Poomi tulevik selgub täna

Mart Poom siirdus 31. augustil Inglismaa absoluutsesse tippklubisse Londoni Arsenali. Tegemist oli laenulepinguga, mis lõppeb aastanumbri vahetumisega ja lisaks teadis Eesti koondise esiväravavaht juba sinna minnes - olles ise veel poolvigane - et tema rolliks saab olema tagala kindlustamine klubi esinumbri Jens Lehmanni ja tolle esmase asendaja Manuel Almunia järel.

Seni on kõik kulgenud ootuste kohaselt - hoolimata põlvevigastusest paranemisest on Poom pidanud rahulduma mõnedes Meistrite liiga ja Carling Cupi (liigakarikas - Inglismaa tähtsuselt teine karikasari) mängudes vahetusmängija rolliga. Väljakule on ta pääsenud paaris reservmeeskondade kohtumises.

Kas Poomil on Arsenali tulevikku, selgub paljuski minu meelest täna. Arsenal kohtub koduväljakul Carling Cupi neljanda ringi (1/8-finaal) kohtumises Readingiga, kes kuulub Inglismaa 1. divisjoni. Arsenali peatreener nimetas koosseisu, kes täna Readingi vastu lähevad. Väravavahtides on üles antud Almunia ja Poom.

Kui Wenger tahab Poomi pärast laenulepingu lõppemist päriselt endale osta, tahab ta teda kindlasti vähemalt korra väljakul näha. Parim võimalus selleks on täna, sest lisaks sellele kohtumisele, on Arsenali tänavuses mängukavas kaheksa kohtumist - kuus neist Premier League'is, üks Meistrite liigas (mis tõsi küll enam midagi ei otsusta ent kodus Amsterdami Ajaxi vastu varumehi platsile ei saadeta) ja võimalik veerandfinaal Carling Cup'is.

Nagu näha, on tänane kohtumine kõige vähemtähtsam ja seeläbi Poomi katsetamiseks parim võimalus.

Valikuvabadus

Indrek Schwede: "Kannik vs Pohlak - sõjas tuleb valida pool!"

Lingin selle artikli siia.

Ja soovitan igaühel kasutada oma tervet mõistust.

Kummaline mänguprotokoll

Kes pole enne näinud jalgpalli mänguprotokolli, kus ühe võistkonna lahtrisse on märgitud viis punast kaarti, siis võib seda vaadata siit. Kes selle vägiteoga siis hakkama said - eks ikka noored venelased (see lause võib huvitada KaPo-t).

Jalgpallireegleid tundev lugeja juhiks kohe tähelepanu sellele, et kui ühe võistkonna ridadest eemaldatakse viis mängijat, siis jääb neid ju platsile alles kuus, mis on määruste järgi mängu jätkamiseks ebapiisav. Aga Venemaa U-21 koondis oli kaval - üks eemaldatu oli varumängija.

Aasta jalgpalluri valimine

Andsin just vastavatele instantsidele teada oma valikud Eesti 2005. aasta parima jalgpalluri valimisel. Minu järjestus sai järgmine: 1. Andres Oper, 2. Dmitri Kruglov, 3. Aleksandr Dmitrijev. Kaalumisel olid veel Maksim Smirnov, Joel Lindpere ja Tarmo Neemelo. Järgnevalt aga mõningad põhjendused esikolmiku osas.

Operi esimeseks asetamine on põhimõtteliselt vältimatu. Oper käis koondise eest tänavu platsil üheksa korda ja lõi neis mängudes viis väravat. Oper jagab 2006. aasta MM-valikturniiri Euroopa tsooni väravaküttide edetabelis seitsme tabamusega viiendat kohta selliste meestega nagu Ruud van Nistelrooy, Adrian Mutu, Fredrik Ljungberg, Fernando Torres, Cristiano Ronaldo ja Dimitar Berbatov. Oper vahetas edukalt klubi siirdudes Moskva Torpeedost Kerkrade JC Rodasse, kus on seni esinenud väga edukalt. Eraldi tahan välja tuua asjaolu, et kui paari-kolme aasta eest oli Oper üsna üksluine ründaja, kelle pea ainus trump oli kiirus, siis nüüd on tema mäng mitmekesistunud (väravaid lööb ta mõlema jala ja ka peaga).

Kruglov on klubilises mõttes käesoleval hooajal suurim arenguhüppe teinud Eesti jalgpallur. Tallinna FC Levadiast Moskva Lokomotiivi siirdumine on kõva sõna. Ning kartustest hoolimata pole Kruglovi tabanud Tarmo Kingi saatus ehk reservides konutamine - ta pääseb üsna tihti platsile ning mahub pea igaks kohtumiseks meeskonna koosseisu. Tema noorust arvestades on täiesti normaalne (Venemaal suisa tavaline) et esialgu liiga palju mänguaega ei jagu. Koondise eest on Kruglov mänginud korralikult, Soome vastu avas ka väravaarve (penalti löömine ei ole privileeg, vaid kohustus, millega kaasneb vastutus).

