Sport. Sport! Sport?

Kuhu paigutub Kanepi saavutus?

2006-11-09T15:52:00.000+02:00

Seda, et Eesti spordi jaoks on aasta 2006 olnud üliedukas, ei pea kellelegi enam meelde tuletama. Samas on seda alati hea meel üle korrata. "Kolme kulla olümpiaga" alguse saanud spordiaasta jätkus kergejõustiklaste medalisajuga, millele järgnesid MM-(kuld)medalid vehklemises, jahilaskmises, maadluses ja karates. Kanepi Hasseltist medaliga ei naase – kuidas seda saavutust hinnata?

Eestis on saavutuste hindamiseks kaks mõõdupuud – valitsuse preemiad ja aasta sportlase valimise tulemused. Esimesed sõltuvad hiljutise praktika tõestusel kahjuks poliitikute suvast – mitteolümpiaala karate MM-kuld Marko Luhamaa sai preemiaks 300 000 krooni, mitteolümpiaala orienteerumise EM-pronks Olle Kärner mitte midagi. Ometi on need kaks ala nii harrastatavuse kui ka konkurentsitiheduse poolest üpriski samal pulgal.

Loe edasi Sportnetist

Eesti - Usbekistan korvpallis 110:11

2006-11-09T15:49:00.000+02:00

Paari nädala eest esines Eesti Korvpalliliidu president Peep Aaviksoo sõnavõtuga, kus nentis korvpalli võrdlemist jalgpalliga kommenteerides, et "Meil puudub kahjuks võimalus nüpeldada Fääri saari või Küprost ja saada sellest emotsionaalset laengut."

Nüüd keerasid poisid kossuliidu retoorika pea peale:

Eesti kuni 14-aastaste poiste korvpallikoondis alistas Moskvas toimuval turniiril Usbekistani eakaaslaste koondise 110:11 (33:0, 22:1, 29:7, 26:3).

Kas tõesti jälle Chelsea?

2006-11-02T11:53:00.000+02:00

Kirjutis, kus vaen jõuvahekordi Inglise Premier League'is, on leitav siit.

Kohtunik – püha lehm või võrdne osapool?

2006-09-02T09:23:00.000+03:00

Kommentaar 1. septembri Eesti Päevalehes.

Nii nad ütlesid...

2006-07-19T11:47:00.000+03:00

Taaskord toon ära lingi BBC valikule headest sporditsitaatidest. Minu seekordne lemmik on järgmine:

"For a game played in Cologne, that stunk." Classic Mark Lawrenson at the end of 120 minutes of Switzerland v Ukraine.

Ülejäänud pärle vaata siit.

Itaalia jalgpalli teine pool

2006-07-13T08:59:00.000+03:00

Pühapäeva õhtul Berliini olümpiastaadionil neljandat korda maailmameistriks kroonitud Itaalia on viimased päevad elanud võidujoovastuses, sest nagu üks klassikaline väljend kõlab: elu on Itaalias vaid üks osa jalgpallist.

Kuid juba täna võidakse mitmed Itaalia maailmameistriks viinud jalgpallurid, lugematud fännid ja kõrged vutiametnikud seitsmendast taevast kibekähku maa peale tuua ja halvemal juhul isegi mutta tampida.

Itaalia Jalgpalliliidu esindaja sõnul peaks just täna avalikuks tehtama Roomas pingelist tööd teinud tribunali otsus enne MM-finaalturniiri Itaaliat raputanud jalgpalli korruptsiooniskandaali asjus.

Nimelt süüdistatakse nelja klubi – Itaalia kahe viimase aasta meistrit Torino Juventust, Rooma Laziot, AC Milani ja Fiorentinat – sekkumises kohtunike määramisesse, millega püüti mõjutada kohtumiste lõpptulemusi. Itaalia tippjalgpalli seotust skandaaliga näitab tõsiasi, et tervenisti 13 MM-koondise 23-st liikmest teenib leiba nendes neljas klubis.

Itaalia Jalgpalliliidu süüdistada Stefano Palazzi on nõudnud, et Juventus kukutataks Itaalia tugevuselt kolmandasse liigasse ja ülejäänud kolm süüdistatavat klubi tugevuselt teise liigasse. Samuti nõuab ta kõigile neljale meeskonnale järgmisel hooajal karistust punktide äravõtmise näol.

Juba enne otsuse saabumist on aga nii Itaalia justiitsminister Clemente Mastella kui ka peaminister Silvio Berlusconi, kes on juhtumisi ühe süüdistatava AC Milani omanik, avaldanud arvamust, et karistada tuleks vaid üksikisikuid. Klubid ja nende fännid peaksid Itaalia juhtpoliitikute meelest sanktsioonidest pääsema.

Kindlasti võib aga öelda, et ükskõik millisteks osutuvad karistused, jääb aasta 2006 Itaalia jalgpalliajalukku kui aasta, mil tuldi maailmameistriks. Seda mäletatakse ka 20, 30 või 50 aasta pärast; korruptsiooniskandaal on selleks ajaks ammu unustatud.

Jalgpallikommentaar nr 6 ER-i

2006-07-09T14:31:00.000+03:00

Jalgpalli MM-finaalturniiril on nüüd pidamata kaks kohtumist. Üks vägagi tähtsusetu ehk pronksimäng, mis pakub põhimõttelist huvi vaid seal osalejatele. Teine aga selline, mis jäädvustub ajalukku hoolimata tulemusest, mänguilust või selle puudumisest.

Muinasjutufinaali me ei näe. Vastav stsenaarium näinuks ette, et pühapäevases finaalis olnuksid vastamisi vanad rivaalid jalgpalliplatsil ja sealt väljaspool ehk Saksamaa ja Prantsusmaa. MM-tasandil on Itaalia küll sakslastea võrdväärselt tituleeritud, kuid et finaalturniir toimub Saksamaal, olnuks ideaalseks finalistiks just korraldajamaa.

Miks siis sakslased itaallastele siiski kaotasid. Ja seda lisaaja viimase kahe minutiga. Arvan, et turniiri eel mitte kuigi tugevaks tiitlinõudlejaks hinnatud Saksamaa oli poolfinaali jõudmisega täitnud ja ületanud nii enda kui ka oma poolehoidjate ootused.

See tõi kaasa mõningase pingelanguse ja seekord ei mõjunud pingevaba olukord sakslastele hästi. Nad ei suutnud Itaalia vastu viimse detailini keskenduda – selle tõestuseks Bernd Schenideri ja Lukas Podolski luhatud väravavõimalused – sest kuskil alateadvuses kummitas neid mõte, et isegi kui kaotame, pole ju midagi väga hullu lahti.

Itaalia koondislased teadsid seevastu väga hästi, et kodumaal kestva jalgpalliskandaali tõttu nõutakse neilt pattude lunastuseks MM-tiitlit. Teatavasti on Itaaliat šokeerinud jalgpallikorruptsioonijuhtumite ilmsikstulek, kus pearolle etendavad kokkulepemängud ja erapoolikud kohtunikupartiid. Itaalia koondis mängib praegu oma kuulsusrikka jalgpalliajaloo mainele tekkinud sopalärakate varjutamise nimel.

Samuti oli kindlasti oma roll ka kogemustel. Saksamaa siiski võrdlemisi noor koosseis jäi mõttemängudes kogenenumatele itaallastele alla – vaadake kasvõi külmaverelisust, millega Alessandro del Piero realiseeris 1:0 seisul talle avanenud võimaluse. Üks kindel ja meisterlik pallipuude pani kohtumise võitja lõplikult paika.

Hoolimata kaotusest ollakse aga Saksamaal oma koondise etteastega rahul ja peatreener Jürgen Klinsmann pälvib kiitust. Samas tuleb neil edukas turniir siiski ka edukalt lõpetada. Pean siinkohal silmas vajadust võita pronksimäng. Vana tuntud tõde “pronks võidetakse, hõbe kaotatakse” ei pruugi küll jalgpallis täiel määral kehtida, kuid sellest hoolimata ei saa turniiri viie võiduga alustanud sakslased seda kahe kaotusega lõpetada. See rikuks ära positiivse emotsiooni, mis praegu teenitult sakslaste hingedes valitseb.

Eile õhtul selgus aga teine poolfinalist. Ei hakka kohe mitte varjamagi, et minu sümpaatia kuulus jäägitult Prantsusmaale. Ja seda kahel lihtsal põhjusel. Esiteks oli nende esitus veerandfinaalis Brasiilia vastu üks ilusamaid mänge sel turniiril üldse.

Teiseks oli Portugal ennast minu silmis kahe senise play-off-mänuge diskrediteerinud – esmalt turniiri inetuim etendus ehk Hollandi 1:0 alistamine nelja eemaldamisega mängus ja seejärel Inglismaa alistamine penaltiseerias, kus taas tekitas enim furoori portugaallaste pehmelt öeldes ebasportlik käitumine, mille tulemusel Wayne Rooney platsilt eemaldati.

Muuseas, Inglismaa Jalgpalli Liit on asunud tolles küsimuses Rooney’t toetavale seisukohale ja FIFA-le saadetud seletuskirjas juhitakse tähelepanu, et tegelikuks kannatajaks oli tolles intsidendis Rooney, kelle vastu tehti üks või kaks viga. Kuid see selleks.

Eilse kohtumise juurde tagasi tulles, siis mina nimetaks Prantsusmaa 1:0 võitu kindlaks. Nagu oli kindel ka nende 1:0 võit Brasiilia üle. Samas oli ebakindel et mitte öelda värelev prantslaste 2:0 võit Togo üle alagrupiturniiri viimases voorus, mis kindlustas neile edasipääsu.

Prantsusmaa mängust peegeldus kogu aeg enesekindlust samas kui Portugali mäng ei suutnud enam üllatada. Meistertaktik Luiz Felipe Scolari käsutuses polnud enam vigureid, mis aidanuks lahingusse pööret tuua ja ainult etturite liigutamisega sõda ei võida.

Siinkohal tahan ka kiita poolfinaale vilistanud mehhiklase Benito Archundia ja uruguailase Jorge Larrionda head tööd – kollaste kaartidega ei oldud heldekäelised, mis tagas selle, et finaalmatšist on kahe meeskonna peale kokku sunnitud kaartidega eemale jääma vaid üks mees – Prantsusmaa ründaja Louis Saha.

Viimati kohtusid Itaalia ja Prantsusmaa tipptasemel 2000. aasta EM-i finaalis, toona võitsid prantslased tänu David Trezeguet kuldsele väravale. Kui Saha on mängukeelu all, siis täidab esimese vahetusründaja ülesandeid suure tõenäosusega just Trezeguet.

Jalgpallikommentaar nr 5 ER-i

2006-07-05T10:08:00.000+03:00

Täna algavad jalgpalli MM-finalturniiril poolfinaalid. Õhtul kohtuvad Saksamaa ja Itaalia ning homme on vastamisi Prantsusmaa ja Portugal. Vaadates neid nelja koondist ja neile veerandfinaalides kaotanud nelja koondist geograafia-alases võtmes, võib kindlalt väita, et käesolev MM-finaalturniir on olnud mandri-Euroopa triumf.

Medalite jagamisest jäävad kõrvale mõlemad Lõuna-Ameerika hiiud Argentina ja Brasiilia, jalgpalli sünnimaa Inglismaa ja seekordne üllataja Ukraina. Tõsi, tekib küsimus, kas ukrainlasi saab üleüldse üllatajateks tituleerida – esiteks oli juba enne finaalturniiri algust alaguppide koosseise ja võimalikke edasisi vastaseid selge, et Ukraina olukord on soodne. Samuti tõrgun üllatamiseks nimetamast kaheksa hulka jõudmist. Finaalturniiri formaadi ja aina ühtlustuva rahvusvahelise tippjalgpalli juures tekitaks nelja hulka jõudmine kordades enam kõlapinda. Ja seda õigustatult.

Nelja langenud soldati saatust vaagides ongi kõige selgem Ukraina langemise põhjus – Itaalia oli nende jaoks lihtsalt liiga suur suutäis. Õnne korral võinuks nad ehk kohtumise viigisadamasse tüürida ja siis ehk penaltitega poolfinaali jõuda, kuid reaalselt võttes oli Itaalia nende jaoks liiga kõrge mägi, millel olid liiga järsud nõlvad.

Kui neist kahest olnuks täidetud vaid üks kriteerium, olnuks Ukrainal šansid üllatuseks ehk Horvaatia tegemiseks. 1998. aastal alistas Horvaatia veerandfinaalis kõikide üllatuseks Saksamaa 3:0 ja võitis hiljem pronskmedali.

Argentinale sai minu meelest saatuslikuks liiga vara liiga heas vormis olemine. Nad tegid oma tippmängu ära juba alagrupiturniiri teises ringis, kui 6:0 purustati Serbia & Montenegro. Seejärel muutusid nende etteasted selgelt kahvatumaks ning see kombineerituna peatreener Jürgen Klinsmanni käe all imelisse hoogu sattunud Saksamaa entusiasmiga kukutaski Argentina konkurentsist.

Kui nüüd detaile vaadata, siis kindlasti etendas oma rolli sunnitud väravavahi vahetus. Enne penaltiseeriat paistis nagu poleks argentiinlastes enesekindlust. Kui Saksamaa koondislased käitusid asjalikult, siis Argentina meeleolu oli pillavalt positiivne, mis tegelikult oli aga kattelooriks sisemuses valitsenud ebakindlusele. Sakslane mõtles nagu sakslane ikka – on töö, mis on vaja nii hästi kui võimalik ära teha. Ja positiivse tulemuse hüvanguks täideti kõik nõuded sakslasliku punktuaalsusega.

Brasiilia juurde tulles peab tõdema, et nad ei säranud turniiri jooksul kordagi. Nende esitused kahes esimeses mängus, kus alistati 1:0 Horvaatia ja 2:0 Austraalia ei olnud veenvad ja 4:1 võit Jaapani üle, kes tolleks hetkeks oli edasipääsulootused kaotanud, oli tähtsusetu tulemus mõlema jaoks.

1/8-finaalis Ghana vastu pääses Brasiilia närvilistest hetkedest suuresti tänu suluseisust löödud teisele väravale ja kui veerandfinaalis astus vastu iga mänguga aina paremasse hoogu läinud Prantsusmaa eesotsas maestro Zinedine Zidane’iga, oligi häda käes.

Brasiilia ründeliin Ronaldo-Ronaldinho-Kaka ei saanud keskväljalt piisavalt tuge ning ei suutnud seetõttu kogenud Prantsusmaa kaitsjaid korralikult surve alla panna. Miks aga on Brasiilial tasemel poolkaitsjatest nappus?

BBC Lõuna-Ameerika jalgpallispetsialisti Tim Vickery meelest on põhjus järgmine. Piltlikult öeldes mõtlevat praegu iga isegi vaid kaheksa-aastane talendiks brasiilia noormängija sellele, kuidas ta siirdub Madridi Reali, ostab oma emale suure maja ja endale ilusa auto.

Fantaseerin siia ise juurde pesumodellist abikaasa.

Et kõige selleni jõuda, tuleb juba varakult silma paista ja kõige lihtsam viis selleks on mängida ründes ja lüüa väravaid. Ning sinna nahka need lootustandvad poolkaitsjad lähevadki.

Lõpuks jõuame Inglismaa juurde. Muidugi, kaotuse põhjusteks olid endiselt Falklandi sõjast kibestunud argentiinlasest kohtunik, kes Wayne Rooney eemaldas; Manchester Unitedis leiba teeniv noor nolk Cristiano Ronaldo, kes käitus ülbelt ja ebasportlikult ning väravavaht Ricardo, kes on kindlapeale oma hinge vanakuradile endale müünud, et kolm inglaste penaltit tõrjus.

Inglismaa on kolmel suurturniiril järjest jäänud toppama veerandfinaali. Midagi on jäänud puudu.

Aga mis?

Sellele küsimusele vastajale oleksid tänulikud kõik Elizabeth II alamad.

Jalgpallikommentaar nr 4 ER-i

2006-06-30T10:23:00.000+03:00

Viimase kahe päeva jooksul on MM-finaalturniiril kahetsusväärsel kombel olnud tähelepanu keskmes kohtunikud ja mitte mängijad. 2002. aasta finaalturniiri järel, kus kohtunike vaieldava kvaliteediga vilepartiide järel mitmed suursoosikud enda ja ka paljude neutraalsete jalgpallisõprade meelest liiga vara koju pidid sõitma, teatas FIFA president Sepp Blatter, et edaspidi kutsutakse finaalturniile õigust mõistma maailma tippkohtunikud ning ei peeta kinni printsiibist, et kõik konföderatsiooni võrdselt esindatud oleksid.

Käesoleval MM-ile kutsuti kohale 22 väljakukohtunikku, kellest 10 on eurooplased, viis lõuna-ameeriklased ja kaks mehhiklast. Ehk ajaloolises perspektiivis tunnustatud vutikantsidest väljaspoolt pärit kohtunikke on MM-il vaid viis. Sealjuures pole ühelegi neist viiest mehest seni usaldatud ainsatki play-off-kohtumist.

Kuigi näiteks Singapuri esindaja Smahsul Maidini senised partiid on olnud vägagi korralikud. Kohtumistes Costa Rica – Poola, Trinidad & Tobago – Rootsi ning Mehhiko – Angola ei olnud ju kohtuniku tööle midagi ette heita, kusjuures kõik need mängud olid tasavägised.

Samas algasid küsitavused kohtunikutöö osas juba play-off’i esimese matšiga, kus Brasiilia kohtunik Carlos Simon eemaldas esimese poolaja keskel ise laialt naeratades Rootsi kaitsja Teddy Lucici. Kohtumised Argentina – Mehhiko ja Inglismaa – Ecuador, mida mõlemat vilistasid eurooplased, kulgesi rahulikult, kuid siis hakkas juhtuma.

Võtame esmalt ette kohtumise Portugal – Holland. Venelasest väljakukohtunik jagas selle matši jooksul kokku 16 kollast kaart ning neljal puhul teenis mängija selle teist korda ehk järgnes ka eemaldamist tähendav punane kaart. Esimest korda MM-finaalturniiride ajaloos eemaldati ühe matši jooksul neli mängijat.

Olles ise tegutsenud Eesti mõistes kõrgel tasemel kohtunikuna ühel teisel võistkonnaalal julgen öelda, et kohtunik Ivanovi selle kohtumise koledaks kujunemisel süüdistada ei saa. Tema pidas kinni reeglitest ja näitas mõnes olukorras isegi üles leebust, mida ma isiklikult äkki isegi heaks ei kiida.

Ainuke eemaldamine, mis kohtumist kui tervikut arvesse võttes küsimusi tekitas oli hollandlase Giovanni van Bronckhorsti väljakult ärasaatmine 94. minutil. Ülejäänud punased kaardid olid käimasoleval MM-finaalturniiril rakendatud standardeid arvestades täiesti loogilised.

Häbenema ei peaks antud juhul mitte kohtunik, vaid kaks teist osapoolt. Nendeks on Hollandi koondis ja FIFA president Sepp Blatter. Just täpselt selles järjekorras.

Esmalt hollandlaste patt. Totaalse jalgpalli leiutajad ei pidanud kinni kirjutamata fair play reeglitest ja järgnenud inetused olid minu meelest suuresti just sellest tingitud. Kui üks pool näitab, et nad ei pea kinni ausa mängu reeglitest, ei jää vastasel üle midagi muud, kui täpselt samaga vastata.

Järgmine laitust vääriv juriidiline isik on FIFA president, kes kohtumise järel kritiseeris avalikult väljakukohtunik Ivanovi, kes väärinuks Blatteri meelest ise kollast kaarti. Minu jaoks on arusaamatu, kuidas ise selgesõnaliselt ajaraiskamise ning tippmängijate vastu tehtud vigade ranget karistamist nõudnud mees kritiseerib maailma üht tippkohtunikku, keda ta ise finaalturniirile nõudis ja kes täitis vaid talle antud juhiseid ja tegi seda sealjuures terve kohtumise vältel ühtlaselt.

Hoopis teine lugu on aga kohtumisega Itaalia – Austraalia, mille peategelaseks tõusis hispaanlasest väljakukohtunik Luis Medina Catanaleja vaid endast sõltuvatest asjaoludest lähtuvalt. Esmalt õigustamatu punane kaart itaallastele ja siis kohtumise viimasel minutil antud penalt, mida nähes tekkis minus arbiitri peas valitsenud mõttemallist järgnev ettekujutus: “Jah, tegin vist neile kolmekordsetele maailmameistritele ennem vist liiga.”

Ja sellele kõigele järgnes eile õhtul toimunud matš Šveits – Ukraina, kus mõlemad meeskonnad üritasid 120 minuti väravani jõuda. Mängisid sealjuures jõuliselt, kuid ausalt ja mehhiklasest kohtunik Benito Archundia jagas terve matši jooksul vaid ühe kollase kaardi.

Kui mänguilu jättis selles matšis soovida ja ka penaltiseeria valmistas šveitslaste totaalse fopaa tõttu pettumuse, siis mina nautisin kohtuniku ideaalilähedast sooritust.

Jalgpallil on mitu külge.

Kommentaatorite pärlid

2006-06-27T09:32:00.000+03:00

Siin on link BBC poolt kogutud pärlid, mida on pillanud MM-i vahendavad kommentaatorid. Minu lemmik:

Lawro: "He took out his standing leg."
Motty: "That's the sort of thing Fifa want to stamp out."
Lawro: "What, his leg?"

