Kuhu paigutub Kanepi saavutus?

Seda, et Eesti spordi jaoks on aasta 2006 olnud üliedukas, ei pea kellelegi enam meelde tuletama. Samas on seda alati hea meel üle korrata. "Kolme kulla olümpiaga" alguse saanud spordiaasta jätkus kergejõustiklaste medalisajuga, millele järgnesid MM-(kuld)medalid vehklemises, jahilaskmises, maadluses ja karates. Kanepi Hasseltist medaliga ei naase – kuidas seda saavutust hinnata?

Eestis on saavutuste hindamiseks kaks mõõdupuud – valitsuse preemiad ja aasta sportlase valimise tulemused. Esimesed sõltuvad hiljutise praktika tõestusel kahjuks poliitikute suvast – mitteolümpiaala karate MM-kuld Marko Luhamaa sai preemiaks 300 000 krooni, mitteolümpiaala orienteerumise EM-pronks Olle Kärner mitte midagi. Ometi on need kaks ala nii harrastatavuse kui ka konkurentsitiheduse poolest üpriski samal pulgal.

Loe edasi Sportnetist

Eesti - Usbekistan korvpallis 110:11

Paari nädala eest esines Eesti Korvpalliliidu president Peep Aaviksoo sõnavõtuga, kus nentis korvpalli võrdlemist jalgpalliga kommenteerides, et "Meil puudub kahjuks võimalus nüpeldada Fääri saari või Küprost ja saada sellest emotsionaalset laengut."

Nüüd keerasid poisid kossuliidu retoorika pea peale:

Eesti kuni 14-aastaste poiste korvpallikoondis alistas Moskvas toimuval turniiril Usbekistani eakaaslaste koondise 110:11 (33:0, 22:1, 29:7, 26:3).

Kas tõesti jälle Chelsea?

Kirjutis, kus vaen jõuvahekordi Inglise Premier League'is, on leitav siit.

Kohtunik – püha lehm või võrdne osapool?

Kommentaar 1. septembri Eesti Päevalehes.

Nii nad ütlesid...

Taaskord toon ära lingi BBC valikule headest sporditsitaatidest. Minu seekordne lemmik on järgmine:

"For a game played in Cologne, that stunk." Classic Mark Lawrenson at the end of 120 minutes of Switzerland v Ukraine.

Ülejäänud pärle vaata siit.

Itaalia jalgpalli teine pool

Pühapäeva õhtul Berliini olümpiastaadionil neljandat korda maailmameistriks kroonitud Itaalia on viimased päevad elanud võidujoovastuses, sest nagu üks klassikaline väljend kõlab: elu on Itaalias vaid üks osa jalgpallist.

Kuid juba täna võidakse mitmed Itaalia maailmameistriks viinud jalgpallurid, lugematud fännid ja kõrged vutiametnikud seitsmendast taevast kibekähku maa peale tuua ja halvemal juhul isegi mutta tampida.

Itaalia Jalgpalliliidu esindaja sõnul peaks just täna avalikuks tehtama Roomas pingelist tööd teinud tribunali otsus enne MM-finaalturniiri Itaaliat raputanud jalgpalli korruptsiooniskandaali asjus.

Nimelt süüdistatakse nelja klubi – Itaalia kahe viimase aasta meistrit Torino Juventust, Rooma Laziot, AC Milani ja Fiorentinat – sekkumises kohtunike määramisesse, millega püüti mõjutada kohtumiste lõpptulemusi. Itaalia tippjalgpalli seotust skandaaliga näitab tõsiasi, et tervenisti 13 MM-koondise 23-st liikmest teenib leiba nendes neljas klubis.

Itaalia Jalgpalliliidu süüdistada Stefano Palazzi on nõudnud, et Juventus kukutataks Itaalia tugevuselt kolmandasse liigasse ja ülejäänud kolm süüdistatavat klubi tugevuselt teise liigasse. Samuti nõuab ta kõigile neljale meeskonnale järgmisel hooajal karistust punktide äravõtmise näol.

Juba enne otsuse saabumist on aga nii Itaalia justiitsminister Clemente Mastella kui ka peaminister Silvio Berlusconi, kes on juhtumisi ühe süüdistatava AC Milani omanik, avaldanud arvamust, et karistada tuleks vaid üksikisikuid. Klubid ja nende fännid peaksid Itaalia juhtpoliitikute meelest sanktsioonidest pääsema.

Kindlasti võib aga öelda, et ükskõik millisteks osutuvad karistused, jääb aasta 2006 Itaalia jalgpalliajalukku kui aasta, mil tuldi maailmameistriks. Seda mäletatakse ka 20, 30 või 50 aasta pärast; korruptsiooniskandaal on selleks ajaks ammu unustatud.

Jalgpallikommentaar nr 6 ER-i

Jalgpalli MM-finaalturniiril on nüüd pidamata kaks kohtumist. Üks vägagi tähtsusetu ehk pronksimäng, mis pakub põhimõttelist huvi vaid seal osalejatele. Teine aga selline, mis jäädvustub ajalukku hoolimata tulemusest, mänguilust või selle puudumisest.

