Tsitaat

Elav klassik: "Arvestades spordialade populaarsust, siis on jalgpallis saavutatud väravateta viik Inglismaaga sama hinnatav, kui vähem kui 40-punktiline kaotus Leedule korvpallis."

Jääpall on Eestis pseudoala

Nagu siit lugeda saab, osaleb Eesti U19 jääpallikoondis reedest pühapäevani Norras, Drammenis toimuvatel MM-võistlustel, kus konkurentideks on lisaks võõrustajale ka Rootsi, Soome ja Venemaa koondised. Keda huvitab, siis võistluste kodulehekülje leiab siit.

Iga kord, kui ma oma vanaonu külastan ja muuhulgas ka tiba spordijuttu ajan, tõstatub teema nimega "ressursi raiskamine". Vanaonu on nimelt veendunud, et kui Eesti-sugune väikeriik soovib mõnel võistkonnaalal edu saavutada, ei saa endale lubada nö "ninaga herneveeretamise" - ehk tegelikus elus naisekandmise - tunnustamist tõsiseltvõetava spordialana. Tema meelest peaks valima maksimaalselt kolm võistkonnaala, mida arendada, ja ülejäänud üle parda heitma.

Mina olen talle alati vastu vaielnud. Argumendid järgmised: 1. kõigil peab olema võimalus võrdsetel alustel (ka riikliku doteerimise osas) lemmikalaga tegeleda, 2. kunagi ei tea, kust pauk luuavarrest võib tulla, 3. alade paljusus toob rohkem inimesi spordi juurde (need, kes konkurentsitihedamatel aladel läbi ei löö, valivad mõne vähemnõudva ala).

Ülaltoodud uudise valguses leian aga, et kuskile peab piiri tõmbama. Või õigemini öelda - peab loobuma ala tõsiseltvõtmisest ja liigitama selle samasuguseks rahvalikuks lõbustuseks nagu talisuplus või ristsõnade lahendamine. Sest andke andeks, mida muud kujutab endast ala, mille harrastamiseks Eestis ühtegi väljakut ei ole?

Jääpallis ennast võrdlemisi võhikuks pidava inimesena ennustan, et Eesti kaotab tol MM-il kõik neli mängu üldskooriga 1(?):80.

Suusariik sõidab teates kuue sekka

Idealist: "Eesti on suusariik."

Realist: "Suusariik on Norra või Rootsi või Soome või Itaalia või Saksamaa."

Jaanuari alguses toimunud Otepää MK-etapp veenis kõiki asjast hoolivaid osapooli, et publiku innustatuse, korraldustöö ja tippsportlaste osas me suurtele suusamaadele millegagi alla ei jää. Aga samas tuli kogeda ka tuttavat tunnet: kui-nüüd-Šmiguni-Veerpalu-või-Maega-midagi-juhtub-siis-on-kõik-kohe-untsus-sest-kellelegi-muule-ju-loota-ei-ole. Lisaks nädal hiljem Val di Fiemme meeste teatesõidu 11. koht (naiste omas Eesti ei osalenud), mis kinnitas taas, et tippudele väärilisi sekundante ei leidu.

Möödunud nädalavahetus tekitas aga lootuse, et Torino teatesõidus võib Eesti rünnata kohta esikuuikus (kusjuures ilma klauslita, et kõik peab ideaalselt õnnestuma ja õnne peab ka olema). Laupäevast meeste suusavahetusega sõitu vaadates tundsin end suusariigi kodanikuna. Üks mees (Jaak Mae) heitleb eesotsas, teine (Kaspar Kokk) püsib konkurentsis esikümnekohale, kolmaski (Andrus Veerpalu) püsib kindlalt 20 parema seas. Sellisele võistlusele peabki suusariigi kodanik saama kaasa elada.

Lõpuprotokollis olid eestlaste pärast 7., 16., 19. ja 31. koht. Meie pareuselt neljandast (Aivar Rehemaa) suutsid nelja suusatajaga kiiremad olla vaid kolm riiki - Saksamaa, Rootsi ja Itaalia. Tõsi, kindlasti saanuks samaga hakkama ka Norra, kes aga ei osalenud samal ajal toimunud riigi meistrivõistluste tõttu.