Jalgpallikommentaar nr 3 ER-i

2006-06-26T14:44:00.000+03:00

Jalgpalli MM-finaalturniiril on nüüdseks seljataga enam kui pooled kohtumised. Selgunud on esimesed edasipääsejad ja esimesed kojusõitjad. Eile ohkas kirglik jalgpallisõber kindlasti kergendunult, et Euroopa hiiud Saksamaa ja Inglismaa juba 1/8-finaaliks omavahel vastamisi ei sattunud.
Nüüd ei saa nad kohtuda enne finaalmatši. Ja 1966. aasta finaalmatši kordusetendus väärib ei suuremat ega väiksemat lava kui Berliini olümpiastaadionit 9. juulil.

Mäletatavasti olid “vanad sõbrad” 40 aasta eest vastamisi Wembley’l ning kohtumine lõppes Inglismaa 4:2 võiduga. Geoff Hursti poolt löödud inglaste kolmas värav tekitab väravajoone ületamise või mitteületamisega kõneainet tänaseni.

Kusjuures torkan väga jõhkralt siia vahele lootusrikka mõtte, et toona ei olnud kuulda kellegi hala tehnoloogia järele, mis aitaks jalgpallimängu inimlikkust ohjata. Jalgpall oli mäng, mitte äri ja venelasest joonekohtuniku väidetav eksimus oli samuti osa mängust.

Kuid naaskem nüüd käimasoleva turniiri juurde. Eile sai otsa üks muinasjutt. Pean silmas Trinidadi ja Tobago koondise debüüti MM-võistlustel. Omaette lugu on juba see, kuidas sinna jõuti. Viimase valikmänguga kätte võidetud neljandale kohale Põhja-Ameerika valiktsoonis järgnesid play-off-mängud Bahreiniga. Võit seal avaski Kariibi mere piraatidele ukse MM-finaalturniirile.

Saksamaal alustati šokktulemusega, kui avakohtumises viigistati hoolimata pikka aega arvulises vähemuses tegutsemisest Rootsiga 0:0. Teises matšis saadi Inglismaa rünnakute tõrjumisega hakkama enam kui 80 minutit, kuid lõpuks siiski kaotati 0:2. Sellest hoolimata oli kogenud hollandlase Leo Beenhakkeri juhendatud Trinidadi ja Tobago koondisel enne eilset mängu Paraguayga säilinud lootused jõuda 16 parema sekka. 0:2 kaotus ja rootslaste 2:2 viik Inglismaaga muinasjutulisel teekonnal siiski jätkuda ei lubanud.

Teen taas lubamatu vahelepõike ja mainin, et kui Inglismaa alistanuks eile Rootsi 2:0 ning Trinidad ja Tobago saanuks 1:0 jagu Paraguay’st, tulnuks korraldajatel läbi viia loosimine, kes, kas Rootsi või Trinidad ja Tobago alagrupist edasi pääsenuks, sest kõik näitajad olnuks meeskondadel võrdsed. Loosiauhinnaks oleks olnud 1/8-finaal Saksamaaga ja kui seal oleks...Kuid nüüd lähen vist spekuleerimisega juba liialt kaugele.

Tahtes Trinidadi ja Tobago muinasjutulist seiklust mõne muinasjututegelasega samastada võiks näiteks mõelda pöialpoiss Aevastaja peale. Tuli, nägi, turtsatas ja läks. Kuid kes oleksid sel juhul tema ülejäänud kuus kaaslast?

Toriseja rolli omanikus pole kahtlust. See kuulub samuti finaalturniiril debüteerinud Togo koondisele. Jalgpallurite ja ametnike suutmatus jõuda kokkuleppele preemiarahades tingis selle, et nende teise alagrupimängu toimumine oli vahepeal koguni kahtluse all. Häbiväärsest renomeest, mis kaasnenuks, kui Togost saanuks esimene finaalturniiril osalev koondis, kes vastasele loobumisvõidu annab, siiski pääseti. Suurt rolli mängis selles lepitajana tegutsenud FIFA.

Häbeliku rolli pakuksin Ghana koondist. Esimeses matšis kaotati Itaaliale 0:2 ja hoolimata korralikust esitusest ei tehtud liiga suuri sõnu. Aga siis anti luuavarrest turmtuld. Tšehhimaa alistati 2:0 ning vabalt võinuks skoor olla ka 5:0. Homme seisab Ghanal ees mäng USA-ga,. Võit tagab edasipääsu ning üpris korraliku tõenäosusega piisab ka viigist.

Ninatargaks ristiksin vähemalt seniste esituste põhjal 1998. aasta maailmameistri Prantsusmaa eesotsas nende peatreeneri Raymond Domenechiga. Finaalturniiri eel bravuurikate sõnavõttudega ja paljudes küsimusi tekitanud mängijatevalikutega kõlapinda kogunud prantslased said kahes esimeses mängus valusasti vastu näppe. Kõigepealt mannetu viik Šveitsiga ja siis piirduti punktiga ka kohtumises Lõuna-Koreaga.

Doktoriks pakun kahekordset maailmameistrit Argentinat. Surmagrupiks ristitud seltskonda loositud vanahärra lahendas keeruliseks kujuneda tõotanud võrrandi kahe esimese mänguga, saades esmalt 2:1 jagu Elevandiluurannikust ja seejärel 6:0 Serbia ja Montenegrost.

Sealjuures pakuti publikule finaalturniiri kahtluseta parim värav. Esteban Cambiasso 2:0 tabamuse eel andis Argentina 24 täpset söötu. Doktor esitas doktorikraadi väärilise meistriteose.

Unimütsiks tembeldan Poola, kes alustas finaalturniiri tukastusega, mis tingis 0:2 kaotuse Ecuadorile. Järgnenud hommikurammestuse küüsis kaotati 0:1 Saksamaale ja lootused alagrupist edasi jõuda olidki kadunud.

Õnneseen on aga loodetavasti veel selgumata, sest play-off-kohtumised seisavad alles ees.

Jalgpallikommentaar nr 2 ER-i

2006-06-16T11:32:00.000+03:00

Jalgpalli maailmameistrivõistluste finaalturniiril on nüüd vähemalt korra väljakul käinud kõik 32 koondist ja jalgpallipidu on täies hoos, sest keegi pole ju senisaavutatuga rahul. Edukalt alustanud koondiste isu kasvab süües ja koht kaheksandikfinaalis pole ju omaette saavutus kellegi jaoks.

Ka koondistel, kelle edasipääsulootused juba kadunud või avaringi ebaõnnestumise tõttu väikesed, on tõestamist küllaga. Keegi ei soovi ju häbiga koju sõita. Ja nagu tõestas kolmapäevane kohtumine Saksamaa ja Poola vahel ei ole midagi läbi enne, kui see tegelikult ka läbi on.

Alagrupiturniiri esimene ring pakkus kõike seda, mida võis oodata.

Oli mäng, kus löödi palju väravaid ehk siis finaalturniiri avakohtumine Saksmaa – Costa Rica. Kusjuures väravaid jagus selles sakslaste 4:2 võiduga lõppenud mängus igale maitsele, ei puudunud suurepärased kauglöögid ega teravad kontrarünnakud.

Kusjuures huvitaval kombel oli sakslaste väravavaht Jens Lehmann esimese ringi järel kõige kehvema tõrjeprotsendiga väravavaht – ükski teine kollkipper polnud sisse lasknud mõlemat tema väravale sooritatud pealelööki.

Oli mäng, kus vahetusmängija sekkumine pööras viie minutiga mängu saatuse ehk 32-aastase vaheaja järel finaalturniiril osalevad Austraalia dramaatiline võit Jaapani üle tänu poolkaitsja Tim Cahilli kahele tabamusele.

Mitte ei saa siinkohal spekuleerimata jätta, et kas tõepoolest viib hollandlasest tipptreener Guus Hiddink enda juhendatud koondise kolmandat MM-i järjest alagrupist edasi. Meenutagem, et 1998. aastal kodumaad ja nelja aasta eest Lõuna-Koread juhendades lõpetas Hiddink MM-i neljanda kohaga.

Oli mäng, kus soosiku suutmatus midagi ohtlikku tekitada ja nende vastase ilmselge rahuldumine 0:0 viigiga muutis tagantvaates teleri ees veedetud kaks tundi mahavisatud ajaks. Pean siinkohal silmas 1998. aasta maailmameistri Prantsusmaa mannetut esitust Šveitsi vastu.

Loodetud tasemel ei esinenud ei pärast finaalturniiri tippspordist loobuv keskväljamaestro Zinedine Zidane, maailma parimaks ründajaks peetav Thierry Henry ega prantslaste kogenud koosseisu nooruslikku sära tooma pidanud äärepoolkaitsja Frank Ribery.

Olid mängud, kus soosikuna võistlustulle astunud Euroopa meeskonnal tuli kodumandril tunnistada külaliste tarmukama ja hingestatuma esituse tõttu vastavalt kaotust või väravateta viiki. Pean silmas Poola 0:2 allajäämist Ecuadorile ja Rootsi 0:0 viiki Trinidadi & Tobago vastu. Rootslaste leeris valmistas tulemus sedavõrd suure pettumuse, et Fredrik Ljungberg ja Olof Mellberg läksid riietusruumis suisa käsipidi kokku.

Olid mängud, kus turniiri suurfavoriidid ei saanud ülekaalukat võitu ning nende väikesed vastased polnud üllatuse sepistamisest kuigi kaugel. Brasiilia sai Horvaatiast jagu vaid 1:0 ja Argentina 2:1 võitu Elevandiluuranniku üle võib mõnest aspektist vaadatuna isegi teenimatuks pidada.

Oli ka mäng, kus favoriit mängis täpselt niipalju, kui võiduks vaja ehk Inglismaa 1:0 võit Paraguay üle ning mäng, kus soosik pidi tänu vastase korralikule partiile terve kohtumise jooksul pingutama ning seeläbi kokkuvõttes publikule ilusa esituse pakkus. Pean silmas Itaalia 2:0 võitu Ghana üle.

Nagu näha, jagus vaatamisväärset küllaga. Kusjuures usun, et senine turniir on olnud huvitav ka pigem kaaskodanike surve tõttu jalgpalli jälgivale inimesele. Esimeses ringis löödi 39 väravat, mis on 2,43 mängu kohta. Samuti lõppesid vaid kolm mängu 16-st viigiga. Ja millal varem või hiljem saab kuulda, kuidas kõlab Togo või Costa Rica hümn?

Jalgpallipidu läheb täie hooga edasi ja seda ei takista miski. Näiteks Leedsist pärit 27-aastane Inglismaa koondise toetaja Liam Fox ütles eile Nürnbergis enne inglaste teist alagrupimängu BBC-le: “Ma pidanuks täna abielluma, kuid mind jäeti maha. Alguses olin meeleheitel, aga nüüd ootan innuga mängu.”

Jalgpallikommentaar nr 1 ER-i

2006-06-07T11:53:00.000+03:00

Lähenevast suurest spordivõistlusest annavad minule enamasti kõige tuntavamalt aimu sõbrad, kes võtavad üles teemad, mis tavaliselt neid absoluutselt ei huvita. Teisiti pole läinud ka tänavu.

Ma ei tea, kas põhjuseks on Torino olümpiamängudel võidetud kolmest kuldmedalist tekkinud entusiasm ja kõrgenenud huvi spordivõistluste vastu või midagi muud, kuid sel aastal on nõndaöelda “jalgpallijutud” olnud minu päevade lahutamatu osa juba mai viimastest päevadest alates.

Spekuleerimine on tänamatu, ent samas huvitav tegevus. Praegu, kui finaalturniiri veel alanud pole, on sellel kaks peamist komponenti. Esiteks sõprusmängude tulemused ning teiseks koosseisud ja vigastuste tõttu neisse tekkinud või tekkivad muudatused.

Viimaste nädalate jooksul tihedas rütmis toimunud sõprusmänge kokkuvõttes jõuab tulemuseni, et pigem otsivad finaalturniiril osalevad meeskonnad neist positiivset emotsiooni, kui väga tõsist sportlikku pingutust.

Statistika näitab, et ajavahemikus 23. mai kuni 5. juuni peeti MM-finaalturniiril osalevate koondiste osavõtul kokku 58 sõpruskohtumist, kusjuures vaid 15-l juhul olid vastamisi kaks finaalturniiril osalevat riiki. Ülejäänud 43-l juhul proovisid finalistid jõudu Saksamaale mittesõitvate koondistega, kusjuures vaid seitsmel korral väljusid kohtumisest võitjatena viimatimainitud.

Finaalturniiril osalevad meeskonnad on endale valinud pigem veidi nõrgemad vastased ja see on nende enesekindlust ka tõstnud. Brasiilia alistas viimati 4:0 Uus-Meremaa ja Inglismaa purustas 6:0 Jamaica. Samas on tegemist siiski sõprusmängudega ning tähelepanu on tihtipeale koondunud väljaku kõrval või hoopis arstipalatis toimuvale.

Näiteks Inglismaal on viimased kaks nädalat olnud kogu rahva suurimaks mureks nende esiründaja Wayne Rooney katkine varbaluu. Pärast üleeilseid teateid, mille kohaselt on Rooney jalg paranenud oodatust kiiremini, teatas Inglismaa suurim tabloid The Sun oma eilsel esikaanel: “Jumal on olemas!”.

Uudis Rooney paranemisest oli ka teiste inglise päevaöehtede sealhulgas ka The Timesi üks olulisemaid teemasid. MM-finaalturniiri korraldajariigis Saksamaal on samasuguse huvi objektiks nende koondise võtmemängija Michael Ballacki tervis.

See huvi ühendab väga erinevaid inimesi, sest jalgpalli MM-finaalturniir suudab enda lummusesse haarata kõige kirevama auditooriumi. Põhjus on ju tegelikult sama, mis paneb muidu spordikauged inimesed huvituma olümpiamängudest. Üle maailma sõidavad erinevad rahvused kokku omavahel jõudu proovima ning selle peale tekib igal vähegi patriootlikul inimesel huvi omade käekäigu vastu.

MM-finaalturniir on mainitud aspektist vaadatuna olümpiamängudest isegi haaravam üritus, sest on kontsentreeritum ning seotuseastme valikul on igaühe käed üpris vabad. Et oma soosikutele kaasa elada, tuleb turniiri esimese 15 päeva jooksul ennast broneerida vaid kolmel korral kaheks tunniks, mil lemmikkoondis alagrupimänge peab.

Olümpiamängudel on koondislaste esinemised enam hajutatud. Lisaks ei pruugi kõike alati televiisorist näha või ei ole isegi täpselt teada, millal oma mees võistlustulle astub. Jalgpalli puhul seda probleemi pole – näiteks Trinidadi & Tobago 1,1 miljoni elanikku (Muuseas: nende rahvaarv on seekord finaalturniiril osalevate riikide seas väikseim) teavad juba pikemat aega, et 10., 15. ja 20. juunil teatud kellaaegadel tuleb televiisori ette istuda või raadio mängima panna.

Millegipärast ma ei kahtle, et selle Kariibi mere riigi esmaesinemine MM-finaalturniiril kogub kodumaal hiiglasliku auditooriumi ning kohtumisi jälgivad ka täiesti spordivõõrad inimesed. Sest omadele tuleb ikka kaasa elada. Ning seetõttu räägibki terve Inglismaa Rooney varbaluust ja elab kaasa selle tervenemisele.

Kuna registreerisin ennast eile kolmele erinevale ennustusvõistlusele ning pakkusin igal pool, et poolfinaalides alistab Prantsusmaa Portugali ja Inglismaa Brasiilia ning et finaalis on võidukas Inglismaa, ei jäta Rooney varbaluu olukord ka mind külmaks.

Torino jäähokiturniiri kohtunikest

2006-02-25T12:50:00.000+02:00

Torino olümpiamängude meeste jäähokiturniiri finaalmatši Soome - Rootsi määrati vilistama kanadalane Paul Devorski. Pronksimängu Venemaa - Tšehhimaa juhib kohtunikuna rootslane Thomas Andersson.

Kuidas aga senistele play-off-mängudele kohtunikke määrati? Pehmelt öeldes kummaliselt. Nagu siit näha, vilistasid kõiki veerand- ja poolfinaale Põhja-Ameerika kohtunikud, kuigi Torinos on lisaks neile neljale ka kuus eurooplasest vilemeest.

Samas ei ole kolme kanadalase ja ühe ameeriklase tööle midagi ette heita. Ei mäleta viimasest kuuest kohtumisest ühtegi põhimõttelist nurinat kohtuniketöö osas.

Milleks olümpiakuld hea on?

2006-02-21T08:20:00.000+02:00

Tänane EPL: "/.../Just kõrvalt tulev kiitus annab meile endilegi rohkem aimu sellest, mida Torino olümpiamängudel on suudetud korda saata. Juba praeguseks on võidetud sedavõrd palju, et ehk alles kümne aasta pärast suudame ka ise toimunut kaine mõistusega hinnata ja vaadata Torino päevadele tagasi kui uskumatule talvemuinasjutule."

Selle väga õige sõnastuse peale meenus paari päeva tagune olümpiastuudio ETV-s ja Tallinna Prantsuse Lütseumi direktori Lauri Leesi sõnad, kelle kohaselt tema koolis küll Eesti olümpiavõitudele mingit ühist kaasaelamist ei olnud, sest kool on eelkõige distsiliini õpetav asutus.

Leesi oli vahetunnil õpilastele teada andnud, et Eesti võitis olümpiakulla. See kõlab samamoodi nagu Leesi andis teada, et järgmisest päevast alates on söögivahetunni pikkus senise 15 minuti asemel 20 või, et roosasid tenniseid enam vahetusjalatsitena ei tolereerita.

Riikliku õppekava paragrahv 3 punkt 2 ütleb: "Eesti kool seisab eesti rahvuse ja kultuuri säilimise ja arengu eest."

Eesti võitis enne Torino talimänge viimati olümpiakulla neli aastat tagasi, enne seda kaks aastat tagasi ja enne seda kaheksa aastat tagasi.

Any questions?

Talimängud on hubased

2006-02-14T09:06:00.000+02:00

Olümpiamängudel on nüüd selja taga kolm võistluspäeva. Eestil on läinud üldiselt väga hästi, ainus tõeline ebaõnnestumine on olnud meeslaskesuusatajate esinemine. Samas on neil täna võimalus vigade paranduseks.

Kristina Šmiguni targa ja kindla sõiduga võidetud kuldmedal on üks 16-st, mis seni välja jagatud. Olümpiamängude lõpuks on kirkaimaid autasusid välja jagatud 82. Ühe võistluspäeva kohta teeb see 5,125 kuldmedalit. Võrdluseks viimased suveolümpiamängud Ateenas - 16 võistluspäevaga jagati välja 301 kulda, mis teeb päeva keskmiseks 18,8125.

Talimängud on hubased. Seal ei lähe kirevast olümpiapildist midagi kaduma. Soovi korral jõuab jälgida kõiki alasid (nagu näiteks mina eile curlingut; Soome - USA matš oli ülipõnev). Suvemängudel tõusevad ujumine ja kergejõustik liiga jõuliselt esile.

Midagi tennisesõpradele

2006-02-11T12:21:00.000+02:00

Vasak-parem-vasak-parem.

Optimist vs pessimist, olümpiamängude eel

2006-02-11T11:01:00.000+02:00

Tambet Pikkor: jõuab emmal-kummal võistlusel 20 hulka vs diskvalifitseeritakse määrustele mittevastava hüppekombinesooni tõttu.

Mehed, laskesuusatajad: keegi sõidab 15 sekka ja teates koht kaheksa parema seas vs keegi ei jõua isegi 30 sekka ja teatesõidus kaotame ka lätlastele.

Eveli Saue: jõuab 30 sekka vs jääb 10 viimase sisse.

Iluuisutajad, paarissõitjad: 20 paari konkurentsis edestatakse viit duot vs jäävad viimaseks.

Suusahüppajad: Salumäe 20 seas, Jüris 30 seas vs raskusi tekib lõppvõistlusele jõudmisega.

Kristina Šmigun: kolm medalit, neist üks kuldne vs parimaks jääb neljas koht.

Ülejäänud naissuusatajad: nii sprindis kui ka tavadistantsil keegi peale Šmiguni 30 seas; teatesõitudes 12 seas vs kohad viimase 20 seas, teates ei jääda napilt viimaseks.

Andrus Veerpalu: olümpiavõit vs põrub määrdega ja jääb seitsmendaks.

Jaak Mae: pronskmedal vs koht teises kümnes.

Ülejäänud meessuusatajad: paar-kolm kohta 20 seas vs ei jõua isegi 30 sekka; teatesõidus koht kuue seas vs esikümnest väljajäämine.

Jelena Glebova: koht 20 seas vs ei pääse lühikava järel jätkama.

Mäesuusatajad: jõuavad nt 40 sekka vs katkestavad.

Valige ise, kuidas mõelda. Ehteestlaslik kurtmine: "ärge enne rääkige, kui hästi võib minna, sest pärast on siis nii kahju, kui ei lähe", on minu meelest masendust tekitav.

Sport pakub emotsioone, spordi tipppidu olümpia võimendab neid veelgi. Neid tuleb nautida, nii negatiivseid kui ka positiivseid.