Muinasjutufinaali me ei näe. Vastav stsenaarium näinuks ette, et pühapäevases finaalis olnuksid vastamisi vanad rivaalid jalgpalliplatsil ja sealt väljaspool ehk Saksamaa ja Prantsusmaa. MM-tasandil on Itaalia küll sakslastea võrdväärselt tituleeritud, kuid et finaalturniir toimub Saksamaal, olnuks ideaalseks finalistiks just korraldajamaa.

Miks siis sakslased itaallastele siiski kaotasid. Ja seda lisaaja viimase kahe minutiga. Arvan, et turniiri eel mitte kuigi tugevaks tiitlinõudlejaks hinnatud Saksamaa oli poolfinaali jõudmisega täitnud ja ületanud nii enda kui ka oma poolehoidjate ootused.

See tõi kaasa mõningase pingelanguse ja seekord ei mõjunud pingevaba olukord sakslastele hästi. Nad ei suutnud Itaalia vastu viimse detailini keskenduda – selle tõestuseks Bernd Schenideri ja Lukas Podolski luhatud väravavõimalused – sest kuskil alateadvuses kummitas neid mõte, et isegi kui kaotame, pole ju midagi väga hullu lahti.

Itaalia koondislased teadsid seevastu väga hästi, et kodumaal kestva jalgpalliskandaali tõttu nõutakse neilt pattude lunastuseks MM-tiitlit. Teatavasti on Itaaliat šokeerinud jalgpallikorruptsioonijuhtumite ilmsikstulek, kus pearolle etendavad kokkulepemängud ja erapoolikud kohtunikupartiid. Itaalia koondis mängib praegu oma kuulsusrikka jalgpalliajaloo mainele tekkinud sopalärakate varjutamise nimel.

Samuti oli kindlasti oma roll ka kogemustel. Saksamaa siiski võrdlemisi noor koosseis jäi mõttemängudes kogenenumatele itaallastele alla – vaadake kasvõi külmaverelisust, millega Alessandro del Piero realiseeris 1:0 seisul talle avanenud võimaluse. Üks kindel ja meisterlik pallipuude pani kohtumise võitja lõplikult paika.

Hoolimata kaotusest ollakse aga Saksamaal oma koondise etteastega rahul ja peatreener Jürgen Klinsmann pälvib kiitust. Samas tuleb neil edukas turniir siiski ka edukalt lõpetada. Pean siinkohal silmas vajadust võita pronksimäng. Vana tuntud tõde “pronks võidetakse, hõbe kaotatakse” ei pruugi küll jalgpallis täiel määral kehtida, kuid sellest hoolimata ei saa turniiri viie võiduga alustanud sakslased seda kahe kaotusega lõpetada. See rikuks ära positiivse emotsiooni, mis praegu teenitult sakslaste hingedes valitseb.

Eile õhtul selgus aga teine poolfinalist. Ei hakka kohe mitte varjamagi, et minu sümpaatia kuulus jäägitult Prantsusmaale. Ja seda kahel lihtsal põhjusel. Esiteks oli nende esitus veerandfinaalis Brasiilia vastu üks ilusamaid mänge sel turniiril üldse.

Teiseks oli Portugal ennast minu silmis kahe senise play-off-mänuge diskrediteerinud – esmalt turniiri inetuim etendus ehk Hollandi 1:0 alistamine nelja eemaldamisega mängus ja seejärel Inglismaa alistamine penaltiseerias, kus taas tekitas enim furoori portugaallaste pehmelt öeldes ebasportlik käitumine, mille tulemusel Wayne Rooney platsilt eemaldati.

Muuseas, Inglismaa Jalgpalli Liit on asunud tolles küsimuses Rooney’t toetavale seisukohale ja FIFA-le saadetud seletuskirjas juhitakse tähelepanu, et tegelikuks kannatajaks oli tolles intsidendis Rooney, kelle vastu tehti üks või kaks viga. Kuid see selleks.

Eilse kohtumise juurde tagasi tulles, siis mina nimetaks Prantsusmaa 1:0 võitu kindlaks. Nagu oli kindel ka nende 1:0 võit Brasiilia üle. Samas oli ebakindel et mitte öelda värelev prantslaste 2:0 võit Togo üle alagrupiturniiri viimases voorus, mis kindlustas neile edasipääsu.

Prantsusmaa mängust peegeldus kogu aeg enesekindlust samas kui Portugali mäng ei suutnud enam üllatada. Meistertaktik Luiz Felipe Scolari käsutuses polnud enam vigureid, mis aidanuks lahingusse pööret tuua ja ainult etturite liigutamisega sõda ei võida.

Siinkohal tahan ka kiita poolfinaale vilistanud mehhiklase Benito Archundia ja uruguailase Jorge Larrionda head tööd – kollaste kaartidega ei oldud heldekäelised, mis tagas selle, et finaalmatšist on kahe meeskonna peale kokku sunnitud kaartidega eemale jääma vaid üks mees – Prantsusmaa ründaja Louis Saha.

