka kogemustel. Saksamaa siiski võrdlemisi noor koosseis jäi mõttemängudes kogenenumatele itaallastele alla – vaadake kasvõi külmaverelisust, millega Alessandro del Piero realiseeris 1:0 seisul talle avanenud võimaluse. Üks kindel ja meisterlik pallipuude pani kohtumise võitja lõplikult paika.

Hoolimata kaotusest ollakse aga Saksamaal oma koondise etteastega rahul ja peatreener Jürgen Klinsmann pälvib kiitust. Samas tuleb neil edukas turniir siiski ka edukalt lõpetada. Pean siinkohal silmas vajadust võita pronksimäng. Vana tuntud tõde “pronks võidetakse, hõbe kaotatakse” ei pruugi küll jalgpallis täiel määral kehtida, kuid sellest hoolimata ei saa turniiri viie võiduga alustanud sakslased seda kahe kaotusega lõpetada. See rikuks ära positiivse emotsiooni, mis praegu teenitult sakslaste hingedes valitseb.

Eile õhtul selgus aga teine poolfinalist. Ei hakka kohe mitte varjamagi, et minu sümpaatia kuulus jäägitult Prantsusmaale. Ja seda kahel lihtsal põhjusel. Esiteks oli nende esitus veerandfinaalis Brasiilia vastu üks ilusamaid mänge sel turniiril üldse.

Teiseks oli Portugal ennast minu silmis kahe senise play-off-mänuge diskrediteerinud – esmalt turniiri inetuim etendus ehk Hollandi 1:0 alistamine nelja eemaldamisega mängus ja seejärel Inglismaa alistamine penaltiseerias, kus taas tekitas enim furoori portugaallaste pehmelt öeldes ebasportlik käitumine, mille tulemusel Wayne Rooney platsilt eemaldati.

Muuseas, Inglismaa Jalgpalli Liit on asunud tolles küsimuses Rooney’t toetavale seisukohale ja FIFA-le saadetud seletuskirjas juhitakse tähelepanu, et tegelikuks kannatajaks oli tolles intsidendis Rooney, kelle vastu tehti üks või kaks viga. Kuid see selleks.

Eilse kohtumise juurde tagasi tulles, siis mina nimetaks Prantsusmaa 1:0 võitu kindlaks. Nagu oli kindel ka nende 1:0 võit Brasiilia üle. Samas oli ebakindel et mitte öelda värelev prantslaste 2:0 võit Togo üle alagrupiturniiri viimases voorus, mis kindlustas neile edasipääsu.

Prantsusmaa mängust peegeldus kogu aeg enesekindlust samas kui Portugali mäng ei suutnud enam üllatada. Meistertaktik Luiz Felipe Scolari käsutuses polnud enam vigureid, mis aidanuks lahingusse pööret tuua ja ainult etturite liigutamisega sõda ei võida.

Siinkohal tahan ka kiita poolfinaale vilistanud mehhiklase Benito Archundia ja uruguailase Jorge Larrionda head tööd – kollaste kaartidega ei oldud heldekäelised, mis tagas selle, et finaalmatšist on kahe meeskonna peale kokku sunnitud kaartidega eemale jääma vaid üks mees – Prantsusmaa ründaja Louis Saha.

Viimati kohtusid Itaalia ja Prantsusmaa tipptasemel 2000. aasta EM-i finaalis, toona võitsid prantslased tänu David Trezeguet kuldsele väravale. Kui Saha on mängukeelu all, siis täidab esimese vahetusründaja ülesandeid suure tõenäosusega just Trezeguet.