Olümpiamänge alustab itaallane

2006-02-11T10:53:00.000+02:00

Usun, et mõne aasta pärast või isegi juba sel suvel esitatakse mõnes mälumängus kindlasti küsimus: "Kes oli Torinos toimunud XX taliolümpiamängudel esimesena startinud sportlane?"

Vastus: Alessandro Pittin. Tegemist on täna 16-aastaseks saava Itaalia kahevõistlejaga.

Millistel aladel otsustatakse Torino medalitabeli paremusjärjestus?

2006-02-08T14:51:00.000+02:00

Ülehomme algavatel olümpiamängudel jagatakse välja kokku 84 medalikomplekti, mis on kuue võrra enam, kui nelja aasta eest (SLC tabel on siin) - lisandusid laskesuusatamise ühisstardid, lumelauakrossid ja kiiruisutamise võistkonnasõidud.

Uurides alade nimistut tabasin ennast kartuselt, et isegi talispordist veidi enam kui mõõdukalt huvituv eestlane ei oma selget ettekujutust, millised on 26. veebruaril lõpliku kuju saava medalitabeli komponendid ehk millised alad kui suurt kaalu omavad.

Näiteks sellistel aladel nagu lumelauasõit, lühirajakiiruisutamine, vigursuusatamine ja skeleton jagatakse kokku välja 20 medalikomplekti. Lisaks veel 12 komplekti nö õiges kiiruisutamises. 20+12=32!

Eestlased räägivad kaasa maksimaalselt 29 medalikomplekti väljamängimisel (12 murdmaadistantsi, max 7 laskesuusadistantsi, max 4 mäesuusaala, 2 iluuisuala, 2 kahevõistlusdistantsi ja 2 suusahüppevõistlust).

Minu meelest võib eelmise kahe lõigu põhjal öelda, et aladel, mille vastu eestlastel puudub põhjendatud huvi - kiiruisutamine on kahjuks nende seas, sest Ants Antson tuli olümpiavõitjaks 42 aastat tagasi - jagatakse kulda-karda enam kui aladel, kus eestlastel mõnigi osavõtja on.

Tähelepanu pööratakse aga paratamatult neile aladele, kus omad kaasa teevad või siis tõelistele publikumagnetitele (jäähoki, jäätants, kiirlaskumine) ja seetõttu imestavad paljud eestlased 26. veebruaril, mismoodi näiteks Jaapan ja Korea tabelis esiviisikusse tükivad.

Produtseerigem naiskahevõistleja, ühest piisab!

2006-02-05T12:47:00.000+02:00

Reuters avaldab enne olümpiamänge iga võistlusala kohta põgusa tutvustuse, kus räägitakse eeldatavatest faovriitidest, tutvustatakse ala ajalugu ja muuhulgas tehakse puust ja punaseks ette ka reeglid (näiteks kahevõistlus ei ole ju keskmise ameeriklase jaoks arusaadav spordiala).

Kahevõistluse tutvustusest selgus üks huvitav fakt, millest ma varem teadlik polnud. Nimelt ei keela ükski reegel naistel kahevõistluses osaleda. Samas mainiti ära, et seni pole ükski õrnema soo esindaja seda klauslit aktiveerinud.

Mul tekkis aga ketserlik mõte, et Eesti võiks mõne oma naismurdmaasuusataja natuke hüppama õpetada ja siis MK-karusellile suunata. Reklaam missugune!

Kuidas naistele suluseisu reegel selgeks õpetada?

2006-02-04T13:02:00.000+02:00

Women Pay Attention .....

You're in a shoe shop, second in the queue for the till. Behind the shop assistant on the till is a pair of shoes which you have seen and which you must have. The female shopper in front of you has seen them also and is eyeing them with desire. Both of you have forgotten your purses.

It would be totally rude to push in front of the first woman if you had no money to pay for the shoes. The shop assistant remains at the till waiting. Your friend is trying on another pair of shoes at the back of the shop and sees your dilemma.

She prepares to throw her purse to you. If she does so, you can catch the purse, then walk round the other shopper and buy the shoes. At a pinch she could throw the purse ahead of the other shopper and, *whilst it is in flight* you could nip around the other shopper, catch the purse and buy the shoes.

Always remembering that until the purse had *actually been thrown* it would be plain wrong to be forward of the other shopper.

Congratulations - You have just learned the offside rule!

Tsitaat

2006-01-30T13:16:00.000+02:00

Elav klassik: "Arvestades spordialade populaarsust, siis on jalgpallis saavutatud väravateta viik Inglismaaga sama hinnatav, kui vähem kui 40-punktiline kaotus Leedule korvpallis."

Jääpall on Eestis pseudoala

2006-01-25T17:50:00.000+02:00

Nagu siit lugeda saab, osaleb Eesti U19 jääpallikoondis reedest pühapäevani Norras, Drammenis toimuvatel MM-võistlustel, kus konkurentideks on lisaks võõrustajale ka Rootsi, Soome ja Venemaa koondised. Keda huvitab, siis võistluste kodulehekülje leiab siit.

Iga kord, kui ma oma vanaonu külastan ja muuhulgas ka tiba spordijuttu ajan, tõstatub teema nimega "ressursi raiskamine". Vanaonu on nimelt veendunud, et kui Eesti-sugune väikeriik soovib mõnel võistkonnaalal edu saavutada, ei saa endale lubada nö "ninaga herneveeretamise" - ehk tegelikus elus naisekandmise - tunnustamist tõsiseltvõetava spordialana. Tema meelest peaks valima maksimaalselt kolm võistkonnaala, mida arendada, ja ülejäänud üle parda heitma.

Mina olen talle alati vastu vaielnud. Argumendid järgmised: 1. kõigil peab olema võimalus võrdsetel alustel (ka riikliku doteerimise osas) lemmikalaga tegeleda, 2. kunagi ei tea, kust pauk luuavarrest võib tulla, 3. alade paljusus toob rohkem inimesi spordi juurde (need, kes konkurentsitihedamatel aladel läbi ei löö, valivad mõne vähemnõudva ala).

Ülaltoodud uudise valguses leian aga, et kuskile peab piiri tõmbama. Või õigemini öelda - peab loobuma ala tõsiseltvõtmisest ja liigitama selle samasuguseks rahvalikuks lõbustuseks nagu talisuplus või ristsõnade lahendamine. Sest andke andeks, mida muud kujutab endast ala, mille harrastamiseks Eestis ühtegi väljakut ei ole?

Jääpallis ennast võrdlemisi võhikuks pidava inimesena ennustan, et Eesti kaotab tol MM-il kõik neli mängu üldskooriga 1(?):80.

Suusariik sõidab teates kuue sekka

2006-01-23T08:22:00.000+02:00

Idealist: "Eesti on suusariik."

Realist: "Suusariik on Norra või Rootsi või Soome või Itaalia või Saksamaa."

Jaanuari alguses toimunud Otepää MK-etapp veenis kõiki asjast hoolivaid osapooli, et publiku innustatuse, korraldustöö ja tippsportlaste osas me suurtele suusamaadele millegagi alla ei jää. Aga samas tuli kogeda ka tuttavat tunnet: kui-nüüd-Šmiguni-Veerpalu-või-Maega-midagi-juhtub-siis-on-kõik-kohe-untsus-sest-kellelegi-muule-ju-loota-ei-ole. Lisaks nädal hiljem Val di Fiemme meeste teatesõidu 11. koht (naiste omas Eesti ei osalenud), mis kinnitas taas, et tippudele väärilisi sekundante ei leidu.

Möödunud nädalavahetus tekitas aga lootuse, et Torino teatesõidus võib Eesti rünnata kohta esikuuikus (kusjuures ilma klauslita, et kõik peab ideaalselt õnnestuma ja õnne peab ka olema). Laupäevast meeste suusavahetusega sõitu vaadates tundsin end suusariigi kodanikuna. Üks mees (Jaak Mae) heitleb eesotsas, teine (Kaspar Kokk) püsib konkurentsis esikümnekohale, kolmaski (Andrus Veerpalu) püsib kindlalt 20 parema seas. Sellisele võistlusele peabki suusariigi kodanik saama kaasa elada.

Lõpuprotokollis olid eestlaste pärast 7., 16., 19. ja 31. koht. Meie pareuselt neljandast (Aivar Rehemaa) suutsid nelja suusatajaga kiiremad olla vaid kolm riiki - Saksamaa, Rootsi ja Itaalia. Tõsi, kindlasti saanuks samaga hakkama ka Norra, kes aga ei osalenud samal ajal toimunud riigi meistrivõistluste tõttu.

Kui nüüd arvestada, et suure tõenäosusega pole Torino teateneliku neljas lüli ehk avavahetuse sõitja (teine-kolmas-neljas sõidetakse järjekorras Veerpalu-Mae-Kokk) mitte Rehemaa, vaid kas Priit Narusk või Raul Olle (pigem Narusk, kes Otepää MK-l lühikesel klassikadistantsil südika sõiduga 21. koha sai), siis pole koht esikuuikus mitte enam lootus, vaid ootus.

Kui selline mõtteviis saab tavapäraseks, siis võimegi ennast (mees)suusariigiks pidada.

Mille eest kui palju

2006-01-20T13:12:00.000+02:00

NBA määras eile erinevate intsidentide eest mängukeelud kahele mängijale, Baron Davisile (Golden State Warriors) ja Antonio Davisile (New York Knicks). Minu meelest, on tegemist hea näitega proportsioonilisest küljest läbimõtlemata karistuspoliitika reeglitest.

Baron Davis peab vahele jätma ühe mängu, sest lõi mängu ajal vastasmängijat rindu. Antonio Davis aga viis mängu, sest jooksis tribüünile oma naise ja kahe lapse juurde, sest talle paistis, et üks pealtvaataja on nende suhtes agressiivne. Mitte mingit füüsilist vägivalda Antonio Davis ei kasutanud.

Kõik olümpiale!

2006-01-18T19:30:00.000+02:00

EOK lähetab Torinosse 27 sportlast

Ma juba praegu ootan, millal "hääl rahva seast" hakkab valjul häälel pajatama, et "tema kui maksumaksja" küll nende "turistide, kes koha kolmandas kümnes saavad" olümpiale lähetamisega nõus pole. Samas ei peagi selliste arvamuste kogemise nimel delfi jmt kommentaariumides sobrima - on ju olümpiavõitja Jaan Taltski mitmel korral rõhutanud, et olümpiale tuleb saata vaid need sportlased, kel reaalne lootus medali- ja/või esikümnekoht võtta.

Mina olen arvamusel, et Eesti olümpiadelegatsioon peab alati olema nii suur kui vähegi võimalik. Miks?

Ratsionaalne külg: seekordse olümpia eel on meediaski õnneks (loodetavasti) piisavalt palju sõna saanud need spordiametnikud, kes selgitavad üldsusele, et mida rohkem sportlasi Torinosse sõidab, seda enam kohti abipersonalile meie delegatsioonile eraldatakse. See fakt, et "õiged olümpialased" Veerpalu, Mae, Šmigun vajavad "rahva ootuste õigustamiseks" ehk (kuld)medali võitmiseks piisavaid taustajõude, pole seni õnneks isegi kõige küünilisemate "ekspertide" poolt kahtluse alla seatud.

Emotsionaal külg: olgem ausad - võistluse jälgimine on kohe palju huvitavam, kui eestlasele kaasa saad elada. Kaasmaalas(t)e puudumisel võtame me teravdatud tähelepanu alla enamasti kas hõimlased soomlased või lõunanaabrid lätlased. Nendegi puudumisel keskendume venelaste altminekule kaasaelamisele. Aga see pole kaugeltki võrreldav enda sportlase etteaste jälgimisega. Palju rohkem eestlasi jälgib suurendatud huviga nii laskesuusatamise, suusahüpete, iluuisutamise kui ka mäesuusatamise ülekandeid puhtalt sellepärast, et oma sportlased ka võistlevad.

Tutvustuslik külg: reklaamitegurit ei saa alahinnata. Olümpiamängud on sellepoolest meeldiv nähtus, et vaenulikkus seal praktiliselt puudub. Keegi ei parasta ega irvita kehvemate üle, vaid pigem meenub pealtvaatajatele sel hetkel vanahärra Coubertain'i legendaarne sõnavõtt "tähtis pole võit, vaid osavõtt". Kapitalismi tingimustes on sellise tsitaadi paikapidavus küll imelik, aga samas ääretult inimlik. Iga startiv sportlane esindab oma riiki ja seda ei pane talle keegi pahaks. Hoolimata tulemusest.

Märtin pole püha lehm

2006-01-12T13:52:00.000+02:00

BNS-i tänane uudis:

Eesti spordiajakirjanikud on solvunud rallisõitja Markko Märtini peale ja boikoteerisid tema rallitiimi esitlust vastuseks ralliässa tõrksusele kodumaa pressi suhtes, kirjutab Eesti Ekspress. Ajalehe andmetel puudusid teisipäevaselt ürituselt peaaegu kõigi suuremate meediaväljaannete esindajad.

SL Õhtulehe sporditoimetuse juhataja Gunnar Press ütles Eesti Ekspressile, et mõttega üritusest mööda vaadata tulid lagedale autoajakirjanikud. "Sporditoimetuste juhatajad rääkisid nende idee omavahel läbi ja otsustasid, et pole mõtet osaleda Märtini promomisel, kui inimene on keeldunud omapoolsest vastutulekust ajakirjanikele aastate vältel järjest enam," ütles Press.

Eesti Päevalehe sporditoimetuse juht Risto Berendson ütles, et Märtini promoüritusel ei olnud uudisväärtust, aga kolleegidega ollakse solidaarsed. Uudisväärtuse puudumisele viitas ka Postimehesporditoimetuse juht Raimo Nõu, mööndes, et oli boikotist teadlik.

Eesti Ekspressi andmetel sündis boikoteerimise kokkulepe möödunud nädalavahetusel Otepää murdmaasuusatamise MK-etapil. Viimaseks tilgaks spordiajakirjanike kannatustekarikas oli asjaolu, et pärast kuudepikkust vaikimist astus Märtin läinud reedel üles telekanali Kanal 2 Urmas Oti saates.

Kuulasin täna hommikul Uuno raadio hommikuprogrammi, mille saatejuhid (nimesid ei tea) võtsid nõuks antud uudise üle osatleda. Üldjoontes võib öelda, et nad olid pahased. Lisaks esines üks neist mõttekilluga: "Ma arvasin teisipäeval, kui ajakirjanikke kohal polnud, et pressikutse ei jõudnud neile kohale." Samuti tembeldati päevalehtede käitumine lapsikuks.

Olgem ausad. Märtini käitumine tema tegemistest siiralt huvitatud Eesti spordipressiga on viimastel aastatel olnud pehmel öeldes ebasõbralik, otseselt öeldes pohhuistlik ja karmilt öeldes vaenulik.

Tekkinud vastureaktsioon on täiesti loogiline ja õigustatud. Lisaks oli selle ürituse uudisväärtus tõepoolest nullilähedane.

Lisan veel ka selle, et minu hinnangud on kõrvaltvaataja, mitte ralli peensuste tundmisele pretendeeriva inimese omad.

Huvitav tabel

2006-01-11T13:16:00.000+02:00

Siin on link tabelile, kus figureerivad kõik läbi aegade Inglismaa kõrgliigas mänginud meeskonnad, kes on järjestatud vastavalt teenitud punktidele 23. juuli 2005 seisule.

Manchester Unitedi fännina pean tõdema, et tabeliseis tegi mul tuju heaks.

Poomi debüüt polnud kaugel

2006-01-11T11:21:00.000+02:00

Tõesti-tõesti. Eilses Carling Cupi poolfinaali avamängus Wigan Athletic - Londoni Arsenal kaitses pealinlaste väravat hispaanlane Manuel Almunia, kellele Wigani ründaja Jason Roberts teise poolaja keskel jõhkravõitu vea tegi.

Poom saadeti sooja tegema ja tohtrid platsile. Viimased suutsid Almunia mängukorda kõpitseda ent täna teatas Arsenali peatreener Arsene Wenger, et hispaanlase roie sai kokkupõrkes siiski muljuda.

Kordusmäng on 24. jaanuaril. Kui Almunia roided siis endiselt valulikud on, võib Poomi tund koita, sest Carling Cupis pole Wenger esiväravavaht Jens Lehmanni platsile saatnud.

PS. Naislugeja poolt esitatud soov teha kokkuvõte teemal "Miks sportlastel alati pask lahti on?" on päevakorda võetud.

Heitlik jalgpallimäng Inglismaal

2006-01-03T12:32:00.000+02:00

Eilsega lõppes Inglismaal jõulujalgpalli hooaeg, mis seisnes enamike meeskondade jaoks selles, et kaheksa päeva jooksul tuli pidada neli kohtumist. Selline koormus hakkab kindlasti mängukvaliteedile mõju avaldama ent eile tugevuselt neljandas liigas ehk League Two's ehk loogilisemalt võttes 3. divisjonis rullunud mängustsenaariumit annab välja mõelda.

Kohtusid Wycombe Wanderers ja Macclesfield Town, kusjuures viimane polnud terve tänavuse hooaja jooksul võõral väljakul võitnud ainsatki kohtumist. Seekord läks Macclesfield aga kohtumist 13. minutiks 3:0 juhtima. Pärast omaväravat 76. minutil leidsid nad ennast aga 3:4 kaotusseisust. Siis lõi aga keegi Jon Parkin kaks väravat (77. ja 81. minut) ning Macclesfield võitis 5:4.

Põgus mänguülevaade BBC-s on siin ja Macclesfieldi peatreeneri kommentaarid siin.

Tartu jalgpall aastal 2005 ja tulevikus

2005-12-31T14:43:00.000+02:00

Mõned tunnid enne 2005. aasta lõpus julgen väita, et Tartust on saamas jalgpallilinn, sest lõppenud hooajal osalesid Eesti jalgpallimeistrivõistluste meistriliigas enam kui 10-aastase vaheaja järel taas kaks Tartu klubi.

See üksi ei ole küll mingi näitaja ent sellega kaasnenud emotsioonid ja huvi Tartu inimestes on seda küll.

Tooksin välja neli mängu, mis näitasid, et oma jalgpalliklubi, ja selle all mõtlen praegu eelkõige eestikeelse toetajaskonnaga Tammekat, käekäik on tartu vutipublikule hinge pugemas.

Esmalt märtsis lumehangedega palistatud Tamme staadioni kunstmurul peetud hooaja esimene Tartu derbi, mida kogunes hoolimata väljas valitsenud miinuskraadidest jälgima 900 pealtvaatajat.

See püsis meistriliiga publikurekordini kuni juuli lõpus tuli järjekordset Merkuur-Tammeka mängu vaatama 1200 pealtvaatajat. Nendest kahest numbrist sai ainsana jagu Tallinna Levadia iga-aastane nännijagamisüritus.

Kui mainitud kaks mängu paistsid eelkõige silma publiku rohkuse, siis ülejäänud kaks, mis meelde jäid, eelkõige publiku hingestatuse poolest.

Jutt on oktoobri lõpus toimunud kahest mängust. Esmalt viimane Tartu derbi, mis peeti Annemõisa kunstmuruplatil 200 pealtvaataja ees, kellest iga viimne kui üks mängu ajal sadanud paduvihma tõttu lõpuvile kõlades täielikult läbivettinud oli.

Ent ometi ei silmanud ühegi kohaletulnu silmis pärast mängu kahetsust – 92. minutil brasiillase Marcelo Gomesi löödud iluvärav, mis jäi kohtumise ainsaks, tõesta vähemalt neile 200-le kohaletulnule, et Eesti liigajalgpall ei ole emotsioonitu amatöristlik palliveeretamine.

Vaid kolm päeva hiljem kohtus Tammeka koduplatsil Kuressaarega vajades mängust ilmtingimata vähemalt viiki. 0:2 kaotusseisus äratas just publik Tartu meeskonna üles ja taas suudeti mäng päästa üleajal.

Need neli mängu näitavad selgelt, et Tartul on olemas suur potentsiaal kujuneda tugevaks ja mis peamine, fanaatiliseks, jalgpallikantsiks.

Selleks on aga vaja luua vastavad tingimused. Jalgpalli mängimiseks on kõigepealt vaja staadioni. Tartu Tamme staadion on pehmelt öeldes amortiseerunud nii muruväljaku, tribüüni kui ka staadionihoone.

Suvel avatud Annemõisa kunstmuruväljak oli küll samm edasi – väljakukate on seal tasemel ent paraku on seal töö poolikuks jäänud. Korralik staadionihoone puudub, tribüünist ärgem parem räägikem. Samas peeti seal pidevalt esiliiga kohtumisi ja hooaja lõpus ka meistriliiga mänge.

Markantne näide Tartu staadionipõuast on tõsiasi, et selleks, et looduslikul murul treenida, tuleb Merkuuri ja Tammeka mängijatel linnast välja sõita.

Aga lisaks sellele, et praegustel tippudel pole kohti, kus treenida, tuleb arvestada, et noori tuleb ju pidevalt juurde. Lõpetuseks on minu meelest igati paslik nentida, et praegu aknast välja vaadates näen kuut-seitset umbes 10-aastast poissi Miina Härma Gümnaasiumi väljakul palli taga ajamas.

Märkus: tekst on mustand sõnavõtust Vikerraadio aastalõpusaates 31. jaanuaril.