Viimati kohtusid Itaalia ja Prantsusmaa tipptasemel 2000. aasta EM-i finaalis, toona võitsid prantslased tänu David Trezeguet kuldsele väravale. Kui Saha on mängukeelu all, siis täidab esimese vahetusründaja ülesandeid suure tõenäosusega just Trezeguet.

Jalgpallikommentaar nr 5 ER-i

Täna algavad jalgpalli MM-finalturniiril poolfinaalid. Õhtul kohtuvad Saksamaa ja Itaalia ning homme on vastamisi Prantsusmaa ja Portugal. Vaadates neid nelja koondist ja neile veerandfinaalides kaotanud nelja koondist geograafia-alases võtmes, võib kindlalt väita, et käesolev MM-finaalturniir on olnud mandri-Euroopa triumf.

Medalite jagamisest jäävad kõrvale mõlemad Lõuna-Ameerika hiiud Argentina ja Brasiilia, jalgpalli sünnimaa Inglismaa ja seekordne üllataja Ukraina. Tõsi, tekib küsimus, kas ukrainlasi saab üleüldse üllatajateks tituleerida – esiteks oli juba enne finaalturniiri algust alaguppide koosseise ja võimalikke edasisi vastaseid selge, et Ukraina olukord on soodne. Samuti tõrgun üllatamiseks nimetamast kaheksa hulka jõudmist. Finaalturniiri formaadi ja aina ühtlustuva rahvusvahelise tippjalgpalli juures tekitaks nelja hulka jõudmine kordades enam kõlapinda. Ja seda õigustatult.

Nelja langenud soldati saatust vaagides ongi kõige selgem Ukraina langemise põhjus – Itaalia oli nende jaoks lihtsalt liiga suur suutäis. Õnne korral võinuks nad ehk kohtumise viigisadamasse tüürida ja siis ehk penaltitega poolfinaali jõuda, kuid reaalselt võttes oli Itaalia nende jaoks liiga kõrge mägi, millel olid liiga järsud nõlvad.

Kui neist kahest olnuks täidetud vaid üks kriteerium, olnuks Ukrainal šansid üllatuseks ehk Horvaatia tegemiseks. 1998. aastal alistas Horvaatia veerandfinaalis kõikide üllatuseks Saksamaa 3:0 ja võitis hiljem pronskmedali.

Argentinale sai minu meelest saatuslikuks liiga vara liiga heas vormis olemine. Nad tegid oma tippmängu ära juba alagrupiturniiri teises ringis, kui 6:0 purustati Serbia & Montenegro. Seejärel muutusid nende etteasted selgelt kahvatumaks ning see kombineerituna peatreener Jürgen Klinsmanni käe all imelisse hoogu sattunud Saksamaa entusiasmiga kukutaski Argentina konkurentsist.

Kui nüüd detaile vaadata, siis kindlasti etendas oma rolli sunnitud väravavahi vahetus. Enne penaltiseeriat paistis nagu poleks argentiinlastes enesekindlust. Kui Saksamaa koondislased käitusid asjalikult, siis Argentina meeleolu oli pillavalt positiivne, mis tegelikult oli aga kattelooriks sisemuses valitsenud ebakindlusele. Sakslane mõtles nagu sakslane ikka – on töö, mis on vaja nii hästi kui võimalik ära teha. Ja positiivse tulemuse hüvanguks täideti kõik nõuded sakslasliku punktuaalsusega.

Brasiilia juurde tulles peab tõdema, et nad ei säranud turniiri jooksul kordagi. Nende esitused kahes esimeses mängus, kus alistati 1:0 Horvaatia ja 2:0 Austraalia ei olnud veenvad ja 4:1 võit Jaapani üle, kes tolleks hetkeks oli edasipääsulootused kaotanud, oli tähtsusetu tulemus mõlema jaoks.

1/8-finaalis Ghana vastu pääses Brasiilia närvilistest hetkedest suuresti tänu suluseisust löödud teisele väravale ja kui veerandfinaalis astus vastu iga mänguga aina paremasse hoogu läinud Prantsusmaa eesotsas maestro Zinedine Zidane’iga, oligi häda käes.

Brasiilia ründeliin Ronaldo-Ronaldinho-Kaka ei saanud keskväljalt piisavalt tuge ning ei suutnud seetõttu kogenud Prantsusmaa kaitsjaid korralikult surve alla panna. Miks aga on Brasiilial tasemel poolkaitsjatest nappus?

BBC Lõuna-Ameerika jalgpallispetsialisti Tim Vickery meelest on põhjus järgmine. Piltlikult öeldes mõtlevat praegu iga isegi vaid kaheksa-aastane talendiks brasiilia noormängija sellele, kuidas ta siirdub Madridi Reali, ostab oma emale suure maja ja endale ilusa auto.

Fantaseerin siia ise juurde pesumodellist abikaasa.