Kolmanda koha andsin välja pigem emotsionaalsetel kui ratsionaal-matemaatilistel kaalutlustel. Minu jaoks oli selle aasta suurim jalgpallielamus Eesti - Läti MM-valikmäng (kohtumist Venemaaga ma staadionil ei vaadanud) ja seal oli Dmitrijev, keda enne mängu pidasin meeskonna nõrgimaks ja kahtlaseimaks lüliks, suurepärane.

Neemelo saanuks kolmanda koha endale, kui suutnuks koondise eest mõnes valikmängus värava lüüa. Smirnov tuli kaalumisele stabiilselt heade esituste eest nii koduklubi kui ka koondise eest. Lindpere on aga ainus Eesti jalgpallur, kes 2005. aastal mõne välisriigi meistriks tuli.

Loe kindlasti!

MEKA-s on väärt lugemist Libahundi-teemadel.

Jalgpalligeograafia vol 2

Täna selguvad viis viimast 2006. aasta MM-finaalturniiril osalejat. Sellega seoses mõtlesin vaagida, kuidas on 32 kohta kuue FIFA moodustava konföderatsiooni vahel jaotatud ja kuivõrd õiglasena hetkeseis tundub.

2006. aastal jagunevad 32 kohta järgmiselt: Euroopa (UEFA) 14 kohta, Aafrika (CAF) 5 kohta, Lõuna-Ameerika (CONMEBOL) 4,5 kohta, Aasia (AFC) 4,5 kohta, Põhja-Ameerika (CONCACAF) 3,5 kohta, Okeaania (OFC) 0,5 kohta.

2010. aasta finaalturniiriks võiks jaotus olla aga selline: Euroopa (UEFA) 14 kohta, Aafrika (CAF) 6 kohta, Lõuna-Ameerika (CONMEBOL) 5 kohta, Aasia (AFC) 4 kohta, Põhja-Ameerika (CONCACAF) 2,5 kohta, Okeaania (OFC) 0,5 kohta.

Miks siis nii?

Euroopa kohtade arvu üle võib vaielda väga mitmest aspektist lähtudes, kuid arvestades nii mängulist, turunduslikku kui ka lobistlikku poolt, on ebatõenäoline, et Euroopa kohtade arvu suurendatakse; võimalik, et ära võetakse koht või pool. Kokkuvõttes on Euroopa panus MM-finaalturniiri ja seal osalevate koondiste arv enam-vähem tasakaalus.

Aafrika väärib lisakohta. Üks põhjus on juba see, et kuna LAV on 2010. aastal võõrustaja rollis, jääks lisakoha puudumisel teiste jagada vaid neli kohta ning seda on pulbitsevale ja pidevalt arenevale (seekord finaalturniiril neli debütanti!) kontinendile selgelt vähe.

Okeaania tsoonil ei ole 2010. aastaks vaja täiskohta anda, sest Austraalia lahkub sealt Aasia konföderatsiooni ning tõenäolise võitja Uus-Meremaa, kes seekord oskas kaotada Soolomoni saartele, tase ei ole otsepääset väärt.

Põhja-Ameerikas on kaks tugevat koondist - USA ja Mehhiko - ent ülejäänute tase on kesine. Seepärast tulekski anda neile 2,5 kohta, kusjuures valikturniiri kolmas peaks play-off-mängu Okeaania tsooni võitjaga.

Lõuna-Ameerika saaks praeguse 4,5 koha asemel viis pääset. Lisaks viimasel kahel valikturniiril välja kujunenud esinelikule - Brasiilia, Argentina, Paraguay, Ecuador - on seal veel kaks väga vaatamisväärset koondist (Kolumbia ja Uruguay) ning nendest kuuest tohiks jalgpallipeolt puududa maksimaalselt üks koondis.

Aasia praegused 4,5 kohta on üle pakutud ja selgelt kommertsliku eesmärgiga. Seeläbi loodeti tagada, et valikturniirilt pääsevad edasi kolm hiigelturgu - Hiina, Jaapan ja Lõuna-Korea. Hiinlased aga põrusid ja nüüd on seis selline, et finaalturniiril mängib kas Aasia viies Bahrein või Põhja-Ameerika neljas Trinidad ja Tobago. Isegi Austraalia liitumisel peaks Aasialt pool kohta ära võtma. See tekitaks kuue suure (Hiina, Jaapan, Lõuna-Korea, Saudi-Araabia, Iraan, Austraalia) vahel eluterve konkurentsi.

Saidki 32 kohta kenasti jaotatud.