Närused poksimedalid

Tänane SL Õhtuleht kirjutab, kuidas Eesti Poksiliit laseb juunioride EM-il Eestit esindada paari kuu eest Venemaalt siia saabunud kodakondsuseta sportlastel, kes nüüd Eestile medaleid võidavad. See on samas nii häbistav kui ka piinlikkust tekitav.

Võõraste sportlaste sisseostmise koha pealt on tuntuim näide Aafrika jooksjate Araabia naftariikidesse siirdumine. Kui Pärsia lahe riigid endale Keenia ja teiste Ida-Aafrika riikide jooksjaid ostavad (täna teatas AFP, et viimase paari aastaga on naftarahaga Keeniast üle meelitatud enam kui 40 sportlast!), siis maksavad nad kasvatajariigile vähemalt korraliku hüvitise. Kergejõustikus kehtivate reeglite kohaselt peab sportlane isegi sünniriigi poolse rohelise tule korral aasta aega pärast uue kodakondsuse omandamist võistlusradadelt eemal olema. Nõusoleku puudumisel on see periood kolm aastat, täna jäi napilt puudu selle kuuele tõstmiselt. Kokkuvõtvalt öeldes on tegemist ebameeldiva protsessiga, mis on siiski enam-vähem soliidselt reguleeritud.

See aga, mida Eesti Poksiliit tegi, oli alatu kõigi nende Eestit esindavate venelaste vastaste suhtes ja samas paras plekk Eesti spordi mainele (ise-enesest võiks Eesti Olümpiakomitee siin vähemasti noodiga reageerida). Ja tugev odavuse maik on sel asjal kah juures.