Nii nad ütlesid...

Taaskord toon ära lingi BBC valikule headest sporditsitaatidest. Minu seekordne lemmik on järgmine:

"For a game played in Cologne, that stunk." Classic Mark Lawrenson at the end of 120 minutes of Switzerland v Ukraine.

Ülejäänud pärle vaata siit.

Itaalia jalgpalli teine pool

Pühapäeva õhtul Berliini olümpiastaadionil neljandat korda maailmameistriks kroonitud Itaalia on viimased päevad elanud võidujoovastuses, sest nagu üks klassikaline väljend kõlab: elu on Itaalias vaid üks osa jalgpallist.

Kuid juba täna võidakse mitmed Itaalia maailmameistriks viinud jalgpallurid, lugematud fännid ja kõrged vutiametnikud seitsmendast taevast kibekähku maa peale tuua ja halvemal juhul isegi mutta tampida.

Itaalia Jalgpalliliidu esindaja sõnul peaks just täna avalikuks tehtama Roomas pingelist tööd teinud tribunali otsus enne MM-finaalturniiri Itaaliat raputanud jalgpalli korruptsiooniskandaali asjus.

Nimelt süüdistatakse nelja klubi – Itaalia kahe viimase aasta meistrit Torino Juventust, Rooma Laziot, AC Milani ja Fiorentinat – sekkumises kohtunike määramisesse, millega püüti mõjutada kohtumiste lõpptulemusi. Itaalia tippjalgpalli seotust skandaaliga näitab tõsiasi, et tervenisti 13 MM-koondise 23-st liikmest teenib leiba nendes neljas klubis.

Itaalia Jalgpalliliidu süüdistada Stefano Palazzi on nõudnud, et Juventus kukutataks Itaalia tugevuselt kolmandasse liigasse ja ülejäänud kolm süüdistatavat klubi tugevuselt teise liigasse. Samuti nõuab ta kõigile neljale meeskonnale järgmisel hooajal karistust punktide äravõtmise näol.

Juba enne otsuse saabumist on aga nii Itaalia justiitsminister Clemente Mastella kui ka peaminister Silvio Berlusconi, kes on juhtumisi ühe süüdistatava AC Milani omanik, avaldanud arvamust, et karistada tuleks vaid üksikisikuid. Klubid ja nende fännid peaksid Itaalia juhtpoliitikute meelest sanktsioonidest pääsema.

Kindlasti võib aga öelda, et ükskõik millisteks osutuvad karistused, jääb aasta 2006 Itaalia jalgpalliajalukku kui aasta, mil tuldi maailmameistriks. Seda mäletatakse ka 20, 30 või 50 aasta pärast; korruptsiooniskandaal on selleks ajaks ammu unustatud.

Jalgpallikommentaar nr 6 ER-i

Jalgpalli MM-finaalturniiril on nüüd pidamata kaks kohtumist. Üks vägagi tähtsusetu ehk pronksimäng, mis pakub põhimõttelist huvi vaid seal osalejatele. Teine aga selline, mis jäädvustub ajalukku hoolimata tulemusest, mänguilust või selle puudumisest.

Muinasjutufinaali me ei näe. Vastav stsenaarium näinuks ette, et pühapäevases finaalis olnuksid vastamisi vanad rivaalid jalgpalliplatsil ja sealt väljaspool ehk Saksamaa ja Prantsusmaa. MM-tasandil on Itaalia küll sakslastea võrdväärselt tituleeritud, kuid et finaalturniir toimub Saksamaal, olnuks ideaalseks finalistiks just korraldajamaa.

Miks siis sakslased itaallastele siiski kaotasid. Ja seda lisaaja viimase kahe minutiga. Arvan, et turniiri eel mitte kuigi tugevaks tiitlinõudlejaks hinnatud Saksamaa oli poolfinaali jõudmisega täitnud ja ületanud nii enda kui ka oma poolehoidjate ootused.

See tõi kaasa mõningase pingelanguse ja seekord ei mõjunud pingevaba olukord sakslastele hästi. Nad ei suutnud Itaalia vastu viimse detailini keskenduda – selle tõestuseks Bernd Schenideri ja Lukas Podolski luhatud väravavõimalused – sest kuskil alateadvuses kummitas neid mõte, et isegi kui kaotame, pole ju midagi väga hullu lahti.

Itaalia koondislased teadsid seevastu väga hästi, et kodumaal kestva jalgpalliskandaali tõttu nõutakse neilt pattude lunastuseks MM-tiitlit. Teatavasti on Itaaliat šokeerinud jalgpallikorruptsioonijuhtumite ilmsikstulek, kus pearolle etendavad kokkulepemängud ja erapoolikud kohtunikupartiid. Itaalia koondis mängib praegu oma kuulsusrikka jalgpalliajaloo mainele tekkinud sopalärakate varjutamise nimel.