Et kõige selleni jõuda, tuleb juba varakult silma paista ja kõige lihtsam viis selleks on mängida ründes ja lüüa väravaid. Ning sinna nahka need lootustandvad poolkaitsjad lähevadki.

Lõpuks jõuame Inglismaa juurde. Muidugi, kaotuse põhjusteks olid endiselt Falklandi sõjast kibestunud argentiinlasest kohtunik, kes Wayne Rooney eemaldas; Manchester Unitedis leiba teeniv noor nolk Cristiano Ronaldo, kes käitus ülbelt ja ebasportlikult ning väravavaht Ricardo, kes on kindlapeale oma hinge vanakuradile endale müünud, et kolm inglaste penaltit tõrjus.

Inglismaa on kolmel suurturniiril järjest jäänud toppama veerandfinaali. Midagi on jäänud puudu.

Aga mis?

Sellele küsimusele vastajale oleksid tänulikud kõik Elizabeth II alamad.

Jalgpallikommentaar nr 4 ER-i

Viimase kahe päeva jooksul on MM-finaalturniiril kahetsusväärsel kombel olnud tähelepanu keskmes kohtunikud ja mitte mängijad. 2002. aasta finaalturniiri järel, kus kohtunike vaieldava kvaliteediga vilepartiide järel mitmed suursoosikud enda ja ka paljude neutraalsete jalgpallisõprade meelest liiga vara koju pidid sõitma, teatas FIFA president Sepp Blatter, et edaspidi kutsutakse finaalturniile õigust mõistma maailma tippkohtunikud ning ei peeta kinni printsiibist, et kõik konföderatsiooni võrdselt esindatud oleksid.

Käesoleval MM-ile kutsuti kohale 22 väljakukohtunikku, kellest 10 on eurooplased, viis lõuna-ameeriklased ja kaks mehhiklast. Ehk ajaloolises perspektiivis tunnustatud vutikantsidest väljaspoolt pärit kohtunikke on MM-il vaid viis. Sealjuures pole ühelegi neist viiest mehest seni usaldatud ainsatki play-off-kohtumist.

Kuigi näiteks Singapuri esindaja Smahsul Maidini senised partiid on olnud vägagi korralikud. Kohtumistes Costa Rica – Poola, Trinidad & Tobago – Rootsi ning Mehhiko – Angola ei olnud ju kohtuniku tööle midagi ette heita, kusjuures kõik need mängud olid tasavägised.

Samas algasid küsitavused kohtunikutöö osas juba play-off’i esimese matšiga, kus Brasiilia kohtunik Carlos Simon eemaldas esimese poolaja keskel ise laialt naeratades Rootsi kaitsja Teddy Lucici. Kohtumised Argentina – Mehhiko ja Inglismaa – Ecuador, mida mõlemat vilistasid eurooplased, kulgesi rahulikult, kuid siis hakkas juhtuma.

Võtame esmalt ette kohtumise Portugal – Holland. Venelasest väljakukohtunik jagas selle matši jooksul kokku 16 kollast kaart ning neljal puhul teenis mängija selle teist korda ehk järgnes ka eemaldamist tähendav punane kaart. Esimest korda MM-finaalturniiride ajaloos eemaldati ühe matši jooksul neli mängijat.

Olles ise tegutsenud Eesti mõistes kõrgel tasemel kohtunikuna ühel teisel võistkonnaalal julgen öelda, et kohtunik Ivanovi selle kohtumise koledaks kujunemisel süüdistada ei saa. Tema pidas kinni reeglitest ja näitas mõnes olukorras isegi üles leebust, mida ma isiklikult äkki isegi heaks ei kiida.

Ainuke eemaldamine, mis kohtumist kui tervikut arvesse võttes küsimusi tekitas oli hollandlase Giovanni van Bronckhorsti väljakult ärasaatmine 94. minutil. Ülejäänud punased kaardid olid käimasoleval MM-finaalturniiril rakendatud standardeid arvestades täiesti loogilised.

Häbenema ei peaks antud juhul mitte kohtunik, vaid kaks teist osapoolt. Nendeks on Hollandi koondis ja FIFA president Sepp Blatter. Just täpselt selles järjekorras.

Esmalt hollandlaste patt. Totaalse jalgpalli leiutajad ei pidanud kinni kirjutamata fair play reeglitest ja järgnenud inetused olid minu meelest suuresti just sellest tingitud. Kui üks pool näitab, et nad ei pea kinni ausa mängu reeglitest, ei jää vastasel üle midagi muud, kui täpselt samaga vastata.

Järgmine laitust vääriv juriidiline isik on FIFA president, kes kohtumise järel kritiseeris avalikult väljakukohtunik Ivanovi, kes väärinuks Blatteri meelest ise kollast kaarti. Minu jaoks on arusaamatu, kuidas ise selgesõnaliselt ajaraiskamise ning tippmängijate vastu tehtud vigade ranget karistamist nõudnud mees kritiseerib maailma üht tippkohtunikku, keda ta ise finaalturniirile nõudis ja kes täitis vaid talle antud juhiseid ja tegi seda sealjuures terve kohtumise vältel ühtlaselt.