Kui nüüd arvestada, et suure tõenäosusega pole Torino teateneliku neljas lüli ehk avavahetuse sõitja (teine-kolmas-neljas sõidetakse järjekorras Veerpalu-Mae-Kokk) mitte Rehemaa, vaid kas Priit Narusk või Raul Olle (pigem Narusk, kes Otepää MK-l lühikesel klassikadistantsil südika sõiduga 21. koha sai), siis pole koht esikuuikus mitte enam lootus, vaid ootus.

Kui selline mõtteviis saab tavapäraseks, siis võimegi ennast (mees)suusariigiks pidada.

Mille eest kui palju

NBA määras eile erinevate intsidentide eest mängukeelud kahele mängijale, Baron Davisile (Golden State Warriors) ja Antonio Davisile (New York Knicks). Minu meelest, on tegemist hea näitega proportsioonilisest küljest läbimõtlemata karistuspoliitika reeglitest.

Baron Davis peab vahele jätma ühe mängu, sest lõi mängu ajal vastasmängijat rindu. Antonio Davis aga viis mängu, sest jooksis tribüünile oma naise ja kahe lapse juurde, sest talle paistis, et üks pealtvaataja on nende suhtes agressiivne. Mitte mingit füüsilist vägivalda Antonio Davis ei kasutanud.

Kõik olümpiale!

EOK lähetab Torinosse 27 sportlast

Ma juba praegu ootan, millal "hääl rahva seast" hakkab valjul häälel pajatama, et "tema kui maksumaksja" küll nende "turistide, kes koha kolmandas kümnes saavad" olümpiale lähetamisega nõus pole. Samas ei peagi selliste arvamuste kogemise nimel delfi jmt kommentaariumides sobrima - on ju olümpiavõitja Jaan Taltski mitmel korral rõhutanud, et olümpiale tuleb saata vaid need sportlased, kel reaalne lootus medali- ja/või esikümnekoht võtta.

Mina olen arvamusel, et Eesti olümpiadelegatsioon peab alati olema nii suur kui vähegi võimalik. Miks?

Ratsionaalne külg: seekordse olümpia eel on meediaski õnneks (loodetavasti) piisavalt palju sõna saanud need spordiametnikud, kes selgitavad üldsusele, et mida rohkem sportlasi Torinosse sõidab, seda enam kohti abipersonalile meie delegatsioonile eraldatakse. See fakt, et "õiged olümpialased" Veerpalu, Mae, Šmigun vajavad "rahva ootuste õigustamiseks" ehk (kuld)medali võitmiseks piisavaid taustajõude, pole seni õnneks isegi kõige küünilisemate "ekspertide" poolt kahtluse alla seatud.

Emotsionaal külg: olgem ausad - võistluse jälgimine on kohe palju huvitavam, kui eestlasele kaasa saad elada. Kaasmaalas(t)e puudumisel võtame me teravdatud tähelepanu alla enamasti kas hõimlased soomlased või lõunanaabrid lätlased. Nendegi puudumisel keskendume venelaste altminekule kaasaelamisele. Aga see pole kaugeltki võrreldav enda sportlase etteaste jälgimisega. Palju rohkem eestlasi jälgib suurendatud huviga nii laskesuusatamise, suusahüpete, iluuisutamise kui ka mäesuusatamise ülekandeid puhtalt sellepärast, et oma sportlased ka võistlevad.

Tutvustuslik külg: reklaamitegurit ei saa alahinnata. Olümpiamängud on sellepoolest meeldiv nähtus, et vaenulikkus seal praktiliselt puudub. Keegi ei parasta ega irvita kehvemate üle, vaid pigem meenub pealtvaatajatele sel hetkel vanahärra Coubertain'i legendaarne sõnavõtt "tähtis pole võit, vaid osavõtt". Kapitalismi tingimustes on sellise tsitaadi paikapidavus küll imelik, aga samas ääretult inimlik. Iga startiv sportlane esindab oma riiki ja seda ei pane talle keegi pahaks. Hoolimata tulemusest.

Märtin pole püha lehm

BNS-i tänane uudis:

Eesti spordiajakirjanikud on solvunud rallisõitja Markko Märtini peale ja boikoteerisid tema rallitiimi esitlust vastuseks ralliässa tõrksusele kodumaa pressi suhtes, kirjutab Eesti Ekspress. Ajalehe andmetel puudusid teisipäevaselt ürituselt peaaegu kõigi suuremate meediaväljaannete esindajad.