Samuti oli kindlasti oma roll ka kogemustel. Saksamaa siiski võrdlemisi noor koosseis jäi mõttemängudes kogenenumatele itaallastele alla – vaadake kasvõi külmaverelisust, millega Alessandro del Piero realiseeris 1:0 seisul talle avanenud võimaluse. Üks kindel ja meisterlik pallipuude pani kohtumise võitja lõplikult paika.

Hoolimata kaotusest ollakse aga Saksamaal oma koondise etteastega rahul ja peatreener Jürgen Klinsmann pälvib kiitust. Samas tuleb neil edukas turniir siiski ka edukalt lõpetada. Pean siinkohal silmas vajadust võita pronksimäng. Vana tuntud tõde “pronks võidetakse, hõbe kaotatakse” ei pruugi küll jalgpallis täiel määral kehtida, kuid sellest hoolimata ei saa turniiri viie võiduga alustanud sakslased seda kahe kaotusega lõpetada. See rikuks ära positiivse emotsiooni, mis praegu teenitult sakslaste hingedes valitseb.

Eile õhtul selgus aga teine poolfinalist. Ei hakka kohe mitte varjamagi, et minu sümpaatia kuulus jäägitult Prantsusmaale. Ja seda kahel lihtsal põhjusel. Esiteks oli nende esitus veerandfinaalis Brasiilia vastu üks ilusamaid mänge sel turniiril üldse.

Teiseks oli Portugal ennast minu silmis kahe senise play-off-mänuge diskrediteerinud – esmalt turniiri inetuim etendus ehk Hollandi 1:0 alistamine nelja eemaldamisega mängus ja seejärel Inglismaa alistamine penaltiseerias, kus taas tekitas enim furoori portugaallaste pehmelt öeldes ebasportlik käitumine, mille tulemusel Wayne Rooney platsilt eemaldati.

Muuseas, Inglismaa Jalgpalli Liit on asunud tolles küsimuses Rooney’t toetavale seisukohale ja FIFA-le saadetud seletuskirjas juhitakse tähelepanu, et tegelikuks kannatajaks oli tolles intsidendis Rooney, kelle vastu tehti üks või kaks viga. Kuid see selleks.

Eilse kohtumise juurde tagasi tulles, siis mina nimetaks Prantsusmaa 1:0 võitu kindlaks. Nagu oli kindel ka nende 1:0 võit Brasiilia üle. Samas oli ebakindel et mitte öelda värelev prantslaste 2:0 võit Togo üle alagrupiturniiri viimases voorus, mis kindlustas neile edasipääsu.

Prantsusmaa mängust peegeldus kogu aeg enesekindlust samas kui Portugali mäng ei suutnud enam üllatada. Meistertaktik Luiz Felipe Scolari käsutuses polnud enam vigureid, mis aidanuks lahingusse pööret tuua ja ainult etturite liigutamisega sõda ei võida.

Siinkohal tahan ka kiita poolfinaale vilistanud mehhiklase Benito Archundia ja uruguailase Jorge Larrionda head tööd – kollaste kaartidega ei oldud heldekäelised, mis tagas selle, et finaalmatšist on kahe meeskonna peale kokku sunnitud kaartidega eemale jääma vaid üks mees – Prantsusmaa ründaja Louis Saha.

Viimati kohtusid Itaalia ja Prantsusmaa tipptasemel 2000. aasta EM-i finaalis, toona võitsid prantslased tänu David Trezeguet kuldsele väravale. Kui Saha on mängukeelu all, siis täidab esimese vahetusründaja ülesandeid suure tõenäosusega just Trezeguet.

Jalgpallikommentaar nr 5 ER-i

Täna algavad jalgpalli MM-finalturniiril poolfinaalid. Õhtul kohtuvad Saksamaa ja Itaalia ning homme on vastamisi Prantsusmaa ja Portugal. Vaadates neid nelja koondist ja neile veerandfinaalides kaotanud nelja koondist geograafia-alases võtmes, võib kindlalt väita, et käesolev MM-finaalturniir on olnud mandri-Euroopa triumf.