Hoopis teine lugu on aga kohtumisega Itaalia – Austraalia, mille peategelaseks tõusis hispaanlasest väljakukohtunik Luis Medina Catanaleja vaid endast sõltuvatest asjaoludest lähtuvalt. Esmalt õigustamatu punane kaart itaallastele ja siis kohtumise viimasel minutil antud penalt, mida nähes tekkis minus arbiitri peas valitsenud mõttemallist järgnev ettekujutus: “Jah, tegin vist neile kolmekordsetele maailmameistritele ennem vist liiga.”

Ja sellele kõigele järgnes eile õhtul toimunud matš Šveits – Ukraina, kus mõlemad meeskonnad üritasid 120 minuti väravani jõuda. Mängisid sealjuures jõuliselt, kuid ausalt ja mehhiklasest kohtunik Benito Archundia jagas terve matši jooksul vaid ühe kollase kaardi.

Kui mänguilu jättis selles matšis soovida ja ka penaltiseeria valmistas šveitslaste totaalse fopaa tõttu pettumuse, siis mina nautisin kohtuniku ideaalilähedast sooritust.

Jalgpallil on mitu külge.

Kommentaatorite pärlid

Siin on link BBC poolt kogutud pärlid, mida on pillanud MM-i vahendavad kommentaatorid. Minu lemmik:

Lawro: "He took out his standing leg."
Motty: "That's the sort of thing Fifa want to stamp out."
Lawro: "What, his leg?"

Jalgpallikommentaar nr 3 ER-i

Jalgpalli MM-finaalturniiril on nüüdseks seljataga enam kui pooled kohtumised. Selgunud on esimesed edasipääsejad ja esimesed kojusõitjad. Eile ohkas kirglik jalgpallisõber kindlasti kergendunult, et Euroopa hiiud Saksamaa ja Inglismaa juba 1/8-finaaliks omavahel vastamisi ei sattunud.
Nüüd ei saa nad kohtuda enne finaalmatši. Ja 1966. aasta finaalmatši kordusetendus väärib ei suuremat ega väiksemat lava kui Berliini olümpiastaadionit 9. juulil.

Mäletatavasti olid “vanad sõbrad” 40 aasta eest vastamisi Wembley’l ning kohtumine lõppes Inglismaa 4:2 võiduga. Geoff Hursti poolt löödud inglaste kolmas värav tekitab väravajoone ületamise või mitteületamisega kõneainet tänaseni.

Kusjuures torkan väga jõhkralt siia vahele lootusrikka mõtte, et toona ei olnud kuulda kellegi hala tehnoloogia järele, mis aitaks jalgpallimängu inimlikkust ohjata. Jalgpall oli mäng, mitte äri ja venelasest joonekohtuniku väidetav eksimus oli samuti osa mängust.

Kuid naaskem nüüd käimasoleva turniiri juurde. Eile sai otsa üks muinasjutt. Pean silmas Trinidadi ja Tobago koondise debüüti MM-võistlustel. Omaette lugu on juba see, kuidas sinna jõuti. Viimase valikmänguga kätte võidetud neljandale kohale Põhja-Ameerika valiktsoonis järgnesid play-off-mängud Bahreiniga. Võit seal avaski Kariibi mere piraatidele ukse MM-finaalturniirile.

Saksamaal alustati šokktulemusega, kui avakohtumises viigistati hoolimata pikka aega arvulises vähemuses tegutsemisest Rootsiga 0:0. Teises matšis saadi Inglismaa rünnakute tõrjumisega hakkama enam kui 80 minutit, kuid lõpuks siiski kaotati 0:2. Sellest hoolimata oli kogenud hollandlase Leo Beenhakkeri juhendatud Trinidadi ja Tobago koondisel enne eilset mängu Paraguayga säilinud lootused jõuda 16 parema sekka. 0:2 kaotus ja rootslaste 2:2 viik Inglismaaga muinasjutulisel teekonnal siiski jätkuda ei lubanud.

Teen taas lubamatu vahelepõike ja mainin, et kui Inglismaa alistanuks eile Rootsi 2:0 ning Trinidad ja Tobago saanuks 1:0 jagu Paraguay’st, tulnuks korraldajatel läbi viia loosimine, kes, kas Rootsi või Trinidad ja Tobago alagrupist edasi pääsenuks, sest kõik näitajad olnuks meeskondadel võrdsed. Loosiauhinnaks oleks olnud 1/8-finaal Saksamaaga ja kui seal oleks...Kuid nüüd lähen vist spekuleerimisega juba liialt kaugele.

Tahtes Trinidadi ja Tobago muinasjutulist seiklust mõne muinasjututegelasega samastada võiks näiteks mõelda pöialpoiss Aevastaja peale. Tuli, nägi, turtsatas ja läks. Kuid kes oleksid sel juhul tema ülejäänud kuus kaaslast?

