Järjekindluse varjuküljed

Täna BBC-d sirvides sattusin üpris kurioosse loo peale. Nimelt ei ole briti laskesportlastel praeguse seisuga võimalik kodumaal treenida, sest kõik püstolid on pärast 1996. aastal aset leidnud traagilisi sündmusi Dunblane'is (keegi Thomas Hamilton tappis püstoliga 16 õpilast ja nende õpetaja) Inglismaal, Šotimaal ja Walesis keelatud.

See tähendab, et briti laskesportlased, kelle distsipliiniks on kas olümpialaskmine, meeste 50 m vabapüstol või naiste 25 m väikepüstol, saavad kodumaa piires treenida vaid Põhja-Iirimaal, Kanalisaartel või Mani saarel.

Nüüd seisab Suurbritannias ees valitsusetasemel (!) otsuse langetamine, kas anda seoses Londonis 2012. aastal toimuvate olümpiamängudega briti laskesportlastele eriluba, mis lubaks neil mängudeks kodustes oludes valmistuda. Siseministeeriumi esindaja sõnavõtust võib välja lugeda, et pigem on oodata vastavast loast keeldumist.

Paljukiidetud brittide järjekindlus, mis oli üks peamisi põhjuseid, et olümpiamängud Londoni korraldada anti, hakkab nüüd ilmutama oma varjukülge.

Edukas võistlus algab läbimõeldud korraldusest

Eile õhtul linastus Tallinna kobarkinos 13 erinevat filmi. Kuigi ma pole ammu kinos käinud ja valikus oli üsna mitu potentsiaalselt meelepärast filmi, otsustasin Kadrioru staadionil toimunud Eesti kergejõustiku GP-sarja finaali külastamise kasuks. Põhjusteks olid nii see, et ma polnud tänavu veel kordagi kohapeal kergejõustikku vaatamas käinud kui ka Eesti jalgpallikoondise Kadrioru ajastust tekkinud sümpaatia selle hubase staadioni vastu. Samuti tahtsin teada saada, mida kujutab endast Eesti GP-sari.

Võistlusliku poole pealt olid elamused enamasti positiivsed. Kohal oli kolm Helsingi MM-il võistelnud sportlast - Gerd Kanter, Aleksander Tammert ja Taavi Peetre - kes kõik ka arvestatava tulemuse kirja said, võistluse raames peetud XIII Sporditähe miilijooksul jäi 16-aastase Eesti rekordi alistamisest puudu vaid 0,5 sekundit, häid aegu näidati tõkkesprintides ja tasavägises meeste odaviskes said üle 70-meetrise tulemuse kirja neli sportlast.

Silma jäid riivama naiste 400 meetri jooks, kus osalejaid oli vaid üks, naiste kuulitõuge, mis võideti alla 15-meetrise tulemusega ja meeste kõrgushüpe, kus neljast võistlejast said kahest meetrist jagu täpselt pooled. Kuid ei saa nõuda, et väikeriik igal alal tippe omaks. Niipalju siis võistluste sportlikust poolest.

Põhjus, miks see postitus üldse kirjutatud saab, peitub aga GP-sarja finaaletapi korralduslikus pooles. Sedavõrd hästi läbiviidud spordivõistlust pole ma Eestis viimasel ajal (kui üldse) näinud - kõik alad algasid täpselt väljakuulutatud kellaajal, professionaalne ja informatiivne teadustus, Eesti moodsaima tabloo pakutavate võimaluste suurepärane ärakasutamine, lihtne ent soliidne autasustamisprotseduur, selge sõnumiga helikõllid.

Pallimängualade meistrivõistlused ei talu eile Kadriorus nähtu kõrval mingit kriitikat. Soliidselt korraldatud koondisemängud on minu meelest ette näidata vaid Eesti Jalgpalli Liidul. 16. augustil toimunud Tallinn 2005 võistlus, mida jälgisin küll televiisorist, jättis mulje, et kogu aur oli pandud nimekate sportlaste kohaletoomisele ja kogu muu korralduslik pool oli seetõttu tugevalt kannatanud.

GP-sarja finaali oli Kadriorgu oma silmaga vaatama tulnud veidi üle 1000 pealtvaataja ehk staadioni mahutavusest oli hõivatud vaid üks neljandik. Kuid hea korraldus tagas selle, et publikul oli pidevalt olemas ülevaade toimuvast ja ta ei kaotanud hetkekski sidet areeniga. Tekkis nõiaring, kus kaotajad puuduvad - innustunud publik elas kaasa võistlejatele, kes sellest saadud särtsu abil hingestatumalt võistlesid, mis omakorda publiku sütitatusel kaduda ei lasknud.

Võetagu eeskuju. Ega ennem inimesed spordivõistlusi kobarkinos lebasklemisele eelistama ei hakka.

