Medalitabel - võistlus, ei midagi vähemat

Eesti jaoks ülimalt edukas kergejõustiku MM on lõppenud. Medalitabel näitab, et väärismetalli jagus 40 riigi sportlastele ning et Eesti jagab selles pingereas auväärt 13. kohta koos Hollandi ja Bahamaga. Olgu öeldud, et 2003. aasta Pariisi MM-il võitsid medalied 42 riigi sportlased ja Eesti jagas 31. kohta ning 2001. aastal Edmontonis olid need numbrid vastavalt 41 ja 29.

Nagu Eesti spordimeediaski mitmes erinevas kanalis kõlanud, edestas Eesti medaliarvestuses näiteks Suurbritanniat, Itaaliat ja Hispaaniat ning jäi napilt alla Saksamaale. Nende faktide presenteerimisele on kohemaid järgnenud manitsev selgitus, et tegelikult me ikka kergejõustikumaa ei ole ja maavõistluses kaotaksime neile riikidele kindlapeale ja korralikult. See on ka õige.

Aga ma ei saa aru, miks peab selline enesele tuha pähe raputamine olema esimene assotsiatsioon Värniku kulla ja Kanteri hõbedaga. Tegelikult on medalitabeli pidamine paikapandud reeglite järgi võistlemine, kus Eesti seekord väga õnnestunult esines. Ja reeglid, teadupärast, on kõigile samad ja pikalt ette teada. Praegu tuleb hullumööda rusikaga vehkida ja järgmise kahe aasta vältel igasse suunda kuulutada, et Eesti on maailma paremuselt 13. kergejõustikuriik!

Mainida tuleb seda lätlastele (medalid puudvad), leedulastel (18. koht), brittidele (16. koht), hispaanlastele (23. koht) ning soomlastele ja itaallastele (33. koht). Eesti on väikeriik ja õnnestumised spordirindel on seetõttu harvad, aga seda enam tuleb neid nautida.