Toriseja rolli omanikus pole kahtlust. See kuulub samuti finaalturniiril debüteerinud Togo koondisele. Jalgpallurite ja ametnike suutmatus jõuda kokkuleppele preemiarahades tingis selle, et nende teise alagrupimängu toimumine oli vahepeal koguni kahtluse all. Häbiväärsest renomeest, mis kaasnenuks, kui Togost saanuks esimene finaalturniiril osalev koondis, kes vastasele loobumisvõidu annab, siiski pääseti. Suurt rolli mängis selles lepitajana tegutsenud FIFA.

Häbeliku rolli pakuksin Ghana koondist. Esimeses matšis kaotati Itaaliale 0:2 ja hoolimata korralikust esitusest ei tehtud liiga suuri sõnu. Aga siis anti luuavarrest turmtuld. Tšehhimaa alistati 2:0 ning vabalt võinuks skoor olla ka 5:0. Homme seisab Ghanal ees mäng USA-ga,. Võit tagab edasipääsu ning üpris korraliku tõenäosusega piisab ka viigist.

Ninatargaks ristiksin vähemalt seniste esituste põhjal 1998. aasta maailmameistri Prantsusmaa eesotsas nende peatreeneri Raymond Domenechiga. Finaalturniiri eel bravuurikate sõnavõttudega ja paljudes küsimusi tekitanud mängijatevalikutega kõlapinda kogunud prantslased said kahes esimeses mängus valusasti vastu näppe. Kõigepealt mannetu viik Šveitsiga ja siis piirduti punktiga ka kohtumises Lõuna-Koreaga.

Doktoriks pakun kahekordset maailmameistrit Argentinat. Surmagrupiks ristitud seltskonda loositud vanahärra lahendas keeruliseks kujuneda tõotanud võrrandi kahe esimese mänguga, saades esmalt 2:1 jagu Elevandiluurannikust ja seejärel 6:0 Serbia ja Montenegrost.

Sealjuures pakuti publikule finaalturniiri kahtluseta parim värav. Esteban Cambiasso 2:0 tabamuse eel andis Argentina 24 täpset söötu. Doktor esitas doktorikraadi väärilise meistriteose.

Unimütsiks tembeldan Poola, kes alustas finaalturniiri tukastusega, mis tingis 0:2 kaotuse Ecuadorile. Järgnenud hommikurammestuse küüsis kaotati 0:1 Saksamaale ja lootused alagrupist edasi jõuda olidki kadunud.

Õnneseen on aga loodetavasti veel selgumata, sest play-off-kohtumised seisavad alles ees.

Jalgpallikommentaar nr 2 ER-i

Jalgpalli maailmameistrivõistluste finaalturniiril on nüüd vähemalt korra väljakul käinud kõik 32 koondist ja jalgpallipidu on täies hoos, sest keegi pole ju senisaavutatuga rahul. Edukalt alustanud koondiste isu kasvab süües ja koht kaheksandikfinaalis pole ju omaette saavutus kellegi jaoks.

Ka koondistel, kelle edasipääsulootused juba kadunud või avaringi ebaõnnestumise tõttu väikesed, on tõestamist küllaga. Keegi ei soovi ju häbiga koju sõita. Ja nagu tõestas kolmapäevane kohtumine Saksamaa ja Poola vahel ei ole midagi läbi enne, kui see tegelikult ka läbi on.

Alagrupiturniiri esimene ring pakkus kõike seda, mida võis oodata.

Oli mäng, kus löödi palju väravaid ehk siis finaalturniiri avakohtumine Saksmaa – Costa Rica. Kusjuures väravaid jagus selles sakslaste 4:2 võiduga lõppenud mängus igale maitsele, ei puudunud suurepärased kauglöögid ega teravad kontrarünnakud.

Kusjuures huvitaval kombel oli sakslaste väravavaht Jens Lehmann esimese ringi järel kõige kehvema tõrjeprotsendiga väravavaht – ükski teine kollkipper polnud sisse lasknud mõlemat tema väravale sooritatud pealelööki.

Oli mäng, kus vahetusmängija sekkumine pööras viie minutiga mängu saatuse ehk 32-aastase vaheaja järel finaalturniiril osalevad Austraalia dramaatiline võit Jaapani üle tänu poolkaitsja Tim Cahilli kahele tabamusele.

Mitte ei saa siinkohal spekuleerimata jätta, et kas tõepoolest viib hollandlasest tipptreener Guus Hiddink enda juhendatud koondise kolmandat MM-i järjest alagrupist edasi. Meenutagem, et 1998. aastal kodumaad ja nelja aasta eest Lõuna-Koread juhendades lõpetas Hiddink MM-i neljanda kohaga.

Oli mäng, kus soosiku suutmatus midagi ohtlikku tekitada ja nende vastase ilmselge rahuldumine 0:0 viigiga muutis tagantvaates teleri ees veedetud kaks tundi mahavisatud ajaks. Pean siinkohal silmas 1998. aasta maailmameistri Prantsusmaa mannetut esitust Šveitsi vastu.