Publikupettus

Eilsel Eesti Meistriliiga mängul FC Flora - JK Trans viibides (0:0) tekkis teise poolaja alguses vaba moment, mida otsustasin ära kasutada reaaltragikoomilise näitaja - publikuarvu - fikseerimiseks. Lugesin kõik staadionil viibinud pealtvaatajad üle ja tulemuseks oli 232.

Õhtul koju minnes vaatasin siit üldsusele esitatavaid publikuarve ja nägin, et selleks oli märgitud 450. Päev hiljem on see korrigeeritud 400 peale. Aga ikkagi on tegemist petmisega. Olen oma loenduse andmete õigsuses kindel +/-10 inimese täpsusega. Tõesti võisid osad staadionil viibinud inimesed jälgida kohtumist vaid osaliselt, kuid kindlasti ei saanud pealtvaatajate koguarv ületada 300 piiri.

Miks on vaja üldsusele 33% ulatuses valetada? Kas on Tallinna klubidel pinnuks silmas Tartu klubide (eriti JK Tammeka) suured (ja seejuures tõesed) publikuarvud?

Võibolla tõesti - on ju tänavu esimest hooaega Meistriliigas mängiva Tammeka keskmine kodumängude külastatavus 487 inimest, seitsmekordsel Eesti meistril FC Floral aga 230. Seda hoolimata tõsiasjast, et Tammeka kodumängud toimuvad pehmalt öeldes puuduliku infrastruktuuriga Tamme staadionil, Flora omad aga Eesti parimal jalgpalliareenil.

Kui tugev on tugev?

Siin kirjutasin tasemest, kuhu Eesti korvpall kukkunud on. Täna sattusin lehti lugedes taaskord ühe ilmeka näite peale samast rubriigist.

Nimelt ütleb Eesti korvpallikoondise peatreener Tiit Sokk tänases SL Õhtulehes: "Nõrku meeskondi Euroopas polegi enam, on ainult tugevad ja väga tugevad."

Minu meelest unustas ta sellest muidu paikapidavast lausest välja ühe olulise täiendi: "Meiega võrreldes nõrku meeskondi Euroopas polegi enam, on ainult tugevad ja väga tugevad."

Ohhoo! Biathlon! Kas teil sokkerit ka on?

Mõne aja eest saatis Eesti Laskesuusatamise Föderatsioon (ELSF) laiali pressiteate, mis oli pealkirjastatud "Alustas noorte karikasari biathlonis". Alguses arvasin, et äkki on laskesuusatajate leer otsustanud mingil imelikul põhjusel biathloniks ümber nimetada suvise võistlusvormi laskejooksu, kuid pressiteate läbi lugenuna sain aru, et ELSF nimetas biathloniks ka talvist laskesuusatamist.

Spordiala nime muutmine on vägagi harv nähtus, viimase seitsme-kaheksa aasta jooksul on seda Eestis minu mäletamist mööda juhtunud vaid ühel korral - 2001. aastal otsustas tollane Eesti Saalibändi Liit ennast ümber nimetada Eesti Saalihoki Liiduks ja seeläbi muutus ka spordiala nimi. See muutus oli loogiline - loobuti soome päritolu võõrlaenust ning võeti kasutusele ÕS-i poolt soovitatud eestlasele suupärasem ja spordiala iseloomu paremini peegeldav termin.

(Ei saa mitte mainimata jätta ESHL-i peasekretäri halenaljakaid jutustusi, kui alaliitu helistati ja tõsimeeli uuriti: "Öelge palun, mis bänd täna Von Krahlis esineb?")

Kus on aga loogika asendada eestikeelne sõna "laskesuusatamine" (või siis suvine variant "laskejooks"), mis peegeldab spordiala sisu omakeelselt ja täpselt, rõveda võõrlaenu biathloniga? Ühtegi tõsiseltvõetavat põhjust ma välja mõelda ei suutnud.

Aga kui juba biathlon, siis miks mitte sokker (jalgpall) ja atletism (kergejõustik)?

Medalitabel - võistlus, ei midagi vähemat

Eesti jaoks ülimalt edukas kergejõustiku MM on lõppenud. Medalitabel näitab, et väärismetalli jagus 40 riigi sportlastele ning et Eesti jagab selles pingereas auväärt 13. kohta koos Hollandi ja Bahamaga. Olgu öeldud, et 2003. aasta Pariisi MM-il võitsid medalied 42 riigi sportlased ja Eesti jagas 31. kohta ning 2001. aastal Edmontonis olid need numbrid vastavalt 41 ja 29.

