Tartu jalgpall aastal 2005 ja tulevikus

Mõned tunnid enne 2005. aasta lõpus julgen väita, et Tartust on saamas jalgpallilinn, sest lõppenud hooajal osalesid Eesti jalgpallimeistrivõistluste meistriliigas enam kui 10-aastase vaheaja järel taas kaks Tartu klubi.

See üksi ei ole küll mingi näitaja ent sellega kaasnenud emotsioonid ja huvi Tartu inimestes on seda küll.

Tooksin välja neli mängu, mis näitasid, et oma jalgpalliklubi, ja selle all mõtlen praegu eelkõige eestikeelse toetajaskonnaga Tammekat, käekäik on tartu vutipublikule hinge pugemas.

Esmalt märtsis lumehangedega palistatud Tamme staadioni kunstmurul peetud hooaja esimene Tartu derbi, mida kogunes hoolimata väljas valitsenud miinuskraadidest jälgima 900 pealtvaatajat.

See püsis meistriliiga publikurekordini kuni juuli lõpus tuli järjekordset Merkuur-Tammeka mängu vaatama 1200 pealtvaatajat. Nendest kahest numbrist sai ainsana jagu Tallinna Levadia iga-aastane nännijagamisüritus.

Kui mainitud kaks mängu paistsid eelkõige silma publiku rohkuse, siis ülejäänud kaks, mis meelde jäid, eelkõige publiku hingestatuse poolest.

Jutt on oktoobri lõpus toimunud kahest mängust. Esmalt viimane Tartu derbi, mis peeti Annemõisa kunstmuruplatil 200 pealtvaataja ees, kellest iga viimne kui üks mängu ajal sadanud paduvihma tõttu lõpuvile kõlades täielikult läbivettinud oli.

Ent ometi ei silmanud ühegi kohaletulnu silmis pärast mängu kahetsust – 92. minutil brasiillase Marcelo Gomesi löödud iluvärav, mis jäi kohtumise ainsaks, tõesta vähemalt neile 200-le kohaletulnule, et Eesti liigajalgpall ei ole emotsioonitu amatöristlik palliveeretamine.

Vaid kolm päeva hiljem kohtus Tammeka koduplatsil Kuressaarega vajades mängust ilmtingimata vähemalt viiki. 0:2 kaotusseisus äratas just publik Tartu meeskonna üles ja taas suudeti mäng päästa üleajal.

Need neli mängu näitavad selgelt, et Tartul on olemas suur potentsiaal kujuneda tugevaks ja mis peamine, fanaatiliseks, jalgpallikantsiks.

Selleks on aga vaja luua vastavad tingimused. Jalgpalli mängimiseks on kõigepealt vaja staadioni. Tartu Tamme staadion on pehmelt öeldes amortiseerunud nii muruväljaku, tribüüni kui ka staadionihoone.

Suvel avatud Annemõisa kunstmuruväljak oli küll samm edasi – väljakukate on seal tasemel ent paraku on seal töö poolikuks jäänud. Korralik staadionihoone puudub, tribüünist ärgem parem räägikem. Samas peeti seal pidevalt esiliiga kohtumisi ja hooaja lõpus ka meistriliiga mänge.

Markantne näide Tartu staadionipõuast on tõsiasi, et selleks, et looduslikul murul treenida, tuleb Merkuuri ja Tammeka mängijatel linnast välja sõita.

Aga lisaks sellele, et praegustel tippudel pole kohti, kus treenida, tuleb arvestada, et noori tuleb ju pidevalt juurde. Lõpetuseks on minu meelest igati paslik nentida, et praegu aknast välja vaadates näen kuut-seitset umbes 10-aastast poissi Miina Härma Gümnaasiumi väljakul palli taga ajamas.

Märkus: tekst on mustand sõnavõtust Vikerraadio aastalõpusaates 31. jaanuaril.