Loodetud tasemel ei esinenud ei pärast finaalturniiri tippspordist loobuv keskväljamaestro Zinedine Zidane, maailma parimaks ründajaks peetav Thierry Henry ega prantslaste kogenud koosseisu nooruslikku sära tooma pidanud äärepoolkaitsja Frank Ribery.

Olid mängud, kus soosikuna võistlustulle astunud Euroopa meeskonnal tuli kodumandril tunnistada külaliste tarmukama ja hingestatuma esituse tõttu vastavalt kaotust või väravateta viiki. Pean silmas Poola 0:2 allajäämist Ecuadorile ja Rootsi 0:0 viiki Trinidadi & Tobago vastu. Rootslaste leeris valmistas tulemus sedavõrd suure pettumuse, et Fredrik Ljungberg ja Olof Mellberg läksid riietusruumis suisa käsipidi kokku.

Olid mängud, kus turniiri suurfavoriidid ei saanud ülekaalukat võitu ning nende väikesed vastased polnud üllatuse sepistamisest kuigi kaugel. Brasiilia sai Horvaatiast jagu vaid 1:0 ja Argentina 2:1 võitu Elevandiluuranniku üle võib mõnest aspektist vaadatuna isegi teenimatuks pidada.

Oli ka mäng, kus favoriit mängis täpselt niipalju, kui võiduks vaja ehk Inglismaa 1:0 võit Paraguay üle ning mäng, kus soosik pidi tänu vastase korralikule partiile terve kohtumise jooksul pingutama ning seeläbi kokkuvõttes publikule ilusa esituse pakkus. Pean silmas Itaalia 2:0 võitu Ghana üle.

Nagu näha, jagus vaatamisväärset küllaga. Kusjuures usun, et senine turniir on olnud huvitav ka pigem kaaskodanike surve tõttu jalgpalli jälgivale inimesele. Esimeses ringis löödi 39 väravat, mis on 2,43 mängu kohta. Samuti lõppesid vaid kolm mängu 16-st viigiga. Ja millal varem või hiljem saab kuulda, kuidas kõlab Togo või Costa Rica hümn?

Jalgpallipidu läheb täie hooga edasi ja seda ei takista miski. Näiteks Leedsist pärit 27-aastane Inglismaa koondise toetaja Liam Fox ütles eile Nürnbergis enne inglaste teist alagrupimängu BBC-le: “Ma pidanuks täna abielluma, kuid mind jäeti maha. Alguses olin meeleheitel, aga nüüd ootan innuga mängu.”

Jalgpallikommentaar nr 1 ER-i

Lähenevast suurest spordivõistlusest annavad minule enamasti kõige tuntavamalt aimu sõbrad, kes võtavad üles teemad, mis tavaliselt neid absoluutselt ei huvita. Teisiti pole läinud ka tänavu.

Ma ei tea, kas põhjuseks on Torino olümpiamängudel võidetud kolmest kuldmedalist tekkinud entusiasm ja kõrgenenud huvi spordivõistluste vastu või midagi muud, kuid sel aastal on nõndaöelda “jalgpallijutud” olnud minu päevade lahutamatu osa juba mai viimastest päevadest alates.

Spekuleerimine on tänamatu, ent samas huvitav tegevus. Praegu, kui finaalturniiri veel alanud pole, on sellel kaks peamist komponenti. Esiteks sõprusmängude tulemused ning teiseks koosseisud ja vigastuste tõttu neisse tekkinud või tekkivad muudatused.

Viimaste nädalate jooksul tihedas rütmis toimunud sõprusmänge kokkuvõttes jõuab tulemuseni, et pigem otsivad finaalturniiril osalevad meeskonnad neist positiivset emotsiooni, kui väga tõsist sportlikku pingutust.

Statistika näitab, et ajavahemikus 23. mai kuni 5. juuni peeti MM-finaalturniiril osalevate koondiste osavõtul kokku 58 sõpruskohtumist, kusjuures vaid 15-l juhul olid vastamisi kaks finaalturniiril osalevat riiki. Ülejäänud 43-l juhul proovisid finalistid jõudu Saksamaale mittesõitvate koondistega, kusjuures vaid seitsmel korral väljusid kohtumisest võitjatena viimatimainitud.

Finaalturniiril osalevad meeskonnad on endale valinud pigem veidi nõrgemad vastased ja see on nende enesekindlust ka tõstnud. Brasiilia alistas viimati 4:0 Uus-Meremaa ja Inglismaa purustas 6:0 Jamaica. Samas on tegemist siiski sõprusmängudega ning tähelepanu on tihtipeale koondunud väljaku kõrval või hoopis arstipalatis toimuvale.

Näiteks Inglismaal on viimased kaks nädalat olnud kogu rahva suurimaks mureks nende esiründaja Wayne Rooney katkine varbaluu. Pärast üleeilseid teateid, mille kohaselt on Rooney jalg paranenud oodatust kiiremini, teatas Inglismaa suurim tabloid The Sun oma eilsel esikaanel: “Jumal on olemas!”.