Medalite jagamisest jäävad kõrvale mõlemad Lõuna-Ameerika hiiud Argentina ja Brasiilia, jalgpalli sünnimaa Inglismaa ja seekordne üllataja Ukraina. Tõsi, tekib küsimus, kas ukrainlasi saab üleüldse üllatajateks tituleerida – esiteks oli juba enne finaalturniiri algust alaguppide koosseise ja võimalikke edasisi vastaseid selge, et Ukraina olukord on soodne. Samuti tõrgun üllatamiseks nimetamast kaheksa hulka jõudmist. Finaalturniiri formaadi ja aina ühtlustuva rahvusvahelise tippjalgpalli juures tekitaks nelja hulka jõudmine kordades enam kõlapinda. Ja seda õigustatult.

Nelja langenud soldati saatust vaagides ongi kõige selgem Ukraina langemise põhjus – Itaalia oli nende jaoks lihtsalt liiga suur suutäis. Õnne korral võinuks nad ehk kohtumise viigisadamasse tüürida ja siis ehk penaltitega poolfinaali jõuda, kuid reaalselt võttes oli Itaalia nende jaoks liiga kõrge mägi, millel olid liiga järsud nõlvad.

Kui neist kahest olnuks täidetud vaid üks kriteerium, olnuks Ukrainal šansid üllatuseks ehk Horvaatia tegemiseks. 1998. aastal alistas Horvaatia veerandfinaalis kõikide üllatuseks Saksamaa 3:0 ja võitis hiljem pronskmedali.

Argentinale sai minu meelest saatuslikuks liiga vara liiga heas vormis olemine. Nad tegid oma tippmängu ära juba alagrupiturniiri teises ringis, kui 6:0 purustati Serbia & Montenegro. Seejärel muutusid nende etteasted selgelt kahvatumaks ning see kombineerituna peatreener Jürgen Klinsmanni käe all imelisse hoogu sattunud Saksamaa entusiasmiga kukutaski Argentina konkurentsist.

Kui nüüd detaile vaadata, siis kindlasti etendas oma rolli sunnitud väravavahi vahetus. Enne penaltiseeriat paistis nagu poleks argentiinlastes enesekindlust. Kui Saksamaa koondislased käitusid asjalikult, siis Argentina meeleolu oli pillavalt positiivne, mis tegelikult oli aga kattelooriks sisemuses valitsenud ebakindlusele. Sakslane mõtles nagu sakslane ikka – on töö, mis on vaja nii hästi kui võimalik ära teha. Ja positiivse tulemuse hüvanguks täideti kõik nõuded sakslasliku punktuaalsusega.

Brasiilia juurde tulles peab tõdema, et nad ei säranud turniiri jooksul kordagi. Nende esitused kahes esimeses mängus, kus alistati 1:0 Horvaatia ja 2:0 Austraalia ei olnud veenvad ja 4:1 võit Jaapani üle, kes tolleks hetkeks oli edasipääsulootused kaotanud, oli tähtsusetu tulemus mõlema jaoks.

1/8-finaalis Ghana vastu pääses Brasiilia närvilistest hetkedest suuresti tänu suluseisust löödud teisele väravale ja kui veerandfinaalis astus vastu iga mänguga aina paremasse hoogu läinud Prantsusmaa eesotsas maestro Zinedine Zidane’iga, oligi häda käes.

Brasiilia ründeliin Ronaldo-Ronaldinho-Kaka ei saanud keskväljalt piisavalt tuge ning ei suutnud seetõttu kogenud Prantsusmaa kaitsjaid korralikult surve alla panna. Miks aga on Brasiilial tasemel poolkaitsjatest nappus?

BBC Lõuna-Ameerika jalgpallispetsialisti Tim Vickery meelest on põhjus järgmine. Piltlikult öeldes mõtlevat praegu iga isegi vaid kaheksa-aastane talendiks brasiilia noormängija sellele, kuidas ta siirdub Madridi Reali, ostab oma emale suure maja ja endale ilusa auto.

Fantaseerin siia ise juurde pesumodellist abikaasa.

Et kõige selleni jõuda, tuleb juba varakult silma paista ja kõige lihtsam viis selleks on mängida ründes ja lüüa väravaid. Ning sinna nahka need lootustandvad poolkaitsjad lähevadki.

Lõpuks jõuame Inglismaa juurde. Muidugi, kaotuse põhjusteks olid endiselt Falklandi sõjast kibestunud argentiinlasest kohtunik, kes Wayne Rooney eemaldas; Manchester Unitedis leiba teeniv noor nolk Cristiano Ronaldo, kes käitus ülbelt ja ebasportlikult ning väravavaht Ricardo, kes on kindlapeale oma hinge vanakuradile endale müünud, et kolm inglaste penaltit tõrjus.

Inglismaa on kolmel suurturniiril järjest jäänud toppama veerandfinaali. Midagi on jäänud puudu.

Aga mis?

Sellele küsimusele vastajale oleksid tänulikud kõik Elizabeth II alamad.