Aasta tsitaadid

2005-12-31T11:06:00.000+02:00

BBC tegi siin väikese kokkuvõtte lõppeva aasta muhedaimatest tsitaatidest.

Vabatõlge parimast: "Paistab, et ta sõi parajasti lasanjet ja venitas siis põlvekõõlust. Ta peab olema esimene maailmas," Coventry City peatreener Micky Adams kommenteerib kaitsja Andrew Whingi vigastust.

Mille järgi hinnata spordialaliitu?

2005-12-29T18:49:00.000+02:00

Paar minutit tagasi kuulutati Estonia kontserdisaalis, et Eesti kolm edukaimat spordialaliitu aastal 2005 on Eesti Kergejõutikuliit, Eesti Suusaliit ja Eesti Sõudeliit.

Nagu näha mindi kergema vastupanu teed - vaadati MM-idel saavutatud tulemusi ja koostati emotsioonivaba tabel, millest kolm paremat välja loeti.

Alaliitu kui organisatsiooni aga hinnata ei suvatsetud. Eriti hästi sobib siia juurde artikkel tänases Postimehes.

Spordiaasta parimad

2005-12-28T13:50:00.000+02:00

Homme õhtul selguvad Eesti Spordiajakirjanike Liidu, rahvahääletuse ja spordialaliitude hääletustulemuste summeerimise teel Eesti parim mees- ja naissportlane, võistkond ja treener 2005.

ESAL-i 20. detsembril toimunud hääletus andis sellise tulemuse:

Mehed: Andrus Värnik 205 punkti (210-st), Gerd Kanter 172, Andrus Veerpalu 102, Aleksander Tammert 53, Andres Oper 27.

Naised: Maarika Võsu 188 punkti, (210-st), Mirjam Liimask 113, Kristina Šmigun 109, Maret Ani 106, Jana Kolukanova 71.

Võistkonnad: sõudmise paarisaerulise neljapaat 114 punkti (126-st), Kristjan Kais - Rivo Vesik 58 ja 10-võistlejate meeskond 29.

Treenerid: Heino Puuste 109 punktiga (126-st), Tatjana Jaanson 33, Mati Alaver 26.

Enda sedeli täitsin selliselt:

Mehed: 1. Andrus Värnik, 2. Gerd Kanter, 3. Andres Oper, 4. Andrus Veerpalu, 5. Mart Poom.

Naised: 1. Maret Ani, 2. Jana Kolukanova, 3. Mirjam Liimask, 4. Kaia Kanepi, 5. Maarika Võsu.

Võistkonnad: 1. Kristjan Kais - Rivo Vesik, 2. Eesti jalgpallikoondis, 3. sõudmise paarisaeruline neljapaat.

Treenerid: 1. Heino Puuste, 2. Jelle Goes, 3. Mehis Viru.

Mis oli minu jaoks tänase päeva spordihetk nr 1?

2005-12-13T21:51:00.000+02:00

See võinuks ju olla näiteks Eesti curlingunaiskonna napp võit Kasahstani üle (ilma naljata). Või Kaia Kanepi võit Dubai tenniseturniiri avaringis. Peakandidaat oli kuni paari minuti taguse ajani Balti liiga korvpallimäng Dalkia/Nybit - BC Kalev/Cramo, kus viimane kolakat sai.

Aga siis hakkasin Eurospordi pealt snuukrit vaatama. Ja 48-aastane vanameister Steve Davis, kes UK Championshipsi kolmanda ringi kohtumises, mis mängitakse parem 17-st, oli tiitlikaitsja Stephen Maguire'i vastu 4:7 kaotusseisus. Hakkasin vaatama 16-st frame'ist ja seal tegi Davis turniiri parima skoori 145, mis on vaid kaks punkti vähem kui absoluutne maksimum (seda juhtub hooaja jooksul üldiselt kaks-kolm korda). Seis viigis 8:8.

Otsustavas frame'is kasutas kuuekordne maailmameister Davis oma vastase esimese eksimuse ära ja võttis kindla võidu.

Beat that, murdmaasuusatamine!

Lisa (19.12.05): Davis jõudis finaali, kus kaotas 18-aastasele hiinlase Ding Junhaile 6:10. Link BBC uudisele.

MM-finaalturniiri alagruppidest

2005-12-12T11:46:00.000+02:00

Eilses The Observeris oli nende kolumnist Paul Wilson teinud väga huvitava arvutuse MM-finaalturniiri alagruppide osas. Nimelt liitis ta kokku iga alagrupi liikmete kohad FIFA edetabelis ja vaatas seeläbi, millised alagrupid on koosseisult kõige tugevamad (mida väiksem kogusumma, seda tugevam alagrupp).

Tulemused on sellised (sulgudes Wilsoni kommentaarid):

A-alagrupp: Saksamaa 16, Costa Rica 21, Poola 23, Ecuador 37. Kokku 97

B-alagrupp: Inglismaa 9, Paraguay 30, Trinidad & Tobago 51, Rootsi 14. Kokku 104

C-alagrupp: Argentina 4, Cote d'Ivoire 41, Serbia & Monetnegro 47, Holland 3. Kokku 95

D-alagrupp: Mehhiko 7, Iraan 19, Angola 62, Portugal 10. Kokku 98

E-alagrupp: Itaalia 12, Ghana 50 (arvatavasti Aafrika tugevaim esindaja), US 8, Tšehhimaa 2. Kokku 72 (Surmagrupp)

F-alagrupp: Brasiilia 1, Horvaatia 20, Austraalia 49 (kindlasti suurim must hobune), Jaapan 15. Kokku 85

G-alagrupp: Prantsusmaa 5, Šveits 36, Lõuna-Korea 29, Togo 56. Kokku 126 (käkitegu)

H-alagrupp: Hispaania 6, Ukraina 40, Tuneesia 28, Saudi-Araabia 32. Kokku 106 (isegi Hispaania ei suuda siin midagi tuksi keerata) .

Nagu näha, on selgelt kõige tihedam E-alagrupp, kus tegelikult on kõigil täiesti reaalne loota edasipääsule. Enim vedas loosiga Prantsusmaal ent ka teistel suurriikidel - Saksamaa, Inglismaa, Portugal, Brasiilia, Hispaania, Mehhiko - ei tohiks edasipääsuga liialt suuri probleeme tekkida. C-alagrupi sattunud Argentinat ja Hollandit ohustab muidugi Cote d'Ivoire ent seda tonti nähakse minu meelest suuremana kui ta tegelikult on (isegi kui nad emma-kummaga favoriidiga viigi välja mängivad, on edasipääsuvõimalused vaid 33%).

Kui 1998. aastal, mil MM viimati Euroopas toimus, pääsesid alagruppidest edasi kuus mitte-Euroopa meeskonda - Brasiilia, Tšiili, Nigeeria, Paraguay, Mehhiko ja Argentina - siis seekord usun selle numbri väiksemaks jäämist. Kindlad edasipääsejad peaksid olema Brasiilia, Argentina, Mehhiko, arvestatavad võimalused on Austraalial, väikesed USA-l ja Tuneesial. Aasia meeskonnad piirduvad minu arvates alagrupiturniiriga, üsna tõenäoliselt juhtub sama ka Aafrika esindajatega.

Defitsiidi kaudu populaarseks

2005-12-09T14:29:00.000+02:00

"See meenutab mulle kahtlaselt palju The League of Gentlemen'ist tuntud jõllitamise (kaotab see, kes ennem pilgutab) MM-võistlusi," andis mu hea sõber hinnangu ühele spordialale, mida ma viimased kaks aastat huviga jälginud olen. Hinnang oli muidugi eelkõige suunatud spordiala olemusele.

Millest siis jutt? Snuukrist. Brittide seas vägagi populaarsest piljardimängust. Reeglid leiab siit. Lühidalt öeldes on tegemist arvatavasti kõige raskema ja põhjalikuma piljardimänguga. Seal on kõige rohkem palle, kõige keerulisemad reeglid, kõige suurem laud ja kõige väiksemad augud.

Samuti liiguvad seal kõige suuremad auhinnarahad (kevadel teenis Sheffieldis üllatuslikult MM-võistlused võitnud noor inglane Shaun Murphy auhinnaks 250 000 naela). Lisaks pälvib snuuker uskumatult suurt publikuhuvi.

Mis on põhjuseks, et vähest füüsilist pingutust ent erinevalt nt malest ka spetsiifilisi füüsilisi oskusi nõudev spordiala on muutunud sedavõrd populaarseks, et Eurosport kõikidelt suurematelt turniiridelt otseülekandeid teeb?

Väga hästi läbimõeldud süsteem. Hooaja jooksul (augustist märtsini) on kavas vaid üheksa ametlikku võistlust, millele oskusliku promotööga on omistatud võrreldes mitteametlike turniiridega (kus tegelikult mängivad samad mängijad) väga kõrge maine. Ehk välditakse auditooriumi üledoseerimist ning tuuakse sisse veidi elitaristlik mõõde.

See tekitab huvi nagu defitsiitne ja kättesaadamatu asi ikka.

Tehnoloogia vajalikkusest

2005-12-07T14:05:00.000+02:00

Jalgpalli nii staadionil kui ka telekast vaadates tekib alati hetki, kus oled surmkindel, et kohtunik eksis. Ja korralikult eksis, vahel isegi otsustavalt. Olen pidanud pikki vaidlusi videokorduste ja üleüldse igasuguse muu tehnoloogia sobivuse üle jalgpalli. Ise olen selle kardinaalne vastane (v a lollikindel väravajoont valvav elektrooniline silm). BBC-s sobrades leidsin minu meelest hästi argumenteeritud arvamuse, mis minu seisukohtadega ühtib. Link on siin.

Arvajaks on Jeff Winter, endine Inglismaa tippkohtunik, kes pärast karjääri lõppu 2004. aasta kevadel on inglise pressis üks juhtivaid kohtunikutöö kommenteerijaid.

Teen mainitud lõigust vabatõlke:

Küsimus: Kas sinu meelest peaks jalgpalli tooma videokordused, et aidata kohtunikke ning nende abilisi raskete otsuste tegemisel?

Vastus: "Soovin, et saanuksin iga kord, kui minult seda on küsitud, ühe naela. Oleksin praeguseks miljonär. Samas on see üpris igav, sest annan pea alati samasuguse vastuse.

On olemas teatud otsuseid - ajamõõtmine ja see, kas pall ületas joone või mitte - kus tehnoloogia võiks võibolla abiks olla. Kuid kõik muu on kinni isiklikus arvamuses. Ehk videokorduste kasutusele võtmisega saadetaks see isiklik arvamus väljakult tribüünile.

Jalgpall on väga liikuv mäng, see käib pidevalt ühest väljaku otsast teise. Väga kena on ju videokohtunikke nõuda ent millal mäng sel juhul katkestatakse ja kuidas taasalustataks? Kui tuleb välja, et väljakukohtunikul oli õigus, kas siis jätkame pooleks palliga karistusalas. Näiteks Arsenali-sugune meeskond võib olla oma karistusalas penalti äraandmisele kahtlaselt lähedal ent samas palli juba 10 sekundi pärast väljaku teisel poolel olevasse vastase väravasse toimetada. Ehk kui me mängu vahepeal seisma panema, võtame sealt ära selle põnevaima aspekti.

Kui keegi suudaks välja mõelda mingi süsteemi, kuidas videotehnoloogiat kasutada, oleks see suurepärane. Kuid keegi pole suutnud mind veel veenda, et see on võimalik ilma jalgpalli nauditavust tapmata või sandistamata. Vahet pole, kas sa oled suure ettevõtte tegevjuht või kaheksa-aastane, kes läheb oma esimesele jalgpallimängule - igaühel on oma arvamus.

Kui see arvamus ära võtta, poleks ajakirjanikel enam tööd ning ajalehtedel poleks enam millestki kirjutada."

Mälumäng

2005-12-06T16:58:00.000+02:00

Koostasin eelmisel nädalal ühe mälumängu tarbeks viis sporditeemalist küsimust. Avaldan need siin, vastused panen kommentaaridesse. Et ärge ennem sinna vaadake, kui vastused valmis mõeldud.

1. Millise suveolümpiamängude kavva kuuluva spordiala väljaku mõõtmed on 13,41m (pikkus) x 5,18-6,1 m (laius)?

2. Rahvusvahelise Olümpiakomitee esimene president oli kreeklane Demetrius Vikelas (ametis 1894-1896), teine aga prantslane Pierre de Coubertin (1896-1925). Millise riigi kodanik oli ROK-i kolmas president? Tegemist on ainsa riigiga, kust on pärit kaks ROK-i presidenti.

3. Kui mitu inimest võib vastavalt jäähoki reeglitele matši ajal minimaalselt väljakul viibida?

4. Jalgpalli MM-võistluste finaalmängudes on kokku kaotajana platsilt pidanud lahkuma kaheksa riigi koondised. Enim kordi – neli – on see saatus tabanud sakslasi, üks kord rootslasi. Kaks finaalikaotust on aga kogunisti kuue riigi arvel. Nimeta neist vähemalt viis.

5. Millisest spordialast on jutt? Kuigi rahvusvaheline alaliit (ingliskeelne lühend ICF) asutati juba 19. jaanuaril 1924, kuulus see ala esimest korda olümpiamängude kavva 1972. aastal Münchenis. Järgnes 20-aastane vaheaeg ent seejärel on alates 1992. aasta Barcelona mängudest on sel alal alati olümpiamedaleid jagatud. Kahel esimesel korral oli kavas üks ala naistele ja kaks meestele, alates 1996. aastast lisandus meestele veel üks ala. 2004. aastal Ateenas võistles 82 sportlast - 63 meest ja 19 naist.

Poomi tulevik selgub täna

2005-11-29T14:31:00.000+02:00

Mart Poom siirdus 31. augustil Inglismaa absoluutsesse tippklubisse Londoni Arsenali. Tegemist oli laenulepinguga, mis lõppeb aastanumbri vahetumisega ja lisaks teadis Eesti koondise esiväravavaht juba sinna minnes - olles ise veel poolvigane - et tema rolliks saab olema tagala kindlustamine klubi esinumbri Jens Lehmanni ja tolle esmase asendaja Manuel Almunia järel.

Seni on kõik kulgenud ootuste kohaselt - hoolimata põlvevigastusest paranemisest on Poom pidanud rahulduma mõnedes Meistrite liiga ja Carling Cupi (liigakarikas - Inglismaa tähtsuselt teine karikasari) mängudes vahetusmängija rolliga. Väljakule on ta pääsenud paaris reservmeeskondade kohtumises.

Kas Poomil on Arsenali tulevikku, selgub paljuski minu meelest täna. Arsenal kohtub koduväljakul Carling Cupi neljanda ringi (1/8-finaal) kohtumises Readingiga, kes kuulub Inglismaa 1. divisjoni. Arsenali peatreener nimetas koosseisu, kes täna Readingi vastu lähevad. Väravavahtides on üles antud Almunia ja Poom.

Kui Wenger tahab Poomi pärast laenulepingu lõppemist päriselt endale osta, tahab ta teda kindlasti vähemalt korra väljakul näha. Parim võimalus selleks on täna, sest lisaks sellele kohtumisele, on Arsenali tänavuses mängukavas kaheksa kohtumist - kuus neist Premier League'is, üks Meistrite liigas (mis tõsi küll enam midagi ei otsusta ent kodus Amsterdami Ajaxi vastu varumehi platsile ei saadeta) ja võimalik veerandfinaal Carling Cup'is.

Nagu näha, on tänane kohtumine kõige vähemtähtsam ja seeläbi Poomi katsetamiseks parim võimalus.

Valikuvabadus

2005-11-29T14:17:00.000+02:00

Indrek Schwede: "Kannik vs Pohlak - sõjas tuleb valida pool!"

Lingin selle artikli siia.

Ja soovitan igaühel kasutada oma tervet mõistust.

Kummaline mänguprotokoll

2005-11-18T19:49:00.000+02:00

Kes pole enne näinud jalgpalli mänguprotokolli, kus ühe võistkonna lahtrisse on märgitud viis punast kaarti, siis võib seda vaadata siit. Kes selle vägiteoga siis hakkama said - eks ikka noored venelased (see lause võib huvitada KaPo-t).

Jalgpallireegleid tundev lugeja juhiks kohe tähelepanu sellele, et kui ühe võistkonna ridadest eemaldatakse viis mängijat, siis jääb neid ju platsile alles kuus, mis on määruste järgi mängu jätkamiseks ebapiisav. Aga Venemaa U-21 koondis oli kaval - üks eemaldatu oli varumängija.

Aasta jalgpalluri valimine

2005-11-17T13:19:00.000+02:00

Andsin just vastavatele instantsidele teada oma valikud Eesti 2005. aasta parima jalgpalluri valimisel. Minu järjestus sai järgmine: 1. Andres Oper, 2. Dmitri Kruglov, 3. Aleksandr Dmitrijev. Kaalumisel olid veel Maksim Smirnov, Joel Lindpere ja Tarmo Neemelo. Järgnevalt aga mõningad põhjendused esikolmiku osas.

Operi esimeseks asetamine on põhimõtteliselt vältimatu. Oper käis koondise eest tänavu platsil üheksa korda ja lõi neis mängudes viis väravat. Oper jagab 2006. aasta MM-valikturniiri Euroopa tsooni väravaküttide edetabelis seitsme tabamusega viiendat kohta selliste meestega nagu Ruud van Nistelrooy, Adrian Mutu, Fredrik Ljungberg, Fernando Torres, Cristiano Ronaldo ja Dimitar Berbatov. Oper vahetas edukalt klubi siirdudes Moskva Torpeedost Kerkrade JC Rodasse, kus on seni esinenud väga edukalt. Eraldi tahan välja tuua asjaolu, et kui paari-kolme aasta eest oli Oper üsna üksluine ründaja, kelle pea ainus trump oli kiirus, siis nüüd on tema mäng mitmekesistunud (väravaid lööb ta mõlema jala ja ka peaga).

Kruglov on klubilises mõttes käesoleval hooajal suurim arenguhüppe teinud Eesti jalgpallur. Tallinna FC Levadiast Moskva Lokomotiivi siirdumine on kõva sõna. Ning kartustest hoolimata pole Kruglovi tabanud Tarmo Kingi saatus ehk reservides konutamine - ta pääseb üsna tihti platsile ning mahub pea igaks kohtumiseks meeskonna koosseisu. Tema noorust arvestades on täiesti normaalne (Venemaal suisa tavaline) et esialgu liiga palju mänguaega ei jagu. Koondise eest on Kruglov mänginud korralikult, Soome vastu avas ka väravaarve (penalti löömine ei ole privileeg, vaid kohustus, millega kaasneb vastutus).

Kolmanda koha andsin välja pigem emotsionaalsetel kui ratsionaal-matemaatilistel kaalutlustel. Minu jaoks oli selle aasta suurim jalgpallielamus Eesti - Läti MM-valikmäng (kohtumist Venemaaga ma staadionil ei vaadanud) ja seal oli Dmitrijev, keda enne mängu pidasin meeskonna nõrgimaks ja kahtlaseimaks lüliks, suurepärane.

Neemelo saanuks kolmanda koha endale, kui suutnuks koondise eest mõnes valikmängus värava lüüa. Smirnov tuli kaalumisele stabiilselt heade esituste eest nii koduklubi kui ka koondise eest. Lindpere on aga ainus Eesti jalgpallur, kes 2005. aastal mõne välisriigi meistriks tuli.

Loe kindlasti!

2005-11-16T18:23:00.000+02:00

MEKA-s on väärt lugemist Libahundi-teemadel.

Jalgpalligeograafia vol 2

2005-11-16T08:49:00.000+02:00

Täna selguvad viis viimast 2006. aasta MM-finaalturniiril osalejat. Sellega seoses mõtlesin vaagida, kuidas on 32 kohta kuue FIFA moodustava konföderatsiooni vahel jaotatud ja kuivõrd õiglasena hetkeseis tundub.

2006. aastal jagunevad 32 kohta järgmiselt: Euroopa (UEFA) 14 kohta, Aafrika (CAF) 5 kohta, Lõuna-Ameerika (CONMEBOL) 4,5 kohta, Aasia (AFC) 4,5 kohta, Põhja-Ameerika (CONCACAF) 3,5 kohta, Okeaania (OFC) 0,5 kohta.

2010. aasta finaalturniiriks võiks jaotus olla aga selline: Euroopa (UEFA) 14 kohta, Aafrika (CAF) 6 kohta, Lõuna-Ameerika (CONMEBOL) 5 kohta, Aasia (AFC) 4 kohta, Põhja-Ameerika (CONCACAF) 2,5 kohta, Okeaania (OFC) 0,5 kohta.

Miks siis nii?

Euroopa kohtade arvu üle võib vaielda väga mitmest aspektist lähtudes, kuid arvestades nii mängulist, turunduslikku kui ka lobistlikku poolt, on ebatõenäoline, et Euroopa kohtade arvu suurendatakse; võimalik, et ära võetakse koht või pool. Kokkuvõttes on Euroopa panus MM-finaalturniiri ja seal osalevate koondiste arv enam-vähem tasakaalus.

Aafrika väärib lisakohta. Üks põhjus on juba see, et kuna LAV on 2010. aastal võõrustaja rollis, jääks lisakoha puudumisel teiste jagada vaid neli kohta ning seda on pulbitsevale ja pidevalt arenevale (seekord finaalturniiril neli debütanti!) kontinendile selgelt vähe.

