29. septembril selgusid pärat 40 üle Euroopa peetud UEFA karikasarja esimese ringi korduskohtumist need 40 klubi, kes pääsevad jätkama Euroopa tugevuselt teise võistlussarja alagrupiturniiril, mis kutsuti ellu eelmisel hooajal. Meistrite liigas on praeguseks jõutud alagrupiturniiril ära mängida juba kaks ringi. Seega võib öelda, et selgunud on Euroopa 72 tugevamat klubimeeskonda.
Järgneva kokkuvõtte eesmärk on tuua selgust Euroopa jalgpalligeograafiasse ehk vaadata hooaja 2005-06 näitel, millised riigid ja eelkõige regioonid on (rohkearvulisemalt) esindatud.
Alustuseks lähtearvud. Meistrite liiga alagrupiturniirile pääsesid 16 riigi ja UEFA karikasarja alagrupiturniirile 21 riigi klubid. Kokku on Euroopa 72 parema klubimeeskonna seas esindatud 24 erinevat assotsiatsiooni (UEFA-sse kuulub kokku 52 rahvuslikku jalgpalliliitu) ehk 46,1% võimalikest.
Edasijõudnud klubisid jagasin gruppidesse kahel moel. Neist esimene viis oli järgmine: Euroopa viis suurt ehk Eliit (Inglismaa, Hispaania, Itaalia, Prantsusmaa ja Saksamaa), järgmised viis ehk Keskmikud (Holland, Portugal, Belgia, Venemaa, Kreeka) ja Muud (kõik ülejäänud 42 assotsiatsiooni). Tunnistasn, et keskmike osas on ruumi diskuteerimiseks (nt kas Türgi või Kreeka?).
Selles jaotuses jagunesid 32 Meistrite liiga kohta järgmiselt: Eliit 17, Keskmikud 8 ja Muud 7. Nelikümmend UEFA karikasarja kota aga: Eliit 15, Keskmikud 7 ja Muud 18. Kahe sarja kokkuvõttes oli jaotus järgmine: Eliit 32 (44,4 %), Keskmikud 15 (20,8 %) ja Muud 25 (34,7 %).
Nendest arvudest saab minu meelest teha üsna ühese järelduse – tugevad ehk Eliit esineb peaaegu maksimaalselt ja muutub aina tugevamaks. Keskmikute tase langeb, sest paremad mängijad ostetakse Eliidi poolt üles ja seeläbi suudavad Muude paremad esindajad Keskmikega edukalt konkureerida.
Teises jaotuses üritasin paika panna regioonid. Tsoonide tekitamise kriteeriumid ei ole kahjuks liigade suuruse ning riikide pindala ja rahvaarvu suhtelisust arvestades liiga hästi võrreldavad. Lisaks geograaflisele aspektile üritasin arvesse võtta ka kultuurilis-ajaloolist tausta. Tulemus on igastahes selline:
Endine NSVL – (UEFA ML 0, UEFA KV 5, kokku 5 ehk
6,9 %);
muud endised idabloki maad – (UEFA ML 2, UEFA KV 6, kokku 8 ehk
11,1 %);
Põhjamaad + Šotimaa – (UEFA ML 2, UEFA KV 4, kokku 6 ehk
8,3 %);
Šveits, Austria ja endine Jugoslaavia – (UEFA ML 2, UEFA KV 4, kokku 6 ehk
8,3 %);
Lääne-Vahemeri [Hispaania, Portugal, Itaalia] – (UEFA ML 10, UEFA KV 6, kokku 16 ehk
22,2 %);
Ida-Vahemeri [Kreeka, Türgi, Iisrael, Malta, Küpros] – (UEFA ML 3, UEFA KV 3, kokku 6 ehk
8,3 %);
Beneluximaad + Saksamaa – (UEFA ML 7, UEFA KV 5, kokku 12 ehk
16,7 %);
Inglismaa ja Prantsusmaa – (UEFA ML 6, UEFA KV 7, kokku 13 ehk
18,1 %).
Pean tunnistama, et antud jaotuse põhjal on mingeid vettpidavaid järeldusi raske teha. Kuid mõningase ettekujutuse tsoonide jõujoontest see siiski annab. Georgraafiliselt raskesti määratletavad riigid (Itaalia, Prantsusmaa, Saksamaa), kes ka üldtulemust oluliselt mõjutasid, määratlesin konkreetsesse gruppi eelkõige mängijateturu orienteerituse ja seal viljeldava mängustiili järgi.
