publikujulgus(etus)

Eile käisin Tartus, Küüni tänaval rannavollet vaatamas. Võistluseks Eesti karikavõistluste avaetapp, osalejate seas muuhulgas Kristjan Kais - Rivo Vesik, kes koos Hollandi paariga Emiel Boersma - Richard de Kogel oodatult finaali jõudsid.

Tegelikult väga hea idee - võistlus kesklinna peatänaval, rahvale tribüüngi kohale toodud, tase vähemalt finaali osas maailma tipule lähedalolev, kaheksa osalejaduo seas pea kõik Eesti parimad mängijad. Finaal oligi põnev, vaja läks kolme geimi, viimases omakorda lisapunkte ja kirsiks tordi peal Kais - Vesiku võit. Pealtvaatajaid oli finaali ajal kohal silma järgi hinnates vähemalt paarsada. Tore!

Nüüd negatiivsest. Esiteks võiksid eestlastest pealtvaatajad aru saada, et võistlusareenil sooja tegevad sportlased pole marutõbised - kui pall tribüünile rahva sekka või tänaval seisvate inimeste sekka lendab, siis võiks käituda näiteks nii: haarake pall, visake see innukalt väljaku ääres ootavale sportlasele tagasi, naeratage ja hüüdke midagi julgustavat või kiitvat ka veel takka.

Käituda ei tohiks aga nii: kui pall teist meetri kaugusel maandub, võtke välja telefon ja hakake seda asjalikult näppima või küsige kõrval seisva sõbra käest, et kuhu õhtul jooma läheme; siis pärast suunavat hõiget tõstke pall maast üles nagu mädanenud kõrvits ja visake see hüüdjale moel, mis näitab teie ülimat ükskõiksust ja hillitsetud põlglikkust selle teo suhtes. Seejärel heitke kiire pilk ümberringi ja tuvastage, ega keegi tuttavatest teid ometi midagi sedavõrd häbiväärset (sinu meele lahutamiseks valmistuva sportlase aitamine) tegemas ei näinud.

Saage aru, et kui sportlased ja publik koos(töös) võistluseks soojendust teeb (ja ma ei mõtle viimase puhul plastpudelist President 10 manustamist), siis kulgeb ka võistlus mõlema osapoole jaoks meeleolukamalt. Ning emotsioonide pärast ju sporti vaatama minnaksegi.

Samas tekkis küsimus, kas võistluse korraldajad pakutavate emotsioonide peale mõelnud on. Sellel jõuproovil häiris silma üks ja kõrva samuti üks tegelinski, kes olid vastavalt kohtunik ja teadustaja. Esimene oli kõigile võistluse jälgijatele suurepärane näide selle kohta, mida kohtunik teha ei tohi (vastuvõetud otsuste muutmine ebaselgetel põhjustel, ülbe suhtumine endast märgatavalt nooremate abikohtunike suhtes, väljapaistev laiskus). Teine aga ei adunud, et suurem osa publikust pole skyplussi mölastiili andunud toetajad. Kompetentne kohtunik on enesekindel ja soliidne ning hea teadustaja informatiivne.

Loo point on, et spordivõistlusel viibijad saavad eelkõige ise selle meeldivaks sündmuseks teha ja spordivõistluse korraldajad peaksid jälgima, et pakutav pakett oleks pealtvaatajate ootustele vastav.