Nagu Eesti spordimeediaski mitmes erinevas kanalis kõlanud, edestas Eesti medaliarvestuses näiteks Suurbritanniat, Itaaliat ja Hispaaniat ning jäi napilt alla Saksamaale. Nende faktide presenteerimisele on kohemaid järgnenud manitsev selgitus, et tegelikult me ikka kergejõustikumaa ei ole ja maavõistluses kaotaksime neile riikidele kindlapeale ja korralikult. See on ka õige.

Aga ma ei saa aru, miks peab selline enesele tuha pähe raputamine olema esimene assotsiatsioon Värniku kulla ja Kanteri hõbedaga. Tegelikult on medalitabeli pidamine paikapandud reeglite järgi võistlemine, kus Eesti seekord väga õnnestunult esines. Ja reeglid, teadupärast, on kõigile samad ja pikalt ette teada. Praegu tuleb hullumööda rusikaga vehkida ja järgmise kahe aasta vältel igasse suunda kuulutada, et Eesti on maailma paremuselt 13. kergejõustikuriik!

Mainida tuleb seda lätlastele (medalid puudvad), leedulastel (18. koht), brittidele (16. koht), hispaanlastele (23. koht) ning soomlastele ja itaallastele (33. koht). Eesti on väikeriik ja õnnestumised spordirindel on seetõttu harvad, aga seda enam tuleb neid nautida.

Värniku võit! Halb enne jalgpalliks?

Soomlased said kolmapäeval tunda valusat allajäämist - nende peamine (kuld)medalilootus kodustel maailmameistrivõistlustel, ajalehtede peamine tähelepanuobjekt, 22-aastane odaviskaja Tero Pitkamäki jäi neljandaks, kusjuures medal jäi kahe ja kuld suisa kuue meetri kaugusele. See oli Helsingi olümpiastaadionil pidevas vihmasajus võistlust jälginud publikule löök allapoole vööd.

Päev hiljem meenus mulle Andrus Värniku võidust artikleid lugedes, kus refereeriti ka Soome ajalehti, millest üks (vist Iltalehti) oli pealkirjastanud oma loo umbes nii: "Värnik varastas meie kulla", et soomlased on ka ise samalaadse "sigadusega" hakkama saanud. 1995. aasta jäähoki maailmameistrivõistluste finaalkohtumine peeti Stockholmis Globeni hallis täismaja ees. Kohtusid Rootsi ja Soome, kusjuures esimene oli selge favoriit. Soomlased võtsid aga ülikindla 4:1 võidu.

Ehk siis Soome Rootsilt ja Eesti Soomelt. Ma juba praegu, kurat, kardan, et 3. septembril saame jalgpallis lätlaste käest korraliku sauna.

Tour de Ski

Viibin hetkel Otepääl, kus käimas Saku Suverull 2005. Tänasel võistluseelsel pressikonverentsil sattus jutuhoogu FIS-i murdmaasuusatamise osakonna pealik, šveitslane Jürg Capol. Ja jutt oli huvitav.

Nimelt algatatakse asjade sujumise korral 2006. aasta detsmebris "Tour de Ski". Kuna aega hetkel vähe, panen siia kirja vaid faktidest koosneva kirjelduse, pikem komentaar järgmise nädala alguses.

Niisiis, "Tour de Ski". Kestab 9-10 päeva, mille jooksul peetakse 7-8 võistlust. Arvestust peetakse analoogselt velotuuridele - kõikide distantside, kuhu sisse kuulub assortii sprindist suusavahetusega sõiduni, ajad summeeritakse. Auhinnafond 1 miljon Šveitsi franki, millest nii naiste kui ka meeste võitja saab 100 000 CHF.

Kõikide distantside kogupikkus oleks meestel umbes 100 km ja naistel 75 km, meeste võitja koguaeg umbes neli ja pool tundi. Võistlussarja teenindaks kaks tehnoküla, kes etappidel vaheldumisi paigas oleksid. Tuur algaks Saksamaalt Münchenist ja liiguks läbi Šveitsi Itaaliasse ning lõppeks Val di Fiemmes. Ja kestaks see lõbu umbes 26. detsembrist 5. jaanuarini.

Mida arvate?

Närused poksimedalid

Tänane SL Õhtuleht kirjutab, kuidas Eesti Poksiliit laseb juunioride EM-il Eestit esindada paari kuu eest Venemaalt siia saabunud kodakondsuseta sportlastel, kes nüüd Eestile medaleid võidavad. See on samas nii häbistav kui ka piinlikkust tekitav.

Võõraste sportlaste sisseostmise koha pealt on tuntuim näide Aafrika jooksjate Araabia naftariikidesse siirdumine. Kui Pärsia lahe riigid endale Keenia ja teiste Ida-Aafrika riikide jooksjaid ostavad (täna teatas AFP, et viimase paari aastaga on naftarahaga Keeniast üle meelitatud enam kui 40 sportlast!), siis maksavad nad kasvatajariigile vähemalt korraliku hüvitise. Kergejõustikus kehtivate reeglite kohaselt peab sportlane isegi sünniriigi poolse rohelise tule korral aasta aega pärast uue kodakondsuse omandamist võistlusradadelt eemal olema. Nõusoleku puudumisel on see periood kolm aastat, täna jäi napilt puudu selle kuuele tõstmiselt. Kokkuvõtvalt öeldes on tegemist ebameeldiva protsessiga, mis on siiski enam-vähem soliidselt reguleeritud.