Okeaania tsoonil ei ole 2010. aastaks vaja täiskohta anda, sest Austraalia lahkub sealt Aasia konföderatsiooni ning tõenäolise võitja Uus-Meremaa, kes seekord oskas kaotada Soolomoni saartele, tase ei ole otsepääset väärt.

Põhja-Ameerikas on kaks tugevat koondist - USA ja Mehhiko - ent ülejäänute tase on kesine. Seepärast tulekski anda neile 2,5 kohta, kusjuures valikturniiri kolmas peaks play-off-mängu Okeaania tsooni võitjaga.

Lõuna-Ameerika saaks praeguse 4,5 koha asemel viis pääset. Lisaks viimasel kahel valikturniiril välja kujunenud esinelikule - Brasiilia, Argentina, Paraguay, Ecuador - on seal veel kaks väga vaatamisväärset koondist (Kolumbia ja Uruguay) ning nendest kuuest tohiks jalgpallipeolt puududa maksimaalselt üks koondis.

Aasia praegused 4,5 kohta on üle pakutud ja selgelt kommertsliku eesmärgiga. Seeläbi loodeti tagada, et valikturniirilt pääsevad edasi kolm hiigelturgu - Hiina, Jaapan ja Lõuna-Korea. Hiinlased aga põrusid ja nüüd on seis selline, et finaalturniiril mängib kas Aasia viies Bahrein või Põhja-Ameerika neljas Trinidad ja Tobago. Isegi Austraalia liitumisel peaks Aasialt pool kohta ära võtma. See tekitaks kuue suure (Hiina, Jaapan, Lõuna-Korea, Saudi-Araabia, Iraan, Austraalia) vahel eluterve konkurentsi.

Saidki 32 kohta kenasti jaotatud.

Väga tähtis matš

2005-10-17T15:52:00.000+03:00

Täna saab teoks Eesti tennisesõprade ja spordiajakirjanike ammune unistus - Maret Ani ja Kaia Kanepi kohtuvad tenniseväljakul võistlusmängus. Meenutuseks, et viimati olid Ani ja Kanepi üksikmängus vastamisi 1998. aastal. Pärast seda on teine teisel pool võrku asetsetud tennisegala toimunud segapaarismängus, mis sportlikust aspektist oli nullväärtusega kohtumine.

Aga miks ja kes seda vastasseisu ootab? Kindlasti mitte Ani ja Kanepi ise, eriti mitte Kanepi, kelle toetajate valdav enamus on Eesti ettevõtted. Seni on mõlemad ennast sponsoritele müüa saanud kui Eesti esinumbri tiitlile pretendeerijat või teatud mööndusi tehes (viitamine vigastustele, võistlusgraafiku erinevustele jms) ka kui selle omanikku.

Tänane mäng paneb aga neidude järgmise omavahelise kohtumiseni (millal see aset leiab, on raske ennustada; võib juhtuda, et jällegi seitsme aasta pärast) paika selle, kes on Eesti esireket. Seda justnimelt tavalise spordisõbra jaoks, sest WTA edetabeli arvutamise meetoditesse viitsivad süüvida vähesed. ning seetõttu usutakse pigem otsest tulemust kui kuskil ameerikas arvutatavat segast pingerida.

Tänase mängu võitja on või sees, kaotaja aga peab edaspidi ennast defineerima kui Eesti teist reketit, muidu saab temast avalikkuse jaoks pärast kaklust rusikatega vehkija ehk pilkealune.

Lisa: Ani võitis 6:2, 6:4.

5 aastat eelmisest penaltist

2005-10-12T23:25:00.000+03:00

Eesti alistas täna MM-valikmängus Luksemburgi 2:0. Väravad Andres Operilt, neist teine penaltist. Selline huvitav infokild, et viimati teenis Eesti koondis penalti 2000. aasta (!) 16. augustil, mil Kadriorus alistati 1:0 Andorra. Toona lõi selle väravaks Martin Reim.

Euroopa jalgpalligeograafia

2005-10-07T09:15:00.000+03:00

29. septembril selgusid pärat 40 üle Euroopa peetud UEFA karikasarja esimese ringi korduskohtumist need 40 klubi, kes pääsevad jätkama Euroopa tugevuselt teise võistlussarja alagrupiturniiril, mis kutsuti ellu eelmisel hooajal. Meistrite liigas on praeguseks jõutud alagrupiturniiril ära mängida juba kaks ringi. Seega võib öelda, et selgunud on Euroopa 72 tugevamat klubimeeskonda.

Järgneva kokkuvõtte eesmärk on tuua selgust Euroopa jalgpalligeograafiasse ehk vaadata hooaja 2005-06 näitel, millised riigid ja eelkõige regioonid on (rohkearvulisemalt) esindatud.

Alustuseks lähtearvud. Meistrite liiga alagrupiturniirile pääsesid 16 riigi ja UEFA karikasarja alagrupiturniirile 21 riigi klubid. Kokku on Euroopa 72 parema klubimeeskonna seas esindatud 24 erinevat assotsiatsiooni (UEFA-sse kuulub kokku 52 rahvuslikku jalgpalliliitu) ehk 46,1% võimalikest.

Edasijõudnud klubisid jagasin gruppidesse kahel moel. Neist esimene viis oli järgmine: Euroopa viis suurt ehk Eliit (Inglismaa, Hispaania, Itaalia, Prantsusmaa ja Saksamaa), järgmised viis ehk Keskmikud (Holland, Portugal, Belgia, Venemaa, Kreeka) ja Muud (kõik ülejäänud 42 assotsiatsiooni). Tunnistasn, et keskmike osas on ruumi diskuteerimiseks (nt kas Türgi või Kreeka?).

Selles jaotuses jagunesid 32 Meistrite liiga kohta järgmiselt: Eliit 17, Keskmikud 8 ja Muud 7. Nelikümmend UEFA karikasarja kota aga: Eliit 15, Keskmikud 7 ja Muud 18. Kahe sarja kokkuvõttes oli jaotus järgmine: Eliit 32 (44,4 %), Keskmikud 15 (20,8 %) ja Muud 25 (34,7 %).

Nendest arvudest saab minu meelest teha üsna ühese järelduse – tugevad ehk Eliit esineb peaaegu maksimaalselt ja muutub aina tugevamaks. Keskmikute tase langeb, sest paremad mängijad ostetakse Eliidi poolt üles ja seeläbi suudavad Muude paremad esindajad Keskmikega edukalt konkureerida.

Teises jaotuses üritasin paika panna regioonid. Tsoonide tekitamise kriteeriumid ei ole kahjuks liigade suuruse ning riikide pindala ja rahvaarvu suhtelisust arvestades liiga hästi võrreldavad. Lisaks geograaflisele aspektile üritasin arvesse võtta ka kultuurilis-ajaloolist tausta. Tulemus on igastahes selline:

Endine NSVL – (UEFA ML 0, UEFA KV 5, kokku 5 ehk 6,9 %); muud endised idabloki maad – (UEFA ML 2, UEFA KV 6, kokku 8 ehk 11,1 %); Põhjamaad + Šotimaa – (UEFA ML 2, UEFA KV 4, kokku 6 ehk 8,3 %); Šveits, Austria ja endine Jugoslaavia – (UEFA ML 2, UEFA KV 4, kokku 6 ehk 8,3 %); Lääne-Vahemeri [Hispaania, Portugal, Itaalia] – (UEFA ML 10, UEFA KV 6, kokku 16 ehk 22,2 %); Ida-Vahemeri [Kreeka, Türgi, Iisrael, Malta, Küpros] – (UEFA ML 3, UEFA KV 3, kokku 6 ehk 8,3 %); Beneluximaad + Saksamaa – (UEFA ML 7, UEFA KV 5, kokku 12 ehk 16,7 %); Inglismaa ja Prantsusmaa – (UEFA ML 6, UEFA KV 7, kokku 13 ehk 18,1 %).

Pean tunnistama, et antud jaotuse põhjal on mingeid vettpidavaid järeldusi raske teha. Kuid mõningase ettekujutuse tsoonide jõujoontest see siiski annab. Georgraafiliselt raskesti määratletavad riigid (Itaalia, Prantsusmaa, Saksamaa), kes ka üldtulemust oluliselt mõjutasid, määratlesin konkreetsesse gruppi eelkõige mängijateturu orienteerituse ja seal viljeldava mängustiili järgi.

"1"

2005-09-28T23:22:00.000+03:00

Enda jalgpallimälus sobrades ei meenunud ühtegi juhust, mil väljakumängija oleks kandnud numbrit "1". Tänases Meistrite liiga kohtumises Madridi Real - Piraeuse Olympiakos selline sündmus aga aset leidis - Kreeka klubi ridades kandis tavaliselt väravavahtide omanduses olevat numbrit mängija nimega Pantelis Kafes, kes ka värava kirja sai.

1994. aasta MM-i ajast meenub, et Mehhiko koondise peatreener oli kuskil öelnud, et võibolla kasutab ta väravavaht Jorge Campost, kes oli turniirile registreeritud särginumbriga "1", mõnes kohtumises väljakumängijana. See vihje olevat vallandanud FIFA ametnikes kire jõuda selgusele kirjeldatud tegevuse luabtuses. Ei tea, kas see selgus saaavutati. Campos püsis aga kindlalt väravas.

Kommentaarid tänasele Eesti Spordilehele

2005-09-28T18:04:00.000+03:00

Täna nagu igal kolmapäeval ilmus värske Eesti Spordileht. Otsustasin, et avaldan nüüd siin huvipakkuvamate kirjutiste kohta oma arvamuse. Võimalik, et see kujuneb iganädalaseks tavaks.

***

Esmalt kantakse eelmise nädala miinuspoolele Jaan Kirsipuu katkestamine maanteesõidu MM-il (plussiks oli Risto Mätase ja Kristo Galeta pikad odakaared): "Ainus Eesti profirattur MM-võistluste eliitklassis Jaan Kirsipuu katkestas /.../ astudes rattasadulast maha hetkel, kui läbitud oli veidi üle kahesaja kilomeetri. Siis kui tempo üles võeti ja õige sõit lahti läks. /.../ Tõsine spordisõber ootaks Kirsiüuult sellistelt tippjõuproovidelt vahel ka lõpuni kannatamist ja võitlemist. Ning sis kaaluks tema kas või 31. koht üles mõnegi väiksema velotuuri etapivõidu."

Kahju muidugi, et Kirsipuu ebaõnnestus, kuid ülearu pole teda mõtet seetõttu laita. Esmalt võtkem arvesse, et tempo võeti üles tippmeeskondade poolt, kes kõik 273 km pikkusel rajal mitmekesi. Kirsipuul tuli pärast joogipudeli hankimist ennast iga kord ise uuesti normaalsele positsioonil võidelda, tipptiimidel jaotus veekandmine kas ühtlaselt või tegid seda mehed, kelle katkestamine oli juba stardis paika pandud. Eestis ei taheta ikka veel aru saada, et grupisõidu puhul on tegemist meeskonnaalaga, kus igal mehel on kanda oma roll nagu jalgpalliski.

See, et vahest õnnestub mõnel üksiküritajal, kelleks Kirsipuu seekord UCI asjameeste läbikukkunud eksperimendi, mille eesmärgiks oli geograafiline mitmekesisus, tõttu osutus, kõrge kohaga finišisse jõuda või isegi võit noppida, on erand, mis kinnitab reeglit - üksinda grupisõidus tegusid ei tehta.

Siis veel aga see aspekt, et pigem võinuks Jass kuskil neljanda kümne keskel siiski lõpujooneni loksuda. Milleks peab 35-aastane kogenud profisportlane, kes käinud läbi tulest ja veest, vähendama oma eduvõimalusi eesseisvatel võistlustel (sügisklassikud) pingutades koha nimel, mis ununeb vähem kui nädalaga? Eesti ratturite parim saavutus MM-il peaks olema Janek Tombaku mõni aasta tagasi välja sõidetud esikümnekoht. Kes seda mäletab? Ei keegi. Ja pole vajagi.

Jalgrattaspordis maksab üldiselt ainult võit, äärmisel juhul (MM, OM, suurtuuride üldarvestus) ka poodiumikoht. Kirsipuu teab seda ning käitub vastavalt olukorrale - kui edušanssi pole, ronib sadulast ja üritab järgmisel võistlusel uuesti. Ja õigesti teeb.

***

Neljandal küljel annab Eesti Ujumisliidu peatreener Tõnu Meijel teada, et alaliidu poolt paika pandud eesmärk Pekingi olümpiamängudeks on võita medal. Praegu on see Meijeli hinnangul veel ebareaalne. Arvestades taset, kus Eesti ujumine nt 2000. aastal oli (Jana Kolukanova viimane koht Sydney OM-i poolfinaalis oli suurepärane, lausa uskumatu saavutus), siis on areng olnud silmnähtav - Kolukanova kaheksa koht MM-il on selle veenev tõestus (loe sellest ka siit).

Minu meelest on sümpaatne, et võetud sihiks on olümpiamedal. Kui see unistus (millekski enamaks on seda hetkel raske määratleda) tõepoolest täitub, oleks tegemist Eesti ühe hinnatavaima olümpiamedaliga üldse, sest ujumine on kergejõustiku kõrval üks olümpiamängude kahest tõeliselt suurest alast.

***

Keskmistel külgedel räägitakse võrkpallist. Põhiliselt Balti liigast, mis kõigi asjaosaliste meelest positiivne nähtus on. Ühtin nende seisukohtadega igati. Kuue Eesti meeskonna omavahelist nagistamist aastast aastasse vaadata on pehmelt öeldes tüütu. Kindlasti mõjub Balti liiga positiivselt ka publikunumbritele.

Samas hakkas silma, et naiste meistriliiga kannab tänavu Nivea nime. Ennustan, et aprillis on uudise pealkirjaks: "Nivea liiga võitis TLÜ/Cartini". Sobivad võistkonnanimed oleksid ka Paide Pampers ja Alutaguse Ariel.

Kuidas 13,4 miljonit naela debüteeris

2005-09-23T01:01:00.000+03:00

2004. aasta suvel ostis Madridi Real 13,4 miljoni naela eest endale Newcastle Unitedi kaitsja Jonathan Woodgate'i mängijaõigused. Newacstle'i tollast peatreenerit Bobby Robsoni õnnitleti õigustatult õnnestunud tehingu puhul - kuigi Woodgate kuulus Inglismaa koondise vaatevälja, oli ta karäär pikitud vigastustega ja üleminekugi ajal ravis ta taas traumat.

Reali meditsiinilised uuringud, mida mõned allikad kirjeldasid kui "Florentino Perezi (Reali president) meditsiinilised uuringud", ta läbis ja Hispaania kuninglik klubi rivistus täienes keskkaitsjaga. Juhtus aga see, mida võis karta, Woodgate sai taas vigastada ja oma debüüdi Madirid Reali eest tegi ta alles eile, 13 kuud pärast klubiga liitumist.

Milliseks debüüt kujunes? Katastroofiliseks! Woodgate lõi 25. minutil vastase tsenderdust vahelt lõigata üritades omavärava ja teisel poolajal teenis ta oma teise kollase kaardi ning saadeti 66. minutil enneaegselt duši alla.

Tenniserõõmud

2005-09-21T13:39:00.000+03:00

Käimasolev nädal on Eesti tennise jaoks erakordne. Vaevalt, et on varem olnud nädalaid, mil kaks Eesti tennisisti alustavad WTA turniiri võiduga. Maret Ani alistas Sloveenias, Portorozi turniiri avaringis 5. asetatud Marion Bartoli (Prantsusmaa), kes on WTA edetabeli 44. number ja Kaia Kanepi alustas Indias, Calcuttas toimuvat jõuproovi võiduga Ankita Bhambri (India) üle, kelle edetabelikoht, tõsi küll, on tagasihoidlik. Ent samas ei pääse kuskil WTA turniiri põhitabelisse nö "suvalised" mängijad.

Positiivne uudis oli ka esmaspäevane teade, et Ani tõusis WTA edetabelis 121. kohale. See on eestlannade läbi aegade kõrgeima koha kordamine. Siiski hakkab natukenegi kommentaariruumides ringi vaadates kohe silma kontingent, kes teatab, et maailma edetabeli esisaja piirimail olemine pole mingi näitaja. Vaidlen vastu. On küll!

Kindlasti on tennises maailma esisaja piirimail olemine võrreldav judo MM-i seitsmenda kohaga. Ja ma pole üldse kindel, kas tennisist selles võrdluses koguni peale ei jää.

Enamik tennise kritiseerijaid unustab, et kui enamikel Eestis populaarsetel suvistel individuaalaladel -vehklemine, maadlus, judo, ujumine, sõudmine, purjetamine - on võistlusdistsipliine/kaalukategooriaid mitu, et mitte öelda palju (isegi kergejõustikus saab sportlane johtuvalt looduse poolt antust endale sobivaima ala valida), siis tennises spetsialiseerumisvõimalus puudub. Ennem mingitki sarnast võimalust pakkunud paarismäng on praegu selges ebasoosingus nii turniirikorraldajate kui ka tenniseametnike seas ja sellise rinde vastu võitlemine saab lõppeda ainult ühe tulemusega.

Ehk siis - kui Maret Ani on WTA edetabelis 121. kohal, siis ta tõesti ongi maailma paremuselt 121. naistennisist (tennise edetabelis on kõige paremini reaalset seisu peegeldavad). Kui Martin Padar saab judo MM-il seitsmenda koha, siis ta ei ole paremuselt maailma seitsmes judoka - MM-il võisteldi kaheksas kaalukategoorias ehk võib julgesti väita, et Padaril pole maailma poolesaja parema judoka sekka asja.

Ja nüüd võiks pikalt rääkima hakata tennise populaarsusest ja levikust judo omaga võrreldes.

Jäähoki järgneb jalgpallile

2005-09-14T13:08:00.000+03:00

Nagu siit lugeda saab, on Rahvusvaheline Jäähoki Föderatsioon (IIHF) võtnud kaalumisele plaani, mille kohaselt hakataks edaspidi võitu tiitlivõistlustel väärtustama kolme punktiga senise kahe asemel. Viigi hinnaks jääks plaani kohaselt aga endiselt üks punkt. Põhimõtteliselt tahetakse minna samasuguse punktisüsteemi juurde, mis jalgpallis juba enam kui kümme aastat kehtinud on.

Kindlasti on tegu näitega edumeelse spordialaliidu kohta. Selline muutus punktisüsteemis tähendab reaalses elus seda, et ühe võidu ja kahe viigi hind on väiksem kui kahe võidu ja ühe kaotuse oma. See innustab meeskondi rohkem ründama ja võitu püüdma, mis mõjub ala vaatemängulisusele positiivselt. Loodetavasti läheb see reeglimuudatus kongressil läbi.

PS. Omaoodi kurioosum on aga IIHF-i poolaastakongressi toimumiskoht - Portugal. 64 liikmesriiki koondav taliala föderatsioon võiks siiski koguneda kohas, kus lund vähemalt kunagi nähtudki on.

Meil naisekandmine, brittidel kriket

2005-09-12T21:58:00.000+03:00

Istusin paari tunni eest arvuti taha ja asusin likvideerima kolm päeva kestnud infosulgu (selle tekkepõhjustest loodetavasti juba järgmises postituses). BBC spordikülgedele jõudsin umbes tunni aja eest. Sealt lootsin eelkõige leida nädalavahetusel toimunud Inglise Premier League'i mängude ülevaateid ja homsete Meistrite liiga mängude eelvaateid. Kuid peauudis räägib kriketist, ka esmane sidebar on 80% ulatuses kriketi päralt. Nimelt võitis Inglismaa koondis 18-aastase vaheaja järel Ashes'i karika.

Ausalt öeldes on kriket ülimalt tõenäoliselt maailma mastaabis populaarseim spordiala, mille reeglitest ja punktilugemissüsteemist ei tea ma põhimõtteliselt mitte midagi. Ja ma pean ennast keskmise eestlasega võrreldes väga sporditeadlikuks inimeseks.

Inglaste jaoks on see võit Austraalia üle aga sedavõrd tähtis, et BBC spordikülgedel hetkel käiva gallupi küsimuseks on: "Kas Inglismaa Ashes'i karikavõit on sinu jaoks kõigi aegade magusaim spordielamus?"

Seda küsitakse Inglismaal, kes mullustel olümpiamängudel võitis üheksa kuldmedalit, tuli 2003. aastal ragbi maailmameistriks ja sai juulis alguses õiguse korraldada 2012. aasta suveolümpiamängud. "Mis toimub?", tahaks esimese emotsiooni põhjal küsida.

Aga siis tabasin ennast mõttelt, et ETV teeb juba mitmendat aastat järjest naisekandmise MM-i kohta erisaate. Eesti jalgpalli meistrivõistluste kohtumist pole aga otseülekandes näidatud vähemalt kaheksa aasta vältel. Kergejõustiku meistrivõistlustest rääkimata.

Eesti Pallimänguala Number Ühe mõtteviis ja tegelikkus

2005-09-08T14:46:00.000+03:00

Tänases Õhtulehes teatab Eesti Korvpalliliidu president Peep Aaviksoo meistriliiga kahanemist vaid kuuele (!) klubile kommenteerides: "Ega meil rohkemate klubide jaoks professionaalseid korvpallureid võib-olla polegi. Kui on vähem klubisid, garanteerib see jällegi teatud taseme, mitte nagu jalgpallis, kus on 7:0 ja 12:0 võite."

