Kommentaarid tänasele Eesti Spordilehele

Täna nagu igal kolmapäeval ilmus värske Eesti Spordileht. Otsustasin, et avaldan nüüd siin huvipakkuvamate kirjutiste kohta oma arvamuse. Võimalik, et see kujuneb iganädalaseks tavaks.

***

Esmalt kantakse eelmise nädala miinuspoolele Jaan Kirsipuu katkestamine maanteesõidu MM-il (plussiks oli Risto Mätase ja Kristo Galeta pikad odakaared): "Ainus Eesti profirattur MM-võistluste eliitklassis Jaan Kirsipuu katkestas /.../ astudes rattasadulast maha hetkel, kui läbitud oli veidi üle kahesaja kilomeetri. Siis kui tempo üles võeti ja õige sõit lahti läks. /.../ Tõsine spordisõber ootaks Kirsiüuult sellistelt tippjõuproovidelt vahel ka lõpuni kannatamist ja võitlemist. Ning sis kaaluks tema kas või 31. koht üles mõnegi väiksema velotuuri etapivõidu."

Kahju muidugi, et Kirsipuu ebaõnnestus, kuid ülearu pole teda mõtet seetõttu laita. Esmalt võtkem arvesse, et tempo võeti üles tippmeeskondade poolt, kes kõik 273 km pikkusel rajal mitmekesi. Kirsipuul tuli pärast joogipudeli hankimist ennast iga kord ise uuesti normaalsele positsioonil võidelda, tipptiimidel jaotus veekandmine kas ühtlaselt või tegid seda mehed, kelle katkestamine oli juba stardis paika pandud. Eestis ei taheta ikka veel aru saada, et grupisõidu puhul on tegemist meeskonnaalaga, kus igal mehel on kanda oma roll nagu jalgpalliski.

See, et vahest õnnestub mõnel üksiküritajal, kelleks Kirsipuu seekord UCI asjameeste läbikukkunud eksperimendi, mille eesmärgiks oli geograafiline mitmekesisus, tõttu osutus, kõrge kohaga finišisse jõuda või isegi võit noppida, on erand, mis kinnitab reeglit - üksinda grupisõidus tegusid ei tehta.

Siis veel aga see aspekt, et pigem võinuks Jass kuskil neljanda kümne keskel siiski lõpujooneni loksuda. Milleks peab 35-aastane kogenud profisportlane, kes käinud läbi tulest ja veest, vähendama oma eduvõimalusi eesseisvatel võistlustel (sügisklassikud) pingutades koha nimel, mis ununeb vähem kui nädalaga? Eesti ratturite parim saavutus MM-il peaks olema Janek Tombaku mõni aasta tagasi välja sõidetud esikümnekoht. Kes seda mäletab? Ei keegi. Ja pole vajagi.

Jalgrattaspordis maksab üldiselt ainult võit, äärmisel juhul (MM, OM, suurtuuride üldarvestus) ka poodiumikoht. Kirsipuu teab seda ning käitub vastavalt olukorrale - kui edušanssi pole, ronib sadulast ja üritab järgmisel võistlusel uuesti. Ja õigesti teeb.

***

Neljandal küljel annab Eesti Ujumisliidu peatreener Tõnu Meijel teada, et alaliidu poolt paika pandud eesmärk Pekingi olümpiamängudeks on võita medal. Praegu on see Meijeli hinnangul veel ebareaalne. Arvestades taset, kus Eesti ujumine nt 2000. aastal oli (Jana Kolukanova viimane koht Sydney OM-i poolfinaalis oli suurepärane, lausa uskumatu saavutus), siis on areng olnud silmnähtav - Kolukanova kaheksa koht MM-il on selle veenev tõestus (loe sellest ka siit).

Minu meelest on sümpaatne, et võetud sihiks on olümpiamedal. Kui see unistus (millekski enamaks on seda hetkel raske määratleda) tõepoolest täitub, oleks tegemist Eesti ühe hinnatavaima olümpiamedaliga üldse, sest ujumine on kergejõustiku kõrval üks olümpiamängude kahest tõeliselt suurest alast.

***

Keskmistel külgedel räägitakse võrkpallist. Põhiliselt Balti liigast, mis kõigi asjaosaliste meelest positiivne nähtus on. Ühtin nende seisukohtadega igati. Kuue Eesti meeskonna omavahelist nagistamist aastast aastasse vaadata on pehmelt öeldes tüütu. Kindlasti mõjub Balti liiga positiivselt ka publikunumbritele.

Samas hakkas silma, et naiste meistriliiga kannab tänavu Nivea nime. Ennustan, et aprillis on uudise pealkirjaks: "Nivea liiga võitis TLÜ/Cartini". Sobivad võistkonnanimed oleksid ka Paide Pampers ja Alutaguse Ariel.