Jalgpallikommentaar nr 1 ER-i

Lähenevast suurest spordivõistlusest annavad minule enamasti kõige tuntavamalt aimu sõbrad, kes võtavad üles teemad, mis tavaliselt neid absoluutselt ei huvita. Teisiti pole läinud ka tänavu.

Ma ei tea, kas põhjuseks on Torino olümpiamängudel võidetud kolmest kuldmedalist tekkinud entusiasm ja kõrgenenud huvi spordivõistluste vastu või midagi muud, kuid sel aastal on nõndaöelda “jalgpallijutud” olnud minu päevade lahutamatu osa juba mai viimastest päevadest alates.

Spekuleerimine on tänamatu, ent samas huvitav tegevus. Praegu, kui finaalturniiri veel alanud pole, on sellel kaks peamist komponenti. Esiteks sõprusmängude tulemused ning teiseks koosseisud ja vigastuste tõttu neisse tekkinud või tekkivad muudatused.

Viimaste nädalate jooksul tihedas rütmis toimunud sõprusmänge kokkuvõttes jõuab tulemuseni, et pigem otsivad finaalturniiril osalevad meeskonnad neist positiivset emotsiooni, kui väga tõsist sportlikku pingutust.

Statistika näitab, et ajavahemikus 23. mai kuni 5. juuni peeti MM-finaalturniiril osalevate koondiste osavõtul kokku 58 sõpruskohtumist, kusjuures vaid 15-l juhul olid vastamisi kaks finaalturniiril osalevat riiki. Ülejäänud 43-l juhul proovisid finalistid jõudu Saksamaale mittesõitvate koondistega, kusjuures vaid seitsmel korral väljusid kohtumisest võitjatena viimatimainitud.

Finaalturniiril osalevad meeskonnad on endale valinud pigem veidi nõrgemad vastased ja see on nende enesekindlust ka tõstnud. Brasiilia alistas viimati 4:0 Uus-Meremaa ja Inglismaa purustas 6:0 Jamaica. Samas on tegemist siiski sõprusmängudega ning tähelepanu on tihtipeale koondunud väljaku kõrval või hoopis arstipalatis toimuvale.

Näiteks Inglismaal on viimased kaks nädalat olnud kogu rahva suurimaks mureks nende esiründaja Wayne Rooney katkine varbaluu. Pärast üleeilseid teateid, mille kohaselt on Rooney jalg paranenud oodatust kiiremini, teatas Inglismaa suurim tabloid The Sun oma eilsel esikaanel: “Jumal on olemas!”.

Uudis Rooney paranemisest oli ka teiste inglise päevaöehtede sealhulgas ka The Timesi üks olulisemaid teemasid. MM-finaalturniiri korraldajariigis Saksamaal on samasuguse huvi objektiks nende koondise võtmemängija Michael Ballacki tervis.

See huvi ühendab väga erinevaid inimesi, sest jalgpalli MM-finaalturniir suudab enda lummusesse haarata kõige kirevama auditooriumi. Põhjus on ju tegelikult sama, mis paneb muidu spordikauged inimesed huvituma olümpiamängudest. Üle maailma sõidavad erinevad rahvused kokku omavahel jõudu proovima ning selle peale tekib igal vähegi patriootlikul inimesel huvi omade käekäigu vastu.

MM-finaalturniir on mainitud aspektist vaadatuna olümpiamängudest isegi haaravam üritus, sest on kontsentreeritum ning seotuseastme valikul on igaühe käed üpris vabad. Et oma soosikutele kaasa elada, tuleb turniiri esimese 15 päeva jooksul ennast broneerida vaid kolmel korral kaheks tunniks, mil lemmikkoondis alagrupimänge peab.

Olümpiamängudel on koondislaste esinemised enam hajutatud. Lisaks ei pruugi kõike alati televiisorist näha või ei ole isegi täpselt teada, millal oma mees võistlustulle astub. Jalgpalli puhul seda probleemi pole – näiteks Trinidadi & Tobago 1,1 miljoni elanikku (Muuseas: nende rahvaarv on seekord finaalturniiril osalevate riikide seas väikseim) teavad juba pikemat aega, et 10., 15. ja 20. juunil teatud kellaaegadel tuleb televiisori ette istuda või raadio mängima panna.

Millegipärast ma ei kahtle, et selle Kariibi mere riigi esmaesinemine MM-finaalturniiril kogub kodumaal hiiglasliku auditooriumi ning kohtumisi jälgivad ka täiesti spordivõõrad inimesed. Sest omadele tuleb ikka kaasa elada. Ning seetõttu räägibki terve Inglismaa Rooney varbaluust ja elab kaasa selle tervenemisele.

Kuna registreerisin ennast eile kolmele erinevale ennustusvõistlusele ning pakkusin igal pool, et poolfinaalides alistab Prantsusmaa Portugali ja Inglismaa Brasiilia ning et finaalis on võidukas Inglismaa, ei jäta Rooney varbaluu olukord ka mind külmaks.