Edukas võistlus algab läbimõeldud korraldusest

Eile õhtul linastus Tallinna kobarkinos 13 erinevat filmi. Kuigi ma pole ammu kinos käinud ja valikus oli üsna mitu potentsiaalselt meelepärast filmi, otsustasin Kadrioru staadionil toimunud Eesti kergejõustiku GP-sarja finaali külastamise kasuks. Põhjusteks olid nii see, et ma polnud tänavu veel kordagi kohapeal kergejõustikku vaatamas käinud kui ka Eesti jalgpallikoondise Kadrioru ajastust tekkinud sümpaatia selle hubase staadioni vastu. Samuti tahtsin teada saada, mida kujutab endast Eesti GP-sari.

Võistlusliku poole pealt olid elamused enamasti positiivsed. Kohal oli kolm Helsingi MM-il võistelnud sportlast - Gerd Kanter, Aleksander Tammert ja Taavi Peetre - kes kõik ka arvestatava tulemuse kirja said, võistluse raames peetud XIII Sporditähe miilijooksul jäi 16-aastase Eesti rekordi alistamisest puudu vaid 0,5 sekundit, häid aegu näidati tõkkesprintides ja tasavägises meeste odaviskes said üle 70-meetrise tulemuse kirja neli sportlast.

Silma jäid riivama naiste 400 meetri jooks, kus osalejaid oli vaid üks, naiste kuulitõuge, mis võideti alla 15-meetrise tulemusega ja meeste kõrgushüpe, kus neljast võistlejast said kahest meetrist jagu täpselt pooled. Kuid ei saa nõuda, et väikeriik igal alal tippe omaks. Niipalju siis võistluste sportlikust poolest.

Põhjus, miks see postitus üldse kirjutatud saab, peitub aga GP-sarja finaaletapi korralduslikus pooles. Sedavõrd hästi läbiviidud spordivõistlust pole ma Eestis viimasel ajal (kui üldse) näinud - kõik alad algasid täpselt väljakuulutatud kellaajal, professionaalne ja informatiivne teadustus, Eesti moodsaima tabloo pakutavate võimaluste suurepärane ärakasutamine, lihtne ent soliidne autasustamisprotseduur, selge sõnumiga helikõllid.

Pallimängualade meistrivõistlused ei talu eile Kadriorus nähtu kõrval mingit kriitikat. Soliidselt korraldatud koondisemängud on minu meelest ette näidata vaid Eesti Jalgpalli Liidul. 16. augustil toimunud Tallinn 2005 võistlus, mida jälgisin küll televiisorist, jättis mulje, et kogu aur oli pandud nimekate sportlaste kohaletoomisele ja kogu muu korralduslik pool oli seetõttu tugevalt kannatanud.

GP-sarja finaali oli Kadriorgu oma silmaga vaatama tulnud veidi üle 1000 pealtvaataja ehk staadioni mahutavusest oli hõivatud vaid üks neljandik. Kuid hea korraldus tagas selle, et publikul oli pidevalt olemas ülevaade toimuvast ja ta ei kaotanud hetkekski sidet areeniga. Tekkis nõiaring, kus kaotajad puuduvad - innustunud publik elas kaasa võistlejatele, kes sellest saadud särtsu abil hingestatumalt võistlesid, mis omakorda publiku sütitatusel kaduda ei lasknud.

Võetagu eeskuju. Ega ennem inimesed spordivõistlusi kobarkinos lebasklemisele eelistama ei hakka.