Eelmisel aastal osales meistriliigas üheksa klubi ja see tuli hoolimata paari viimase meeskonna mõnest tõsisemast "pakist" Eesti korvpallile ainult kasuks. Viimaseks jäänud Audenetes ridades said väärt kogemusi mitmed noored - ka lõppenud EM-lisavalikturniiril Eesti koondise esitsentriks tõusnud Kristjan Makke - ning tabeli lõpuossa kuuluvate meeskondade omavahelised mängu olid pingelised.

Sama olukord on praegu ka jalgpallis - isegi selgelt nõrgem JK Dünamo on suutnud tänavu ühe võidu kirja saada ja kuu aja eest valmistati suurt peavale FC Levadiale. FC Kuressaare ja JK Tammeka on aga suutnud pea igas kohtumises Meistriliiga taseme välja mängida ning tabeli alumise otsa omavahelised mängud on huvitavad ja olulised. Eelmisest korvpallihooajast ei mäleta ma küll, et Korvpalliliidu juhid oleks kurtnud, kui Nybit loputas Kalevit 95:66, Tartu Raplat 96:64, Ehitustööriist Audentest 92:56 või Rakvere TTÜ-d 103:61.

Eilses Spordilehes ütles ühes artiklis (millises täpselt, ei tule meelde) keegi korvpallifunktsionär, keda ei identifitseeritud, ilmse viitega jalgpallile et: "Räägitakse korvpalli mudaliigasse kukkumisest, aga üks spordiala pole ennast mudast välja suutnud võideldagi."

Sel inimesel tasuks külastada hipodroomi - seal näeb hobuseid, kes jooksevad silmaklapid peas, et miski nende kõrval toimuv ei segaks neid ikka ja jälle täpselt selle sama ringi läbimast. Ja midagi muud neilt ei nõuta ning ega nad seda tahta oskagi. Samasugune tüüp on ka see korvpalliametnik - keeldub tunnistamast ümberringi toimuvat ja ketrab juba kulumiseni kuulatud linti, kuidas Eesti 1993. aasta EM-il kuuenda koha sai.

Enne, kui korvpallis tegutsevad inimesed ei tunnista selle ala reaalset seisu nii Eesti, Euroopa kui ka maailma mastaabis, pole oodata ka migeid positiivseid arenguid. Samas on lootust, et Tiit Soku ja Aivar Kuusmaa, aga miks mitte ka Margus Metstaki (oli Izmiris universiaadil koondise teine treener) - meeste, kes teavad, millise tööga see 1993. aasta kuues koht ja 1991. aasta NSVL-i meistritiitel tulid - kogemustepagasi aruka kasutamise korral suudetakse vähemalt praegust taset hoida. Selle kadumisest oleks kahju, sest hoolimata kõigest oli pühapäeval Poola purustamist meeldiv vaadata.

Kuidas soomlased nädalaga kuulsaks said?

2005-09-07T13:54:00.000+03:00

Soome esireket Jarkko Nieminen on jõudnud US Openil meeste üksikmängus veerandfinaali olles läbi aegade esimene soomlane, kes Grand Slam turniiril sedavõrd kaugele edenenud on. Täpsemalt loe siit. Olgu öeldud, et Niemineni tegemised US Openil on esimeseks uudiseks kõikidel Soome suurematel spordilehekülgedel (YLE, MTV3, Nelonen, Helsingin Sanomat, Iltasanomat). Iltalehti võrguversioonis on see suisa põhiuudiseks. Vürtsi lisab uudistemenüüs niigi kolme paprikakaunaga iseloomustatud uudisele tõsiasi, et Niemineni järgmine vastane pole mõni kaasüllataja, vaid Lleyton Hewitt.

Hakkasin mõtlema, millega annaks Niemineni saavutust võrrelda Eesti spordis viimasel ajal ette tulnud kordaminekutest? Paarisaerulise neljapaadi MM-pronks sõudmises? Kaugel sellest. Kaarel Kais-Rivo Vesiku 5. koht rannavolle MM-il? Veidi lähemal, kuid siiski silmapiiri taga. Markko Märtini neljas koht Saksamaa rallil? Tavaline uudistemürasse mattuv mittemidagiütlev tulemus. Eesti jalgpallikoondise võit Läti üle? Lokaalse tähtsusega sündmus. Andres Operi siirdumine Kerkrade Rodasse? Teisejärgulise ründaja liitumine kolmandajärgulise klubiga. Mart Poomi laenuleping Londoni Arsenaliga? Kindlasti kõige lähemal, kuid rahvusvaheliselt siiski selgelt tagasihoidlikumat tähelepanu pälvinud tehing.

Tennis on arvatavasti maailmas jalgpalli järel enim kajastamist leidev spordiala, kusjuures nagu spordialade kuningat, iseloomustab ka tennist asjaolu, et see kajastamine on ühtlaselt intensiivne kõigis maailma piirkondades. Seetõttu võib öelda, et Nieminen on teinud selle US Openiga Soomele rohkem reklaami kui Märtin Eestile terve käimasoleva rallihooaja jooksul kokku.

Miks Viikmäed Neemelole eelistati?

2005-09-07T13:14:00.000+03:00

Sellest, et Eesti jalgpallikoondis laupäeval Läti igas elemendis üle mängis ja et peatreener Jelle Goes ennast suurepärase taktikuna demonstreeris, on kirjutatud ja räägitud erinevates meediumites ning ütlen kohe ära, et olen kõige öelduga enam-vähem täielikult nõus. Silma on torganud aga üks asi, mille kohta nüüd oma arvamuse esitan.

Nimelt valik tipuründaja kohale ehk Kristen Viikmäe vs Tarmo Neemelo. Viikmäe oli võrdlemisi kahvatu, ei pääsenud löögile, kuid mängis olulist rolli avavärava sünnis; Neemelo sekkus aga aktiivselt, omas kahte head võimalust ja tema vastu jäeti andmata täiesti selge penalt. Praktiliselt on ainus etteheide Goesile olnud Viikmäe eelistamine Neemelole algkoosseisu valimisel. Mina ei arva, et hollandlane valesti otsustas.

Kui talitatuks vastupidi (Eesti koondise mänguskeemi juures on tipuründajalt 90 minutit vastupidamise nõudmine ebareaalne) jäänuks sootuks olemata tempovahetus, mille Neemelo sekkumine tekitas. Läti kaitsjad pidid ennast silmapilkselt ümber orienteerima teist tüüpi ründaja katmisele ja esimene tagajärg (kollane kaart) saabus juba kahekümne sekundiga.

Mängu alguses olnuks neil Neemeloga kohanemine tunduvalt kergem. Esimesed minutid kuluvadki üldiselt vastase "kompamiseks" ja oma mänguülesannetes selgusele jõudmises. Neid mängu käigus muuta on raske ja seepärast on Neemelo sissetoomine vahetusest õigustatud.

Ma ei näe ka vastuolu reegliga, et algkoosseisu peavad kuuluma 11 parimat mängijat. Viikmäe ja Neemelo on sisuliselt võrdse tasemega ründajad, kusjuures Viikmäel on märgatavalt enam rahvusvahelisi kogemusi. Seekord oli Flora edurivimehe eelistamine TVMK omale lihtsalt väga õnnestunud taktikaline käik.

Korvpall loksub paika

2005-09-06T13:05:00.000+03:00

Eilne SL Õhtuleht alustas artiklit Eesti korvpallikoondise võidust Poola üle järgmiselt: "Ülitähtsas Euroopa meistrivõistluste lisavalikturniiri viimase vooru mängus esitas Eesti meeskond ühe viimaste aastate võimsaima partii, lüües viie tuhande pealtvaataja juubelduste saatel Poolat koguni 74:45. Euroopa meistrivõistluste A-divisjoni pääsu kindlustamiseks piisanuks Eestile ka seitsmepunktilisest võidust."

Oleme ausad, selle võiduga välditi siiski B-divisjoni kukkumist. Kuid ma ei usu, et tegemist oleks tahtliku musta valgeks rääkimisega. Kogu korvpalliüldsus on lihtsalt omaks võtmas oma ala reaalset taset Euroopa mastaabis - oleme nõrgemat sorti keskmik.

Poom Guardianis

2005-09-01T00:32:00.000+03:00

Iroonilisusega hiilgav The Guardian kommenteeris Mart Poomi siirdumist Londoni Arsenali järgmiselt:

"It has long flummoxed observers as to why Arsène Wenger can't sign a decent goalkeeper. His latest move to fill the chasm between the sticks, well - you decide: it's Mart Poom. Sunderland's Estonian custodian has moved to Highbury on loan until the end of 2005, with the option to extend the agreement."

Minu meelest kumab sellest tekstist läbi seisukoht, et kuigi tahaks Arsenali järjekordse prahiostu eest veidi mõnitada, siis eriti ei julgeta - tippvormis Poomi võimed on Inglismaal hinnas.

Järjekindluse varjuküljed

2005-08-26T18:38:00.000+03:00

Täna BBC-d sirvides sattusin üpris kurioosse loo peale. Nimelt ei ole briti laskesportlastel praeguse seisuga võimalik kodumaal treenida, sest kõik püstolid on pärast 1996. aastal aset leidnud traagilisi sündmusi Dunblane'is (keegi Thomas Hamilton tappis püstoliga 16 õpilast ja nende õpetaja) Inglismaal, Šotimaal ja Walesis keelatud.

See tähendab, et briti laskesportlased, kelle distsipliiniks on kas olümpialaskmine, meeste 50 m vabapüstol või naiste 25 m väikepüstol, saavad kodumaa piires treenida vaid Põhja-Iirimaal, Kanalisaartel või Mani saarel.

Nüüd seisab Suurbritannias ees valitsusetasemel (!) otsuse langetamine, kas anda seoses Londonis 2012. aastal toimuvate olümpiamängudega briti laskesportlastele eriluba, mis lubaks neil mängudeks kodustes oludes valmistuda. Siseministeeriumi esindaja sõnavõtust võib välja lugeda, et pigem on oodata vastavast loast keeldumist.

Paljukiidetud brittide järjekindlus, mis oli üks peamisi põhjuseid, et olümpiamängud Londoni korraldada anti, hakkab nüüd ilmutama oma varjukülge.

Edukas võistlus algab läbimõeldud korraldusest

2005-08-25T13:24:00.000+03:00

Eile õhtul linastus Tallinna kobarkinos 13 erinevat filmi. Kuigi ma pole ammu kinos käinud ja valikus oli üsna mitu potentsiaalselt meelepärast filmi, otsustasin Kadrioru staadionil toimunud Eesti kergejõustiku GP-sarja finaali külastamise kasuks. Põhjusteks olid nii see, et ma polnud tänavu veel kordagi kohapeal kergejõustikku vaatamas käinud kui ka Eesti jalgpallikoondise Kadrioru ajastust tekkinud sümpaatia selle hubase staadioni vastu. Samuti tahtsin teada saada, mida kujutab endast Eesti GP-sari.

Võistlusliku poole pealt olid elamused enamasti positiivsed. Kohal oli kolm Helsingi MM-il võistelnud sportlast - Gerd Kanter, Aleksander Tammert ja Taavi Peetre - kes kõik ka arvestatava tulemuse kirja said, võistluse raames peetud XIII Sporditähe miilijooksul jäi 16-aastase Eesti rekordi alistamisest puudu vaid 0,5 sekundit, häid aegu näidati tõkkesprintides ja tasavägises meeste odaviskes said üle 70-meetrise tulemuse kirja neli sportlast.

Silma jäid riivama naiste 400 meetri jooks, kus osalejaid oli vaid üks, naiste kuulitõuge, mis võideti alla 15-meetrise tulemusega ja meeste kõrgushüpe, kus neljast võistlejast said kahest meetrist jagu täpselt pooled. Kuid ei saa nõuda, et väikeriik igal alal tippe omaks. Niipalju siis võistluste sportlikust poolest.

Põhjus, miks see postitus üldse kirjutatud saab, peitub aga GP-sarja finaaletapi korralduslikus pooles. Sedavõrd hästi läbiviidud spordivõistlust pole ma Eestis viimasel ajal (kui üldse) näinud - kõik alad algasid täpselt väljakuulutatud kellaajal, professionaalne ja informatiivne teadustus, Eesti moodsaima tabloo pakutavate võimaluste suurepärane ärakasutamine, lihtne ent soliidne autasustamisprotseduur, selge sõnumiga helikõllid.

Pallimängualade meistrivõistlused ei talu eile Kadriorus nähtu kõrval mingit kriitikat. Soliidselt korraldatud koondisemängud on minu meelest ette näidata vaid Eesti Jalgpalli Liidul. 16. augustil toimunud Tallinn 2005 võistlus, mida jälgisin küll televiisorist, jättis mulje, et kogu aur oli pandud nimekate sportlaste kohaletoomisele ja kogu muu korralduslik pool oli seetõttu tugevalt kannatanud.

GP-sarja finaali oli Kadriorgu oma silmaga vaatama tulnud veidi üle 1000 pealtvaataja ehk staadioni mahutavusest oli hõivatud vaid üks neljandik. Kuid hea korraldus tagas selle, et publikul oli pidevalt olemas ülevaade toimuvast ja ta ei kaotanud hetkekski sidet areeniga. Tekkis nõiaring, kus kaotajad puuduvad - innustunud publik elas kaasa võistlejatele, kes sellest saadud särtsu abil hingestatumalt võistlesid, mis omakorda publiku sütitatusel kaduda ei lasknud.

Võetagu eeskuju. Ega ennem inimesed spordivõistlusi kobarkinos lebasklemisele eelistama ei hakka.

Publikupettus

2005-08-22T20:39:00.000+03:00

Eilsel Eesti Meistriliiga mängul FC Flora - JK Trans viibides (0:0) tekkis teise poolaja alguses vaba moment, mida otsustasin ära kasutada reaaltragikoomilise näitaja - publikuarvu - fikseerimiseks. Lugesin kõik staadionil viibinud pealtvaatajad üle ja tulemuseks oli 232.

Õhtul koju minnes vaatasin siit üldsusele esitatavaid publikuarve ja nägin, et selleks oli märgitud 450. Päev hiljem on see korrigeeritud 400 peale. Aga ikkagi on tegemist petmisega. Olen oma loenduse andmete õigsuses kindel +/-10 inimese täpsusega. Tõesti võisid osad staadionil viibinud inimesed jälgida kohtumist vaid osaliselt, kuid kindlasti ei saanud pealtvaatajate koguarv ületada 300 piiri.

Miks on vaja üldsusele 33% ulatuses valetada? Kas on Tallinna klubidel pinnuks silmas Tartu klubide (eriti JK Tammeka) suured (ja seejuures tõesed) publikuarvud?

Võibolla tõesti - on ju tänavu esimest hooaega Meistriliigas mängiva Tammeka keskmine kodumängude külastatavus 487 inimest, seitsmekordsel Eesti meistril FC Floral aga 230. Seda hoolimata tõsiasjast, et Tammeka kodumängud toimuvad pehmalt öeldes puuduliku infrastruktuuriga Tamme staadionil, Flora omad aga Eesti parimal jalgpalliareenil.

Kui tugev on tugev?

2005-08-19T14:13:00.000+03:00

Siin kirjutasin tasemest, kuhu Eesti korvpall kukkunud on. Täna sattusin lehti lugedes taaskord ühe ilmeka näite peale samast rubriigist.

Nimelt ütleb Eesti korvpallikoondise peatreener Tiit Sokk tänases SL Õhtulehes: "Nõrku meeskondi Euroopas polegi enam, on ainult tugevad ja väga tugevad."

Minu meelest unustas ta sellest muidu paikapidavast lausest välja ühe olulise täiendi: "Meiega võrreldes nõrku meeskondi Euroopas polegi enam, on ainult tugevad ja väga tugevad."

Ohhoo! Biathlon! Kas teil sokkerit ka on?

2005-08-18T21:20:00.000+03:00

Mõne aja eest saatis Eesti Laskesuusatamise Föderatsioon (ELSF) laiali pressiteate, mis oli pealkirjastatud "Alustas noorte karikasari biathlonis". Alguses arvasin, et äkki on laskesuusatajate leer otsustanud mingil imelikul põhjusel biathloniks ümber nimetada suvise võistlusvormi laskejooksu, kuid pressiteate läbi lugenuna sain aru, et ELSF nimetas biathloniks ka talvist laskesuusatamist.

Spordiala nime muutmine on vägagi harv nähtus, viimase seitsme-kaheksa aasta jooksul on seda Eestis minu mäletamist mööda juhtunud vaid ühel korral - 2001. aastal otsustas tollane Eesti Saalibändi Liit ennast ümber nimetada Eesti Saalihoki Liiduks ja seeläbi muutus ka spordiala nimi. See muutus oli loogiline - loobuti soome päritolu võõrlaenust ning võeti kasutusele ÕS-i poolt soovitatud eestlasele suupärasem ja spordiala iseloomu paremini peegeldav termin.

(Ei saa mitte mainimata jätta ESHL-i peasekretäri halenaljakaid jutustusi, kui alaliitu helistati ja tõsimeeli uuriti: "Öelge palun, mis bänd täna Von Krahlis esineb?")

Kus on aga loogika asendada eestikeelne sõna "laskesuusatamine" (või siis suvine variant "laskejooks"), mis peegeldab spordiala sisu omakeelselt ja täpselt, rõveda võõrlaenu biathloniga? Ühtegi tõsiseltvõetavat põhjust ma välja mõelda ei suutnud.

Aga kui juba biathlon, siis miks mitte sokker (jalgpall) ja atletism (kergejõustik)?

Medalitabel - võistlus, ei midagi vähemat

2005-08-15T19:26:00.000+03:00

Eesti jaoks ülimalt edukas kergejõustiku MM on lõppenud. Medalitabel näitab, et väärismetalli jagus 40 riigi sportlastele ning et Eesti jagab selles pingereas auväärt 13. kohta koos Hollandi ja Bahamaga. Olgu öeldud, et 2003. aasta Pariisi MM-il võitsid medalied 42 riigi sportlased ja Eesti jagas 31. kohta ning 2001. aastal Edmontonis olid need numbrid vastavalt 41 ja 29.

Nagu Eesti spordimeediaski mitmes erinevas kanalis kõlanud, edestas Eesti medaliarvestuses näiteks Suurbritanniat, Itaaliat ja Hispaaniat ning jäi napilt alla Saksamaale. Nende faktide presenteerimisele on kohemaid järgnenud manitsev selgitus, et tegelikult me ikka kergejõustikumaa ei ole ja maavõistluses kaotaksime neile riikidele kindlapeale ja korralikult. See on ka õige.

Aga ma ei saa aru, miks peab selline enesele tuha pähe raputamine olema esimene assotsiatsioon Värniku kulla ja Kanteri hõbedaga. Tegelikult on medalitabeli pidamine paikapandud reeglite järgi võistlemine, kus Eesti seekord väga õnnestunult esines. Ja reeglid, teadupärast, on kõigile samad ja pikalt ette teada. Praegu tuleb hullumööda rusikaga vehkida ja järgmise kahe aasta vältel igasse suunda kuulutada, et Eesti on maailma paremuselt 13. kergejõustikuriik!

Mainida tuleb seda lätlastele (medalid puudvad), leedulastel (18. koht), brittidele (16. koht), hispaanlastele (23. koht) ning soomlastele ja itaallastele (33. koht). Eesti on väikeriik ja õnnestumised spordirindel on seetõttu harvad, aga seda enam tuleb neid nautida.

Värniku võit! Halb enne jalgpalliks?

2005-08-13T14:09:00.000+03:00

Soomlased said kolmapäeval tunda valusat allajäämist - nende peamine (kuld)medalilootus kodustel maailmameistrivõistlustel, ajalehtede peamine tähelepanuobjekt, 22-aastane odaviskaja Tero Pitkamäki jäi neljandaks, kusjuures medal jäi kahe ja kuld suisa kuue meetri kaugusele. See oli Helsingi olümpiastaadionil pidevas vihmasajus võistlust jälginud publikule löök allapoole vööd.

Päev hiljem meenus mulle Andrus Värniku võidust artikleid lugedes, kus refereeriti ka Soome ajalehti, millest üks (vist Iltalehti) oli pealkirjastanud oma loo umbes nii: "Värnik varastas meie kulla", et soomlased on ka ise samalaadse "sigadusega" hakkama saanud. 1995. aasta jäähoki maailmameistrivõistluste finaalkohtumine peeti Stockholmis Globeni hallis täismaja ees. Kohtusid Rootsi ja Soome, kusjuures esimene oli selge favoriit. Soomlased võtsid aga ülikindla 4:1 võidu.

Ehk siis Soome Rootsilt ja Eesti Soomelt. Ma juba praegu, kurat, kardan, et 3. septembril saame jalgpallis lätlaste käest korraliku sauna.

Tour de Ski

2005-08-12T20:59:00.000+03:00

Viibin hetkel Otepääl, kus käimas Saku Suverull 2005. Tänasel võistluseelsel pressikonverentsil sattus jutuhoogu FIS-i murdmaasuusatamise osakonna pealik, šveitslane Jürg Capol. Ja jutt oli huvitav.

