Jalgpallikommentaar nr 2 ER-i

Jalgpalli maailmameistrivõistluste finaalturniiril on nüüd vähemalt korra väljakul käinud kõik 32 koondist ja jalgpallipidu on täies hoos, sest keegi pole ju senisaavutatuga rahul. Edukalt alustanud koondiste isu kasvab süües ja koht kaheksandikfinaalis pole ju omaette saavutus kellegi jaoks.

Ka koondistel, kelle edasipääsulootused juba kadunud või avaringi ebaõnnestumise tõttu väikesed, on tõestamist küllaga. Keegi ei soovi ju häbiga koju sõita. Ja nagu tõestas kolmapäevane kohtumine Saksamaa ja Poola vahel ei ole midagi läbi enne, kui see tegelikult ka läbi on.

Alagrupiturniiri esimene ring pakkus kõike seda, mida võis oodata.

Oli mäng, kus löödi palju väravaid ehk siis finaalturniiri avakohtumine Saksmaa – Costa Rica. Kusjuures väravaid jagus selles sakslaste 4:2 võiduga lõppenud mängus igale maitsele, ei puudunud suurepärased kauglöögid ega teravad kontrarünnakud.

Kusjuures huvitaval kombel oli sakslaste väravavaht Jens Lehmann esimese ringi järel kõige kehvema tõrjeprotsendiga väravavaht – ükski teine kollkipper polnud sisse lasknud mõlemat tema väravale sooritatud pealelööki.

Oli mäng, kus vahetusmängija sekkumine pööras viie minutiga mängu saatuse ehk 32-aastase vaheaja järel finaalturniiril osalevad Austraalia dramaatiline võit Jaapani üle tänu poolkaitsja Tim Cahilli kahele tabamusele.

Mitte ei saa siinkohal spekuleerimata jätta, et kas tõepoolest viib hollandlasest tipptreener Guus Hiddink enda juhendatud koondise kolmandat MM-i järjest alagrupist edasi. Meenutagem, et 1998. aastal kodumaad ja nelja aasta eest Lõuna-Koread juhendades lõpetas Hiddink MM-i neljanda kohaga.

Oli mäng, kus soosiku suutmatus midagi ohtlikku tekitada ja nende vastase ilmselge rahuldumine 0:0 viigiga muutis tagantvaates teleri ees veedetud kaks tundi mahavisatud ajaks. Pean siinkohal silmas 1998. aasta maailmameistri Prantsusmaa mannetut esitust Šveitsi vastu.

Loodetud tasemel ei esinenud ei pärast finaalturniiri tippspordist loobuv keskväljamaestro Zinedine Zidane, maailma parimaks ründajaks peetav Thierry Henry ega prantslaste kogenud koosseisu nooruslikku sära tooma pidanud äärepoolkaitsja Frank Ribery.

Olid mängud, kus soosikuna võistlustulle astunud Euroopa meeskonnal tuli kodumandril tunnistada külaliste tarmukama ja hingestatuma esituse tõttu vastavalt kaotust või väravateta viiki. Pean silmas Poola 0:2 allajäämist Ecuadorile ja Rootsi 0:0 viiki Trinidadi & Tobago vastu. Rootslaste leeris valmistas tulemus sedavõrd suure pettumuse, et Fredrik Ljungberg ja Olof Mellberg läksid riietusruumis suisa käsipidi kokku.

Olid mängud, kus turniiri suurfavoriidid ei saanud ülekaalukat võitu ning nende väikesed vastased polnud üllatuse sepistamisest kuigi kaugel. Brasiilia sai Horvaatiast jagu vaid 1:0 ja Argentina 2:1 võitu Elevandiluuranniku üle võib mõnest aspektist vaadatuna isegi teenimatuks pidada.

Oli ka mäng, kus favoriit mängis täpselt niipalju, kui võiduks vaja ehk Inglismaa 1:0 võit Paraguay üle ning mäng, kus soosik pidi tänu vastase korralikule partiile terve kohtumise jooksul pingutama ning seeläbi kokkuvõttes publikule ilusa esituse pakkus. Pean silmas Itaalia 2:0 võitu Ghana üle.

Nagu näha, jagus vaatamisväärset küllaga. Kusjuures usun, et senine turniir on olnud huvitav ka pigem kaaskodanike surve tõttu jalgpalli jälgivale inimesele. Esimeses ringis löödi 39 väravat, mis on 2,43 mängu kohta. Samuti lõppesid vaid kolm mängu 16-st viigiga. Ja millal varem või hiljem saab kuulda, kuidas kõlab Togo või Costa Rica hümn?

Jalgpallipidu läheb täie hooga edasi ja seda ei takista miski. Näiteks Leedsist pärit 27-aastane Inglismaa koondise toetaja Liam Fox ütles eile Nürnbergis enne inglaste teist alagrupimängu BBC-le: “Ma pidanuks täna abielluma, kuid mind jäeti maha. Alguses olin meeleheitel, aga nüüd ootan innuga mängu.”