SL Õhtulehe sporditoimetuse juhataja Gunnar Press ütles Eesti Ekspressile, et mõttega üritusest mööda vaadata tulid lagedale autoajakirjanikud. "Sporditoimetuste juhatajad rääkisid nende idee omavahel läbi ja otsustasid, et pole mõtet osaleda Märtini promomisel, kui inimene on keeldunud omapoolsest vastutulekust ajakirjanikele aastate vältel järjest enam," ütles Press.

Eesti Päevalehe sporditoimetuse juht Risto Berendson ütles, et Märtini promoüritusel ei olnud uudisväärtust, aga kolleegidega ollakse solidaarsed. Uudisväärtuse puudumisele viitas ka Postimehesporditoimetuse juht Raimo Nõu, mööndes, et oli boikotist teadlik.

Eesti Ekspressi andmetel sündis boikoteerimise kokkulepe möödunud nädalavahetusel Otepää murdmaasuusatamise MK-etapil. Viimaseks tilgaks spordiajakirjanike kannatustekarikas oli asjaolu, et pärast kuudepikkust vaikimist astus Märtin läinud reedel üles telekanali Kanal 2 Urmas Oti saates.

Kuulasin täna hommikul Uuno raadio hommikuprogrammi, mille saatejuhid (nimesid ei tea) võtsid nõuks antud uudise üle osatleda. Üldjoontes võib öelda, et nad olid pahased. Lisaks esines üks neist mõttekilluga: "Ma arvasin teisipäeval, kui ajakirjanikke kohal polnud, et pressikutse ei jõudnud neile kohale." Samuti tembeldati päevalehtede käitumine lapsikuks.

Olgem ausad. Märtini käitumine tema tegemistest siiralt huvitatud Eesti spordipressiga on viimastel aastatel olnud pehmel öeldes ebasõbralik, otseselt öeldes pohhuistlik ja karmilt öeldes vaenulik.

Tekkinud vastureaktsioon on täiesti loogiline ja õigustatud. Lisaks oli selle ürituse uudisväärtus tõepoolest nullilähedane.

Lisan veel ka selle, et minu hinnangud on kõrvaltvaataja, mitte ralli peensuste tundmisele pretendeeriva inimese omad.

Huvitav tabel

Siin on link tabelile, kus figureerivad kõik läbi aegade Inglismaa kõrgliigas mänginud meeskonnad, kes on järjestatud vastavalt teenitud punktidele 23. juuli 2005 seisule.

Manchester Unitedi fännina pean tõdema, et tabeliseis tegi mul tuju heaks.

Poomi debüüt polnud kaugel

Tõesti-tõesti. Eilses Carling Cupi poolfinaali avamängus Wigan Athletic - Londoni Arsenal kaitses pealinlaste väravat hispaanlane Manuel Almunia, kellele Wigani ründaja Jason Roberts teise poolaja keskel jõhkravõitu vea tegi.

Poom saadeti sooja tegema ja tohtrid platsile. Viimased suutsid Almunia mängukorda kõpitseda ent täna teatas Arsenali peatreener Arsene Wenger, et hispaanlase roie sai kokkupõrkes siiski muljuda.

Kordusmäng on 24. jaanuaril. Kui Almunia roided siis endiselt valulikud on, võib Poomi tund koita, sest Carling Cupis pole Wenger esiväravavaht Jens Lehmanni platsile saatnud.

PS. Naislugeja poolt esitatud soov teha kokkuvõte teemal "Miks sportlastel alati pask lahti on?" on päevakorda võetud.

Heitlik jalgpallimäng Inglismaal

Eilsega lõppes Inglismaal jõulujalgpalli hooaeg, mis seisnes enamike meeskondade jaoks selles, et kaheksa päeva jooksul tuli pidada neli kohtumist. Selline koormus hakkab kindlasti mängukvaliteedile mõju avaldama ent eile tugevuselt neljandas liigas ehk League Two's ehk loogilisemalt võttes 3. divisjonis rullunud mängustsenaariumit annab välja mõelda.

Kohtusid Wycombe Wanderers ja Macclesfield Town, kusjuures viimane polnud terve tänavuse hooaja jooksul võõral väljakul võitnud ainsatki kohtumist. Seekord läks Macclesfield aga kohtumist 13. minutiks 3:0 juhtima. Pärast omaväravat 76. minutil leidsid nad ennast aga 3:4 kaotusseisust. Siis lõi aga keegi Jon Parkin kaks väravat (77. ja 81. minut) ning Macclesfield võitis 5:4.

Põgus mänguülevaade BBC-s on siin ja Macclesfieldi peatreeneri kommentaarid siin.