See aga, mida Eesti Poksiliit tegi, oli alatu kõigi nende Eestit esindavate venelaste vastaste suhtes ja samas paras plekk Eesti spordi mainele (ise-enesest võiks Eesti Olümpiakomitee siin vähemasti noodiga reageerida). Ja tugev odavuse maik on sel asjal kah juures.

Järgmisena Malta?

Küsimus: Kuhu on jõudnud 1993. aastal Euroopa meistrivõistlustel suurepärase kuuenda koha saanud Eesti korvpall?

Vastus: Sinnamaale, et noortekoondise peatreener saab siin tõdeda, et Inglismaal ja Luksemburgil olid väga kõvad meeskonnad.

Ehk siis Eesti U18 koondis kaotas EM-i B-divisjoni finaalturniiril Austriale, Rootsile ja Ungarile. Võideti aga kõvasid - Luksemburgi ja Inglismaad.

Ainult Eestis vol 2

Kolme nädala eest kirjutasin siin reaalsest sürrealismist ehk Eesti meistrivõistlustest jalgpallis. Nüüd saan toonasele kirjutisele uue peatüki lisada. Kahetsusväärne on seejuures asjaolu, et peategelaseks on mulle muidu igati meelepärane Tartu JK Tammeka.

Eile alistas Tammeka EMV 21. voorus 2:0 derbirivaali JK Merkuuri. Tribüünil olid paljud reedest pühapäevani kestnud noorteturniiril Tammeka Cup 2005 osalenud noormängijad ja treenerid nii Eestist kui ka välismaalt. Lisaks oli näiteks kohal ka üks mu britist tuttav jalgpallihuvline, kes tuli esimest korda Eesti Meistriliiga kohtumist vaatama.

Mida siis näha sai? 25 minutit enne avavilet, kui meeskonnad väljakul sooja tegid, pandi tööle muruniiduk ning hakati mängijate vahel slalomeerides muru niitma. Töö sai tehtud kaheksa minutit enne kohtumise algust ja niiduk koos juhiga lahkus tribüüni eest läbi sõites staadionihoone suunas.

Tekkis tahtmine laulda "It's been a hard day's night, and I been working like a dog."

Šmiguni tool kõigub

Eesti aasta sportlase valimisel pole naiste seas viimase kuue aasta jooksul tekkinud kordagi probleemi, keda talongi esimesele reale asetada - Kristina Šmigunil konkurendid praktiliselt puuduvad olgu ta hooaeg milline tahes. Šmigun võitis isegi 2002. aastal, mil dopingusüüdistused ta esitused Salt Lake City olümpiamängudel täielikult nurjasid.

Kuid tänavu, aastal 2005, võib aimata ohumärke - Jana Kolukanova MM-i 8. koht 50 m vabaujumise distantsil on saavutus, mis suudab Šmiguni seniste tänavuste saavutustega edukalt konkureerida. Šmigun lõpetas hooaja 2004/05 MK-sarja 4. kohaga, 2005. aastanumbri sees jäi ta parimaks kohaks Oberstdorfi MM-i 10 km klassikadistantsi neljas resultaat. Ausalt öeldes oli Šmiguni hooaeg ebaõnnestumine - MM-medal jäi võitmata ja hooaja teises pooles ei tulnud ka ühtegi MK-poodiumikohta, etapivõidust rääkimata.

Kui nüüd võrrelda Kolukanova ja Šmiguni saavutusi puhtmatemaatiliselt, siis jääks pisike eelis Šmigunile - MM-koht tal ju veidi parem. Samas tuleb aga tõdeda, et murdmaasuusatamise ja vabaujumise populaarsuse ning kandepinna võrdlemine oleks kohatu - ujumine võidab pikalt. Seetõttu ongi minu meelest Eesti naissportlane anno 2005 hetke seisuga Jana Kolukanova.

Võimalus tiitel taas endale võita on aga Šmigunil täiesti olemas - valitseda tänavuse MK-sarja algust ning järjekordne kujuke kapi peale panekuks on tema jagu. Aga põnevuse mõttes võiks kas Kaia Kanepi või Maret Ani mõnel kõvemat sorti tenniseturniiril midagi korda saata. Ning Mirjam Liimask võiks veel kord Eesti rekordit parandada. Siis oleks paljude aastate järel aasta naissportlase valimisel õhus tõeline intriig.