Uudis Rooney paranemisest oli ka teiste inglise päevaöehtede sealhulgas ka The Timesi üks olulisemaid teemasid. MM-finaalturniiri korraldajariigis Saksamaal on samasuguse huvi objektiks nende koondise võtmemängija Michael Ballacki tervis.

See huvi ühendab väga erinevaid inimesi, sest jalgpalli MM-finaalturniir suudab enda lummusesse haarata kõige kirevama auditooriumi. Põhjus on ju tegelikult sama, mis paneb muidu spordikauged inimesed huvituma olümpiamängudest. Üle maailma sõidavad erinevad rahvused kokku omavahel jõudu proovima ning selle peale tekib igal vähegi patriootlikul inimesel huvi omade käekäigu vastu.

MM-finaalturniir on mainitud aspektist vaadatuna olümpiamängudest isegi haaravam üritus, sest on kontsentreeritum ning seotuseastme valikul on igaühe käed üpris vabad. Et oma soosikutele kaasa elada, tuleb turniiri esimese 15 päeva jooksul ennast broneerida vaid kolmel korral kaheks tunniks, mil lemmikkoondis alagrupimänge peab.

Olümpiamängudel on koondislaste esinemised enam hajutatud. Lisaks ei pruugi kõike alati televiisorist näha või ei ole isegi täpselt teada, millal oma mees võistlustulle astub. Jalgpalli puhul seda probleemi pole – näiteks Trinidadi & Tobago 1,1 miljoni elanikku (Muuseas: nende rahvaarv on seekord finaalturniiril osalevate riikide seas väikseim) teavad juba pikemat aega, et 10., 15. ja 20. juunil teatud kellaaegadel tuleb televiisori ette istuda või raadio mängima panna.

Millegipärast ma ei kahtle, et selle Kariibi mere riigi esmaesinemine MM-finaalturniiril kogub kodumaal hiiglasliku auditooriumi ning kohtumisi jälgivad ka täiesti spordivõõrad inimesed. Sest omadele tuleb ikka kaasa elada. Ning seetõttu räägibki terve Inglismaa Rooney varbaluust ja elab kaasa selle tervenemisele.

Kuna registreerisin ennast eile kolmele erinevale ennustusvõistlusele ning pakkusin igal pool, et poolfinaalides alistab Prantsusmaa Portugali ja Inglismaa Brasiilia ning et finaalis on võidukas Inglismaa, ei jäta Rooney varbaluu olukord ka mind külmaks.

Torino jäähokiturniiri kohtunikest

Torino olümpiamängude meeste jäähokiturniiri finaalmatši Soome - Rootsi määrati vilistama kanadalane Paul Devorski. Pronksimängu Venemaa - Tšehhimaa juhib kohtunikuna rootslane Thomas Andersson.

Kuidas aga senistele play-off-mängudele kohtunikke määrati? Pehmelt öeldes kummaliselt. Nagu siit näha, vilistasid kõiki veerand- ja poolfinaale Põhja-Ameerika kohtunikud, kuigi Torinos on lisaks neile neljale ka kuus eurooplasest vilemeest.

Samas ei ole kolme kanadalase ja ühe ameeriklase tööle midagi ette heita. Ei mäleta viimasest kuuest kohtumisest ühtegi põhimõttelist nurinat kohtuniketöö osas.

Milleks olümpiakuld hea on?

Tänane EPL: "/.../Just kõrvalt tulev kiitus annab meile endilegi rohkem aimu sellest, mida Torino olümpiamängudel on suudetud korda saata. Juba praeguseks on võidetud sedavõrd palju, et ehk alles kümne aasta pärast suudame ka ise toimunut kaine mõistusega hinnata ja vaadata Torino päevadele tagasi kui uskumatule talvemuinasjutule."

Selle väga õige sõnastuse peale meenus paari päeva tagune olümpiastuudio ETV-s ja Tallinna Prantsuse Lütseumi direktori Lauri Leesi sõnad, kelle kohaselt tema koolis küll Eesti olümpiavõitudele mingit ühist kaasaelamist ei olnud, sest kool on eelkõige distsiliini õpetav asutus.

Leesi oli vahetunnil õpilastele teada andnud, et Eesti võitis olümpiakulla. See kõlab samamoodi nagu Leesi andis teada, et järgmisest päevast alates on söögivahetunni pikkus senise 15 minuti asemel 20 või, et roosasid tenniseid enam vahetusjalatsitena ei tolereerita.

Riikliku õppekava paragrahv 3 punkt 2 ütleb: "Eesti kool seisab eesti rahvuse ja kultuuri säilimise ja arengu eest."

Eesti võitis enne Torino talimänge viimati olümpiakulla neli aastat tagasi, enne seda kaks aastat tagasi ja enne seda kaheksa aastat tagasi.

Any questions?