Šmiguni tool kõigub

Eesti aasta sportlase valimisel pole naiste seas viimase kuue aasta jooksul tekkinud kordagi probleemi, keda talongi esimesele reale asetada - Kristina Šmigunil konkurendid praktiliselt puuduvad olgu ta hooaeg milline tahes. Šmigun võitis isegi 2002. aastal, mil dopingusüüdistused ta esitused Salt Lake City olümpiamängudel täielikult nurjasid.

Kuid tänavu, aastal 2005, võib aimata ohumärke - Jana Kolukanova MM-i 8. koht 50 m vabaujumise distantsil on saavutus, mis suudab Šmiguni seniste tänavuste saavutustega edukalt konkureerida. Šmigun lõpetas hooaja 2004/05 MK-sarja 4. kohaga, 2005. aastanumbri sees jäi ta parimaks kohaks Oberstdorfi MM-i 10 km klassikadistantsi neljas resultaat. Ausalt öeldes oli Šmiguni hooaeg ebaõnnestumine - MM-medal jäi võitmata ja hooaja teises pooles ei tulnud ka ühtegi MK-poodiumikohta, etapivõidust rääkimata.

Kui nüüd võrrelda Kolukanova ja Šmiguni saavutusi puhtmatemaatiliselt, siis jääks pisike eelis Šmigunile - MM-koht tal ju veidi parem. Samas tuleb aga tõdeda, et murdmaasuusatamise ja vabaujumise populaarsuse ning kandepinna võrdlemine oleks kohatu - ujumine võidab pikalt. Seetõttu ongi minu meelest Eesti naissportlane anno 2005 hetke seisuga Jana Kolukanova.

Võimalus tiitel taas endale võita on aga Šmigunil täiesti olemas - valitseda tänavuse MK-sarja algust ning järjekordne kujuke kapi peale panekuks on tema jagu. Aga põnevuse mõttes võiks kas Kaia Kanepi või Maret Ani mõnel kõvemat sorti tenniseturniiril midagi korda saata. Ning Mirjam Liimask võiks veel kord Eesti rekordit parandada. Siis oleks paljude aastate järel aasta naissportlase valimisel õhus tõeline intriig.