Nimelt algatatakse asjade sujumise korral 2006. aasta detsmebris "Tour de Ski". Kuna aega hetkel vähe, panen siia kirja vaid faktidest koosneva kirjelduse, pikem komentaar järgmise nädala alguses.

Niisiis, "Tour de Ski". Kestab 9-10 päeva, mille jooksul peetakse 7-8 võistlust. Arvestust peetakse analoogselt velotuuridele - kõikide distantside, kuhu sisse kuulub assortii sprindist suusavahetusega sõiduni, ajad summeeritakse. Auhinnafond 1 miljon Šveitsi franki, millest nii naiste kui ka meeste võitja saab 100 000 CHF.

Kõikide distantside kogupikkus oleks meestel umbes 100 km ja naistel 75 km, meeste võitja koguaeg umbes neli ja pool tundi. Võistlussarja teenindaks kaks tehnoküla, kes etappidel vaheldumisi paigas oleksid. Tuur algaks Saksamaalt Münchenist ja liiguks läbi Šveitsi Itaaliasse ning lõppeks Val di Fiemmes. Ja kestaks see lõbu umbes 26. detsembrist 5. jaanuarini.

Mida arvate?

Närused poksimedalid

2005-08-03T23:58:00.000+03:00

Tänane SL Õhtuleht kirjutab, kuidas Eesti Poksiliit laseb juunioride EM-il Eestit esindada paari kuu eest Venemaalt siia saabunud kodakondsuseta sportlastel, kes nüüd Eestile medaleid võidavad. See on samas nii häbistav kui ka piinlikkust tekitav.

Võõraste sportlaste sisseostmise koha pealt on tuntuim näide Aafrika jooksjate Araabia naftariikidesse siirdumine. Kui Pärsia lahe riigid endale Keenia ja teiste Ida-Aafrika riikide jooksjaid ostavad (täna teatas AFP, et viimase paari aastaga on naftarahaga Keeniast üle meelitatud enam kui 40 sportlast!), siis maksavad nad kasvatajariigile vähemalt korraliku hüvitise. Kergejõustikus kehtivate reeglite kohaselt peab sportlane isegi sünniriigi poolse rohelise tule korral aasta aega pärast uue kodakondsuse omandamist võistlusradadelt eemal olema. Nõusoleku puudumisel on see periood kolm aastat, täna jäi napilt puudu selle kuuele tõstmiselt. Kokkuvõtvalt öeldes on tegemist ebameeldiva protsessiga, mis on siiski enam-vähem soliidselt reguleeritud.

See aga, mida Eesti Poksiliit tegi, oli alatu kõigi nende Eestit esindavate venelaste vastaste suhtes ja samas paras plekk Eesti spordi mainele (ise-enesest võiks Eesti Olümpiakomitee siin vähemasti noodiga reageerida). Ja tugev odavuse maik on sel asjal kah juures.

Järgmisena Malta?

2005-08-02T17:23:00.000+03:00

Küsimus: Kuhu on jõudnud 1993. aastal Euroopa meistrivõistlustel suurepärase kuuenda koha saanud Eesti korvpall?

Vastus: Sinnamaale, et noortekoondise peatreener saab siin tõdeda, et Inglismaal ja Luksemburgil olid väga kõvad meeskonnad.

Ehk siis Eesti U18 koondis kaotas EM-i B-divisjoni finaalturniiril Austriale, Rootsile ja Ungarile. Võideti aga kõvasid - Luksemburgi ja Inglismaad.

Ainult Eestis vol 2

2005-08-01T22:20:00.000+03:00

Kolme nädala eest kirjutasin siin reaalsest sürrealismist ehk Eesti meistrivõistlustest jalgpallis. Nüüd saan toonasele kirjutisele uue peatüki lisada. Kahetsusväärne on seejuures asjaolu, et peategelaseks on mulle muidu igati meelepärane Tartu JK Tammeka.

Eile alistas Tammeka EMV 21. voorus 2:0 derbirivaali JK Merkuuri. Tribüünil olid paljud reedest pühapäevani kestnud noorteturniiril Tammeka Cup 2005 osalenud noormängijad ja treenerid nii Eestist kui ka välismaalt. Lisaks oli näiteks kohal ka üks mu britist tuttav jalgpallihuvline, kes tuli esimest korda Eesti Meistriliiga kohtumist vaatama.

Mida siis näha sai? 25 minutit enne avavilet, kui meeskonnad väljakul sooja tegid, pandi tööle muruniiduk ning hakati mängijate vahel slalomeerides muru niitma. Töö sai tehtud kaheksa minutit enne kohtumise algust ja niiduk koos juhiga lahkus tribüüni eest läbi sõites staadionihoone suunas.

Tekkis tahtmine laulda "It's been a hard day's night, and I been working like a dog."

Šmiguni tool kõigub

2005-08-01T12:17:00.000+03:00

Eesti aasta sportlase valimisel pole naiste seas viimase kuue aasta jooksul tekkinud kordagi probleemi, keda talongi esimesele reale asetada - Kristina Šmigunil konkurendid praktiliselt puuduvad olgu ta hooaeg milline tahes. Šmigun võitis isegi 2002. aastal, mil dopingusüüdistused ta esitused Salt Lake City olümpiamängudel täielikult nurjasid.

Kuid tänavu, aastal 2005, võib aimata ohumärke - Jana Kolukanova MM-i 8. koht 50 m vabaujumise distantsil on saavutus, mis suudab Šmiguni seniste tänavuste saavutustega edukalt konkureerida. Šmigun lõpetas hooaja 2004/05 MK-sarja 4. kohaga, 2005. aastanumbri sees jäi ta parimaks kohaks Oberstdorfi MM-i 10 km klassikadistantsi neljas resultaat. Ausalt öeldes oli Šmiguni hooaeg ebaõnnestumine - MM-medal jäi võitmata ja hooaja teises pooles ei tulnud ka ühtegi MK-poodiumikohta, etapivõidust rääkimata.

Kui nüüd võrrelda Kolukanova ja Šmiguni saavutusi puhtmatemaatiliselt, siis jääks pisike eelis Šmigunile - MM-koht tal ju veidi parem. Samas tuleb aga tõdeda, et murdmaasuusatamise ja vabaujumise populaarsuse ning kandepinna võrdlemine oleks kohatu - ujumine võidab pikalt. Seetõttu ongi minu meelest Eesti naissportlane anno 2005 hetke seisuga Jana Kolukanova.

Võimalus tiitel taas endale võita on aga Šmigunil täiesti olemas - valitseda tänavuse MK-sarja algust ning järjekordne kujuke kapi peale panekuks on tema jagu. Aga põnevuse mõttes võiks kas Kaia Kanepi või Maret Ani mõnel kõvemat sorti tenniseturniiril midagi korda saata. Ning Mirjam Liimask võiks veel kord Eesti rekordit parandada. Siis oleks paljude aastate järel aasta naissportlase valimisel õhus tõeline intriig.

Same shit, different year

2005-07-28T23:44:00.000+03:00

Kahe nädala eest irvitasin Riia Skonto üle, kes suutis Meistrite liigas Makedoonia meistrile 0:6 kaotada. Nüüd tuleb heinu süüa - FC Flora sai siis täna samaga hakkama, Esbjerg naaseb Taani 6:0 võiduga.

Lisaks tuleb kurvastada, sest kõik Eesti klubid eurosarjas lõpetasid hoolimata heast, et mitte öelda väga heast algusest hoolimata nagu enamasti ikka - esimesest ringist kaugemale ei jõutud. Ja eriti ebameeldivaks teeb selle asjaolu, et igaühel jäi edasipääsust puudu vastikult vähe.

Levadia võitis kodus 1:0 ja olid võõrsil Tbilisi Dinamo vastu 0:2 taga, kui Hohlov-Simsoni 89. minuti pealöök posti tabas. Värav viinuks nad edasi. TVMK läks Kadriorus 1:0 juhtima ja kaks minutit hiljem lõi Smirnov suurepärase soolo lõpetuseks posti. Mängu lõpus MyPa viigistas ja täna võitsid 1:0. Ei usu, et TVMK suutnuks 2:0 eduseisu kuidagi maha mängida. Flora võitis võõrsil 2:1, kusjuures taanlased lõi oma värava alles 93. minutil. Ilma selleta olnuks Esbjerg Eestisse tulles selges paanikas ja Flora palju enesekindlam ning vaevalt tänane mäng 0:6 lõppenuks. Narva Transi saatusest kirjutasin siin.

Järeldus saab paraku olla vaid üks. Eesti Meistriliiga tase on nõrk. Ega muidu kõigil niimoodi natuke puudu ei jääks.

Kus "Veerpalu juunior" oma esimese olümpiakulla võidab?

2005-07-27T18:13:00.000+03:00

Rahvusvahelise Olümpiakomitee töö pole kerge. Vaevalt said 2012. aasta suvemängud pärast pikka ja põhjalikku kaalumist ning ülitasavägist hääletust Londonile antud, kui tuleb hakata muretsema 2014. aasta talimängude korralduskoha pärast. Ja põhjust muretsemiseks paistab jaguvat, sest praeguse seisuga on oma kandidatuuri esitanud: Sotši (Venemaa), Sofia (Bulgaaria), Bakuriani (Gruusia), Pyong-chang (Lõuna-Korea), Salzburg (Austria) ja täna ka Almatõ (Kasahstan).

Minu meelest on üsna kindel 2014. aasta talimängude toimumine Euroopas. Vastasel juhul oleksid ainsad Euroopas toimuvad talimängud ajavahemikus 1998-2014 järgmise talve mängud Torinos. Seda oleks aga Euroopale, mis on talimängude põhiline sportlastega varustaja ja tarbija, selgelt vähe.

Ega sellest esmapilgul midagi hullu ei olekski, kui kandidaatide seast Pyong-chang eemaldada (Kasahstani loeme mööndustega Euroopaks), alles jääb ju viis kandidaati. Aga kui Salzburg mingil põhjusel eemale jääb (nt uus valitsus otsustab, et ei toeta OM-i korraldamist, riigi toetus on aga olümpiamängude läbiviimiseks eluliselt vajalik), siis on käes tõeline kriis - kas korraldada mängud Venemaal, Bulgaarias, Gruusias või Kasahstanis?

Lisa (29.07.05): Täna selgus, et viimasel hetkel esitas oma kandidatuuri ka Hispaania linn Jaca.

Naistevahetus

2005-07-26T22:14:00.000+03:00

Täna kinnitas Eesti Kergejõustiku Liidu juhatus Helsingi MM-ile sõitva koondise. Tänavu suutsid vajaliku normatiivi täita üheksa sportlast, kellest kaks osalemast loobusid - seega pidanuks MM-ile lähetatama seitse atleeti. Viimasel hetkel EKJL-i juhatus aga leebus ja broneeris laevapiletid ka mullu normitäitmisega hakkama saanud kahele sportlasele, kuigi hooaja alguses oli karmilt teatatud, et norm peab olema tänavu ületatud. Miks siis nii?

Põhjus lihtne - naised. Või õigemini nende nappus. Nii kaks loobujat (Mirjam Liimask ja Larissa Netšeporuk) kui ka kaks ootamatut lahkust kogenut (Egle Uljas ja Moonika Aava) on... naised. Need seitse aga, kel tänavu normi ilusti täidetud ja osalemissoovgi olemas... mehed.

Kergejõustikuliit ei saanud endale lubada vaid meestest koosneva koondise MM-ile läkitamist. See saatnuks avalikkusele signaali, et naiste kergejõustik, mida mõne aasta eest korralikus madalseisu viibivaks loeti, on seda ka praegu. Tegelikult ilmutab õrnem sugu aga julgustavaid toibumismärke.

Suhteline petank

2005-07-24T12:07:00.000+03:00

Kuidas hinnata Eesti petankikoondise jõudmist juunioride MM-i poolfinaali?

Kas võrdluseks sobib Kais - Vesiku 13. koht MK-etapil, Märtini 6. koht Argentina rallil, korvpallikoondise kaks võitu Inglismaa üle, neljapaadi võit Luzerni MK-etapil, FC Flora võit UEFA sarja eelringi avakohtumises Esbjergi üle, sumokoondise kaheksa medalit EM-ilt või hoopis jääpallikoondise 9. koht MM-il?

Jalgpalli EM-finaalturniir naaseb "Suurde Viisikuse"

2005-07-23T11:53:00.000+03:00

UEFA teatas eile, et 2012. aasta Euroopa meistrivõistuste finaalturniiri soovivad korraldada viis kandidaati. Individuaalselt üritavad korraldusõigusi saada Itaalia, Kreeka ja Türgi. Jõud ühendasid Horvaatia - Ungari ja Poola - Ukraina. Varem olid kandideerimise vastu huvi üles näidanud ka Venemaa, Rumeenia ja Aserbaidžaan (!), kuid nemad otsustasid lõpuks siiski loobuda.

UEFA täitevkomitee valib detsembriks välja kolm kandidaati, kes hakkavad võidule konkureerima. Lõplik otsus langetatakse 2006. aasta novembris. Kellel on suurimad võimalused Euroopa jalgpallipidu oma õuel korraldada?

Arvestades, et 2008. aasta finaalturniiri korraldavad kahasse Austria ja Šveits ning 2000. aastal võõrustasid finaalturniiri Holland ja Belgia, pean ebatõenäoliseks, et UEFA taas kaksiskandidatuuri eelistab. Pealegi pole ei Poola, Ukraina, Ungari ega Horvaatia Euroopa jalgpallis kuigi arvestatav jõud. Emmale-kummale duetile finaalturniiri andmine tähendaks aga ka kahe koondise automaatset kvalifitseerumist ja vaevalt, et UEFA on nõus ohverdama kaks kohta 16-st teisejärgulise tasemega korraldajatele.

Üksikkandidaatidest. Kreeka rõhub kindlasti 2004. aasta Euroopa meistritiitlile ja edukalt läbi viidud Ateena olümpiamängudele. Mõlemad on tugevad argumendid ja usun, et esimese vooru läbivad kreeklased kindlasti. Türgi roll on olla must hobune. Saavutusi nagu oleks (2002. aasta MM-pronks) ja nagu ei oleks kaa (2004 ei pääsetud EM-ile), muid plusse või miinuseid ei oskagi kohe välja tuua.

Suurfavoriit on minu meelest Itaalia. Euroopa jalgpallis on aastaid eraldatud nö "Suurt Viisikut", kuhu kuuluvad Inglismaa, Itaalia, Hispaania, Prantsusmaa ja Saksamaa. See viisik toodab lõviosa UEFA teletulust ja on tööandjaks enamikele Euroopa tippjalgpalluritele. Viimati korraldas aga selle kvinteti liige EM-finaalturniiri 1996. aastal (Inglismaa).

Olen üsna kindel, et UEFA ei lase käest võmalust viia finaalturniir tõelisesse jalgpalli suurriiki.

Lätlaste krahh

2005-07-13T10:54:00.000+03:00

Eile algas hooaja 2005/06 UEFA Meistrite liiga. Esimesena pandi pall mängu Kadrioru staadionil, kus Tallinna FC Levadia alistas 1:0 Tbilisi Dinamo. Lisaks peeti eile veel viis muud kohtumist, ülejäänud kuues esimese eelringi paaris toimub avakohtumine täna.

Senistest tulemustest peaks eestlaste südant kindlasti kõige enam soojendama Makedoonia meistri Skopje Rabotnicki ja Läti tiitlivõitja Riia Skonto vahelise avamängu resultaat. Nimelt said makedoonlased koduväljakul kirja 6:0 võidu!

Peking 2008-pesapall-softpall=London 2012

2005-07-11T15:41:00.000+03:00

Ehk siis Rahvusvaheline Olümpiakomitee otsustas 2012. aasta olümpiamängude kavast välja arvata pesapalli ja softpalli. Viiest kandidaadist väljaheidetud asendama - karate, squash, ragbi, rulluisusport, golf - ei pälvinud aga ükski ROK-i liikmete seas piisavalt toetust, et Londonis figureerida. See tähendab, et Londonis jagatakse medaleid 26 spordialal ning Hyde Park, kuhu pesa- ja softpalli areenid olid plaanitud ehitada, jääb olümpiarajatisteta.

Iseenesest pole ROK-i otsuses kaks ameerikast pärit spordiala olümpiaprogrammist eemaldada midagi ootamatut. ROK-i president Jacques Rogge oli soovinud neile punast kaarti näidata juba kahe aasta eest, kuid siis lükati ta plaan kui liiga äkiline tagasi. Nüüd aga võeti oodatud otsused vastu. Miks oodatud?

Pesapalli probleem seisneb selles, et olümpiamängudel ei osale ameerika ja Jaapani profiliigade mängijad. Kui kuningas jalgpall saab endale lubada olümpiamängudele U23 koondiste saatmist ja ROK ei liiguta kulmugi, siis pesapallil seda luksust pole. Softpall on aga liialt ameerikakeskne - kõik kolm seni välja jagatud olümpiakulda on USA võitnud üpris kindlalt. Kumbki ala ei ole OM-idel kogunud ka kuigi suuri teleauditooriumeid.

ROK otsuse teine külg - uute üritajate tagasilükkamine - võib esmapilgul tunduda samuti kummaline, kuid hääletusprotseduuri iseloomu arvestades oli seegi otsus võrdlemisi loogiline. Kui olümpiaprogrammist väljaheitmiseks piisas poolte ROK-i liikmete vastasseisust, siis olümpiaprogrammi pääsemiseks oleks vaja olnud 2/3 ROK-i liikmete poolehoidu.

ROK-i killustatust näitas aga juba olümpialinna valimine, kus isegi esimeses voorus viimaseks jäänud ja välja langenud Moskva sai 99-st häälest 15. Selle näite valguses on naiivne loota, et ROK jõuab 2/3 osas kokkulepppele viie ala seast sobiliku leidmises.

Ainult Eestis

2005-07-11T15:07:00.000+03:00

Ma arvan, et see oli umbes kahe aasta eest, kui Eesti Ekspressi Kranaadi lehekülg koosnes absurdsetest fotodest, milledele olid pandud pildiallkirjad vastavalt nende päritolumaale. Näiteks pildiallkiri "Ainult USA-s" pandi foto alla, millel oli jäädvustatud kaheksa trepiaste kõrgune eskalaator, mis viis jõusaali! Pildiallkirja "Ainult Eestis" pälvis Heimar Lengi portreefoto.

Spordiparadigma kontekstis kogesin eile jalgpalli Eesti Meistriliiga mängul Tallina JK Dünamo - Tartu JK Tammeka muljet, mis võiks kirjeldatud Kranaadi spordianaloogis "Ainult Eestis" koondnime all õigustatult oma koha sisse võtta. Mäng toimus Koplis, Sõle gümnaasiumi staadionil. Olgu kohe öeldud, et Tammeka võitis 7:2. Aga nüüd kõigest muust.

Saabudes staadionile sain väravast kaasa mängukava. Sinine A4 formaadis leht, mille ühele poole oli trükitud meeskondade koosseisud (numbreid loomulikult polnud), teisele poolele aga meistrivõistluste tabeliseis, kus rasvases kirjas oli välja toodud rida, millel paiknes FC Flora! Staadion oli nagu koolistaadion ikka - piiratud metalltaraga ja künklik (ühe nurgalipu juures oli silmaga näha, et viis meetrit küljejoont pidi edasi minnes jõudsid sa vähemalt poole meetri võrra kõrgemale).

Sürrealistlikuim moment saabus poolajal. Meeskonnad lahkusid väljakult, üks läks ühele poole maja, teine teisele poole. Koduvõistkond Dünamol aga nähtavasti riietusruumi polnud, sest poolajavestlus (treeneri röökimine oli väljaku äärde kuulda) peeti suure papli all istudes.

Samas tegi kohtumine vähemalt kahe asja poolest silmad ette A. le Coq Arenal peetavatele Meistriliiga mängudele. Tribüün oli vähemalt pooltäis (ametliku statistika järgi oli pealtvaatajaid 60) ja mänguseisu sai jälgida tabloolt, olgugi, et manuaalselt hallatavalt.

LONDON!!!

2005-07-06T13:26:00.000+03:00

2012. aasta olümpiamängud ei toimu Moskvas - kukkus välja esimeses ringis.

2012. aasta olümpiamängud ei toimu New Yorgis - kukkus välja teises ringis.

2012. aasta olümpiamängud ei toimu Madridis - kukkus välja kolmandas ringis.

2012. aasta olümpiamängud toimuvad Londonis, kes alistas viimases häälestusvoorus Pariisi 54:50. London on esimene linn, kes korraldab olümpiamängud kolmandat korda.

Kaks tundi olümpialinna teatamiseni

2005-07-06T12:24:00.000+03:00

Umbes kahe tunni aja pärast selgub 2012. aasta suveolümpiamängud korraldav linn. Tänaseid sündmusi ROK-i täiskogul peegeldab hästi BBC vastav blog.

FIFA muutku Confederations Cup tõeliseks karikavõistluseks

2005-06-30T14:00:00.000+03:00

Eile Saksamaal lõppenud Confederations Cup oli edukas. Jagus nii (ilu)väravaid, põnevust kui ka pealtvaatajaid ja FIFA president Sepp Blatter võis finaal järel puhta südametunnistusega tõdeda, et tegemist on "respekteeritud ja iseseisva võistlusega", kus erinevalt MM- ja EM-finaalturniiridest ei karda meeskonnad ründavat ja lahtist jalgpalli praktiseerida.

