Eesti Pallimänguala Number Ühe mõtteviis ja tegelikkus

Tänases Õhtulehes teatab Eesti Korvpalliliidu president Peep Aaviksoo meistriliiga kahanemist vaid kuuele (!) klubile kommenteerides: "Ega meil rohkemate klubide jaoks professionaalseid korvpallureid võib-olla polegi. Kui on vähem klubisid, garanteerib see jällegi teatud taseme, mitte nagu jalgpallis, kus on 7:0 ja 12:0 võite."

Eelmisel aastal osales meistriliigas üheksa klubi ja see tuli hoolimata paari viimase meeskonna mõnest tõsisemast "pakist" Eesti korvpallile ainult kasuks. Viimaseks jäänud Audenetes ridades said väärt kogemusi mitmed noored - ka lõppenud EM-lisavalikturniiril Eesti koondise esitsentriks tõusnud Kristjan Makke - ning tabeli lõpuossa kuuluvate meeskondade omavahelised mängu olid pingelised.

Sama olukord on praegu ka jalgpallis - isegi selgelt nõrgem JK Dünamo on suutnud tänavu ühe võidu kirja saada ja kuu aja eest valmistati suurt peavale FC Levadiale. FC Kuressaare ja JK Tammeka on aga suutnud pea igas kohtumises Meistriliiga taseme välja mängida ning tabeli alumise otsa omavahelised mängud on huvitavad ja olulised. Eelmisest korvpallihooajast ei mäleta ma küll, et Korvpalliliidu juhid oleks kurtnud, kui Nybit loputas Kalevit 95:66, Tartu Raplat 96:64, Ehitustööriist Audentest 92:56 või Rakvere TTÜ-d 103:61.

Eilses Spordilehes ütles ühes artiklis (millises täpselt, ei tule meelde) keegi korvpallifunktsionär, keda ei identifitseeritud, ilmse viitega jalgpallile et: "Räägitakse korvpalli mudaliigasse kukkumisest, aga üks spordiala pole ennast mudast välja suutnud võideldagi."

Sel inimesel tasuks külastada hipodroomi - seal näeb hobuseid, kes jooksevad silmaklapid peas, et miski nende kõrval toimuv ei segaks neid ikka ja jälle täpselt selle sama ringi läbimast. Ja midagi muud neilt ei nõuta ning ega nad seda tahta oskagi. Samasugune tüüp on ka see korvpalliametnik - keeldub tunnistamast ümberringi toimuvat ja ketrab juba kulumiseni kuulatud linti, kuidas Eesti 1993. aasta EM-il kuuenda koha sai.

Enne, kui korvpallis tegutsevad inimesed ei tunnista selle ala reaalset seisu nii Eesti, Euroopa kui ka maailma mastaabis, pole oodata ka migeid positiivseid arenguid. Samas on lootust, et Tiit Soku ja Aivar Kuusmaa, aga miks mitte ka Margus Metstaki (oli Izmiris universiaadil koondise teine treener) - meeste, kes teavad, millise tööga see 1993. aasta kuues koht ja 1991. aasta NSVL-i meistritiitel tulid - kogemustepagasi aruka kasutamise korral suudetakse vähemalt praegust taset hoida. Selle kadumisest oleks kahju, sest hoolimata kõigest oli pühapäeval Poola purustamist meeldiv vaadata.