Et aga Confederations Cupi veelgi tähtsustada tuleks FIFA-l see minu meelest muuta tõeliseks karikaturniiriks - loositakse neli veerandfinaalpaari, kes kohtuvad kodus ja võõrsil; sama juhtuks ka poolfinaalis. Ühemänguline finaal peetaks aga ette kokku lepitud kohas. Mängud võiks ära jaotada pikema ajavahemiku peale (sarnaselt tennise David Cup'ile, kus esimene ring mängitakse kevadel, finaal aga alles sügisel).

Sellisel muudatusel oleks kolm vägagi positiivset aspekti. Esiteks peaksid siis meeskonnad igas mängus pingutama, sest eksimisvõimalus puudub. Teiseks aitaks see oluliselt leevendada Confederations Cupi peamist valupunkti - kurnatud mängijad kaotavad olulise osa oma puhkuseajast. Kolmandaks tooks see turniiri seal osalevate meeskondade fännidele palju lähemale.

Millega värskendada olümpiaprogrammi?

2005-06-28T18:22:00.000+03:00

Nädala pärast Singapuris 2012. aasta olümpialinna valimiseks kogunev Rahvusvaheline Olümpiakomitee viib samas läbi ka usaldushääletuse kõigi olümpiaalade osas - kes vähemalt poolte ROK-i liikmete toetust ei võida, see 2012. aasta mängudel enam ei figureeri. Täpsemalt kirjutab tänane Postimees.

Kui mõni ala peaks usaldushääletusel põruma (ja ma loodan, et see nii läheb, kuid sellest allpool), siis valitakse asendaja järgmiste alade seast: ragbi, karate, squash, golf, rulluisusport. Mina pean nendest aladest sobivaimates golfi ja ragbit ning sobimatuimaks karated.

Golf on arvatavasti kõige tugevam kandidaat. Üks peamine põhjus on minu arvates selle kaasamise kasumlikkus. Esiteks on golfiga lihtne sponsoreid ligi tõmmata - juba praegu mõõdetakse maailma tippude aastaseid auhinnarahasid miljonite dollaritega, mis näitab, et enese eksponeerimisest golfi kaudu ollakse huvitatud. Teiseks on golfile olümpiarajatise ehitamine selgelt kasumlik projekt - isegi kui sobivat rada juba olemas pole, ei tohiks pärast mänge olümpiarajal kätt proovida soovijatest puudus tulla.

Ragbi puhul tuleb kõigepealt mainida, et olümpiaprogrammi pürgib traditsioonilise ragbi (15 mängijat meeskonnas) mugandatud variant, kus korraga on väljakul seitse mängijat. Ala eeliseks on selle populaarsus (ragbi MM-turniir jääb mõningatel andmetel vaadatavuselt alla vaid suveolümpiamängudele ja jalgpalli MM-ile), miinuseks aga piiratud leviala - kõik tippmeeskonnad peale Prantsusmaa, Itaalia ja LAV-i paiknevad endises Briti impeeriumis.

Squashi miinuseks pean asjaolu, et olümpiamängude programmi kuulub juba kolm nö "reketiala" - tennis, lauatennis, sulgpall - mis peaksid oma koha võrdlemisi kindlalt säilitama. ROK-i nõue on, et olümpia-alade arv ei tohi ületada 28-t ja on vähetõenäoline, et 1/7 neist antakse reketikäsitsejatele.

Rulluisuspordi puhul on minule siiani arusaamatu, millist distsipliini silmas peetakse? Kas 1992. aastal Barcelonas näidisalana kavas olnud rulluisuhokit, grupisõitu tänavarajal, individuaalset või üks-ühe vastu võistlust lühemal distantsil või hoopis eksreemspordi valdkonda kuuluvat trikisõitu rambil. Kuid kindlasti ei tundu ükski neist piisavalt tõsiseltvõetavana.

Karate. Kumite kaasamine oleks olukorras, kus huvi võitlusspordialade (poks, kreeka-rooma maadlus, vehklemine) vastu olümpiamängudel niigi kahaneb, totter. Ning kata sarnaneks iluvõimlemisega, kus tavainimene hindamissüsteemist mite midagi aru ei saa.

Ja nüüd lubatud loetelu aladest, mille koht olümpiaprogrammis peaks minu meelest põhjaliku arutelu läbima: taekwondo, softpall, pesapall, poks, kreeka-rooma maadlus. Lisaks on mitu ala (nt vehklemine), kus peaks vähendama võistlusalade arvu.

Trans siiski õigustas kohta Euroopas

2005-06-27T17:15:00.000+03:00

Veidi enam kui nädala eest kirjutasin Narva Transist kui perpektiivitust ja Eesti jalgpallile kasutust meeskonnast. Nüüd tuleb oma vaateid pisut korrigeerida, sest laupäevases UEFA Intertoto karikasarja avaringi korduskohtumises suudeti Belgias sealset KSC Lokeren OV-d 1:0 võita. Kokkuvõttes langeti siiski koguskooriga 1:2 välja.

Võib öelda, et Transi osalemisest tõusis Eesti jalgpallile kokkuvõttes siiski kasu; seda just laupäeval saavutatud võidu pärast. Nimelt jagatakse UEFA klubivõistlustele kohti ja asetusi - viimaseni on Eesti klubid minu mäletamist mööda küündinud vaid korra - vastavalt UEFA edetabelile, milles peegeldub riigi klubide esinemine UEFA karikasarjades. Lisaks edasipääsule jagatakse plusspunkte ka saavutatud võitude ja viikide eest ning Transi võit aitab Eestil loodetavasti praeguselt nutuselt 46. kohalt paari pügala võrra kerkida.

Sest kurb fakt on, et mainitud edetabelis edestab Eesti järgmisi riike: Luksemburg, Aserbaidžaan, Fääri saared, Kasahstan, Andorra ja San Marino.

Lisa (28.06.2005): Nagu selgus sellest artiklist, siis Intertoto sarja mängud siiski arvesse ei lähe. Siit võid aga näha värsket tabelit, mille järgi pannakse paika asetused ja jagatase kohad 2006. aasta suvel. Eesti on aastaga möödunud Põhja-Iirimaast ja Walesist.

Murray esiletõus suurendab Henmani võimalusi

2005-06-27T01:00:00.000+03:00

Briti tennisefännide iga-aastane pettumus saabus tänavu oodatust veidi varem - nende esinumber Tim Henman pudenes kodusetel Wimbledoni meistrivõistlustel konkurentsist juba teises ringis. Enamasti on Henman suutnud ennast kas veerand- või poolfinaali välja mängida ja seal siis kaotada ning jätta viimaseks britist meesüksikmängu meistriks Wimbledonis 1936. aastal võitnud F.J. Perry.

Tänavu ei pidanud aga tennisesõbrad oma Union Jacke Henmani kaotuse tõttu koju jätma. Nad võisid lisaks sellele võtta kaasa ka St. Andrew' ristiga plagud, sest 18-aastane shotlane Andrew Murray oli esimeses ringis alistanud kolmes setis endast ATP edetabelis 166 kohta kõrgemal oleva George Bastli ja vahetult pärast Henmani langemist teises ringis lõi ta 14. paigutusega Radek Stepaneki samuti kolmes setis.

Laupäeval kohtus Murray kolmandas ringis 18. asetust omanud David Nalbandianga ja BBC tolle päeva Wimbledoni sündmusi kajastanud blog annab Suurbritannia tennisemekas toimunust vägagi hea ülevaate. Põhimõtteliselt oli tegemist Murray-maaniaga. Õnnelikku lõppu seekord küll ei juhtunud - esimest korda elus viiesetilise kohtumise pidanud Murray võitis kaks esimest setti, kuid väsis siis silmnähtavalt ja kaotas kohtumise - ent britid vaimustusid noormehe esitusest silmnähtavalt ja temast loodetakse palju.

William Hilli koefitsendid küsimusele, kes brittidest jõuab 2006. aasta Wimbledonis kõige kaugemale, on järgmised: Henman 1,72, Murray 3,50 ja Greg Rusedski 4,00. Ladbrokes pakub koefitsenti 51,00, et Murray on 2006. aasta Wimbledoni tshempion ja koefitsenti 8,00, et ta saab selleks hiljemalt 2010. aastal.

Ilmselgelt on britid väsinud Henmani ebaõnnestumistest ja tahavad uut mängijat, kellelt võitu oodata. Henmani edaspidistele võimalustele võib Murray esiletõus aga isegi hästi mõjuda, sest brittide senine teine number Rusedski pole kunagi olnud reaalne pretendent Wimbledoni meistritiitlile ja kui arvestatav osa kuningriigi tähelepanust Murray'le koondub, ei tunne Henman enam nii suurt võidukohustust ja see mõjub tema võimalustele pigem hästi kui halvasti.

USA GP järellainetus

2005-06-26T14:07:00.000+03:00

Nädala aja eest said autospordifännid võimaluse olla tunnistajaks ühele totakamale sündmusele autospordi kuningliku sarja F1 ajaloos - USA GP-st Indianapolise ringrajal otsustas turvalisuskaalutlustel loobuda seitse meeskonda kümnest.

Lühidalt: Michelini rehve kasutavad seitse meeskonda said pärast reedel Toyotatega juhtunud avariisid rehvitootjalt range soovituse pühapäevasele sõidule mitte startida, sest pilootide turvalisus polnud antud rehvipartiiga ega ka kiirkorras kohale toodud asenduspartiiga tagatud. Olukorra päästnuks Michelini hinnangul šikaani ehitamine raja kiireimasse kurvi, kuid FIA eesotsas president Max Mosley'ga keeldus seda mööndust tegemast ning üle 100 000 pealtvaataja maailma ühel legendaarseimal ringrajal sai nautida võidusõitu, kus osales kuus autot, neist samal ringil lõpetasid vaid kaks.

Nädala alguses esitas FIA seitsmele sõitu biokoteerinud meeskonnale süüdistuse ning karistus võib Mosley sõnul ulatuda hoiatusest eluaegse võistluskeeluni! Selle peale esines avaldusega Minardi F1 meeskonna (üks neist kolmest, kes Indianapolises sõitis) boss Paul Stoddart, kus ta andis üheselt mõista, et tegelikult on kogu olukorra peasüüdlane Mosley ise.

Selles avalduse lõpetas Stoddart minu meelest väga tabava tsitaadiga Mosley tegevuse kohta Indianapolises: "At that point what we needed was crisis management and what we got from Mosley as usual was management in crisis."

Penaltimaraton U20 MM-il

2005-06-25T21:11:00.000+03:00

Hollandis toimuvad juba kolmandat nädalat meeste U20 vanuseklassi maailmameistrivõistlused, hetkel on jõutud veerandfinaalideni; esimeses neist kohtus võõrustajariik Nigeeriaga. Kodupubliku meelehärmiks läks Nigeeria juba 1. minutil juhtima ent teise poolaja alguses vastas samaga Holland, kes 46.minutil viigistas. Normaalajal rohkem väravaid ei löödud ja ka lisaajal ei suutnud keegi tabamuseni jõuda. Võitja pidid otsustama penaltid.

Kindlasti oli tegemist ühe pikima penaltiseeriaga FIFA MM-ide ajaloos, sest võitja selgitamiseks vajati mõlema meeskonna poolt 12 sooritust ja lõppskooriks kujunes 10:9.

Esimeste eksimustega said hakkama meeskondade neljandad lööjad, kelle löögid tõrjuti. Järgmisena eksisid kuuendad lööjad, kellest hollandlane tabas latti ja nigeerlane Yinka Adedeji, kes võinuks kohtumise lõpetada, ei saanud väravalegi pihta.

Seejärel saadeti väravasse 10 penaltit järjest, kusjuures mõlemad meeskonnad jätsid oma 11-ndaks lööjaks väravavahi. Seejärel alustati teise ringiga ning kohe alustuseks eksis Hollandi ründaja Collins John, nigeerlane Taye Taiwo oli aga täpne ja Nigeeria oli poolfinaalis.

Väidetavalt leidis jalgpalliajaloo pikim penaltiseeria aset 23. jaanuaril 2005 Namiibia karikavõistlustel, kus esimese ringi kohtumine KK Palace'i ja Civics'i vahel lõppes 2:2. Penaltiseerias sooritas kumbki meeskond 24 lööki ning KK Palace võitis 17:16.

Eesti jalgpall täies hiilguses

2005-06-19T19:38:00.000+03:00

Eesti Meistriliiga kohtumine Tartu JK Tammeka - Tallinna FC TVMK, esimese poolaja keskpaik. Tammeka lööb värava, väljakukohtunik annab vile ja osutab käega keskpunktile. Tammeka meeskond jookseb nurgalipu juurde külakuhja moodustama ja naaseb siis oma väljakupoolele. TVMK kaitsja läheb äärekohtuniku juurde midagi seletama, too kutsub enda juurde väljakukohtuniku ja pärast väikest nõupidamist tõstab äärakohtunik lipu ja väljakukohtunik tühistab värava ning näitab suluseisu märgiks vabalööki.

Collina lõpetas Itaalias vilistamise ära, äkki on nõus tulema arengumaale kohalikele järeleaitamiskursuseid andma.

PS. Mängu võitis TVMK 2:0, esimese värava löömise ajal olid kolm nende mängijat piltilusas suluseisus.

PPS. Samal ajal alistas Saksamaa naiste Euroopa meistrivõistluste finaalis 21000 pealtvaataja ees Norra 3:1.

Kaitse varjutab rünnaku

2005-06-19T16:04:00.000+03:00

Eile Emajõe ääres palli togimas käinuna ja täna pildikastist nii rannavollet kui ka saalivõrkpalli (mõlemal puhul naiste oma, kusjuures) vaadanuna jõudsin kindlale veendumusele, et võrkpalli muudab mängijatele ja pealtvaatajatele atraktiivseks kaitsemäng.

Võimsad rünnakud on samuti ilusad vaadata, kuid kaks meisterlikku robinsonaadi, mille tulemusel pall mängus hoitakse ja siis vastase järgmine rünnak täpse blokiga takistatakse, pakub vingema emotsiooni. Ja ka ise mängides oli raske palli äratoomisest saadud rõõm suurem, kui mõne oskamatu ründelöögi õnnestumisest tekkinu.

Paigalseis Narvas

2005-06-18T22:38:00.000+03:00

Täna pidas Narva JK Trans Tallinnas (!) UEFA Intertoto karikasarja esimese ringi avamängu Belgia klubiga KSC Lokeren OV ja kaotas 0:2. Kui belglased mõnda esindusõiguseta mängijat ei kasutanud, on Transi euroteekond taaskord piirdunud ühe sõiduga Tallinnasse ja teisega välismaale, sest kordusmängust kolmeväravalist võitu loota oskavad vaid paadunud optimistid.

Trans pidas oma ainsa euromängu mitmendat aastat järjest Tallinnas, sest nende enda staadionil on raskusi isegi Eesti Meistriliiga nõuetele vastamisega. Eurosarjade positiivne aspekt seisneb selles, et isegi korraliku keretäie korral maksab UEFA klubile vaevatasuks päris kena summa, mida siis too saab enese edendamiseks kulutada.

Transi puhul on aga jäänud mulje, et UEFA-lt saadud preemiasummade eest klapitakse näiteks liiga optimistlikult koostatud eelarvet, sest pärast mitut aastat eurosarjades mängimist pole klubi endiselt enda kodustaadionit, mis peaks iga klubi süda olema, suutnud korda teha.

Seetõttu tahangi loota, et tänavu suudavad klubid, kel on soov areneda, Eesti meistri- ja karikavõistlustel piisavalt edukalt esineda, et Trans järgmisel aastal uuesti Tallinnasse eurooplastega mängima sõitma ei peaks.

Spordikonklaav ehk olümpialinna valimine

2005-06-14T14:42:00.000+03:00

6. juulil valib Rahvusvaheline Olümpiakomitee Singapuris toimuval täiskogul 2012. aasta suveolümpiamängude korraldajalinna. Kandidaate on viis - Pariis, London, Madrid, New York ja Moskva. Favoriit on Pariis, kellest jääb napilt maha London, omad võimalused on kindlasti olemas Madridil, New Yorgi võit on vähetõenäoline ning Moskva võit oleks ime.

Kui eelmises lõigus asendada võtmesõnad ja fraasid selliste terminitega nagu konklaav, Vatikan, paavst, Joseph Ratzinger, Francis Arinze, Oscar Maradiaga ja Dionigi Tettamanzi, siis saaks tektsi ilma suuremate korrigeerimisteta kasutada kirjeldamaks 265. Rooma paavsti valimise eel valitsenud olukorda.

Sarnasusi on veelgi: hääletab seltskond valitud inimesi, kes ei ole ametisse mitte valitud, vaid nimetatud, avalikkus saab teada vaid hääletustulemuse ja see, mille põhjal otsus tehakse, jääb samuti saladuseks.

6. juulil selgub 2012. aasta olümpialinn. Kas võidab modernseid lahendusi pakkuv Pariis, briti soliidsust lubav London, rohelised mängud korraldada sooviv Madrid, Coca-Cola kandidaat New York või eelistatakse mingil täiesti arusaamatul põhjusel (haletsus?) kiratsevat Moskvat?

Mis põhjustas Ferrari võidupõua?

2005-06-13T13:23:00.000+03:00

Eilse Kanada GP ajal, kus Ferrari sõitjad Michael Scumacher ja Rubens Barrichello McLareni esipiloodi Kimi Räikkoneni järel teise ja kolmanda koha hõivasid, meenus mulle tänavune Monaco GP, mille ajal ütles sõber lause: "Huvitav, palju Ecclestone Ferrarile maksis, et nad tagasi tõmbaksid?"

FIA bosside ja Ferrari kokkumängu teemal "ärge see aasta võitke muidu kaotame publiku" ei ole ma algusest peale uskunud. Esiteks on FIA ennast viimaste aastate jooksul tõestanud usaldusväärse organisatsioonina, kes manipuleerimise asemel on pigem sunnitud tegelema laveerimisega, sest nii F1 kui ka ralli-MM-i tulevikku ohustab autotootjate tõrksus kallite sarjadega edaspidigi seotud olla. Teiseks on Ferrari vaieldamatult värvikaima ajalooga ja glamuurseim F1 meeskond ning ma ei usu, et siiamaani (Itaalia!) perekonnaärina tegutsev meeskond laseks ennast sellistesse manipulatsioonidesse kaasata.

Küll aga tundub loogiline FIA juhtide mõttekäik "reegleid tuleb muuta, et sari muutuks avatumaks ja huvitavamaks". Sellel suunal astutud sammud ongi minu meelest Ferrari suhteliselt kehvade esituste põhjuseks, sest käimasoleva ja eelmise hooaja vahel sisse viidud reeglitemuudatused olid F1 lähiajaloo kardinaalseimad.

Kui 2004. aasta alguses suutis Ferrari oma 2003. aasta mudeliga võrdlemisi mugavalt GP-delt kaksikvõite noppida andis see märku ühest - aastate vältel konkurentidest pidevalt märgatavalt suuremat eelarvet omanud Ferrari oli arendustööga teiste meeskondade eest kordades ära läinud. See oli loogiline, sest auto arendamine käis aastate vältel suunas, kus suuremaid muutusi polnud.

Enne käimasolevat hooaega olid aga muutused põhjalikud - rehvivahetuse keelamine sõidu ajal ja nõue, et mootorid peavad vastu pidama kaks GP-d on neist näitlikuimad - ning see nullis Ferrari eduseisu. Pigem mõjus see lausa tagasilöögina, sest meeskonnad, kes raha loevad (praktiliselt kõik peale Ferrari) olid juba mitu hooaega püüdnud mootorite iga nende kalliduse tõttu pikemaks muuta. Rehvide sektsioonis on Ferrari miinus aga see, et nad on ainus tippmeeskond, kes kasutab Bridgestone'i toodangut.

Viimane ongi viimaste hooaegade jooksul peamiselt keskendunud koostööle Ferrariga, kelle auto arenes stabiilselt samas suunas. Michelini klientideks olid aga Renault, McLaren, Williams ja BAR ning rehvitootja pidi arvestama kõigi meeskondade iseärasustega ehk olema arendustöös mitmekülgsem. Sellise töölaadi tulemusel aastate jooksul kogutud info paistab tänavu Michelini kasuks ja Ferrari kahjuks mängivat.

Samas olen võrdlemisi kindel, et kui reeglites uuesti sama kardinaalseid muudatusi ette ei võeta, siis hiljemalt järgmiseks hooaja suudab Ferrari, kelle eelarve on endiselt selgelt suurim, praegu tipus olevatele meeskondadele - McLaren ja Renault - järele jõuda. 2007. aastal on nad selged tiitlisoosikud, 2008. aasta MM on Ferrari ülekaalu tõttu igav ja 2009. aastal hakkab murelik FIA taas mõtlema, et midagi peab ette võtma.

Tõsine jalgpall, mängivad naised

2005-06-11T23:30:00.000+03:00

Naiste võrkpalli olen üritanud võimalusel vaadata juba aastaid, sest see on meeste mängust aeglasem ja pakub pikemaid ning nauditavamaid pallivahetusi, ent naiste jalgpalli olen kuni viimase ajani pidanud siiski "mitte päris jalgpalliks". On aeg arvamust muuta, sest Inglismaal on käimas üheksandad Euroopa meistrivõistlused jalgpallis naistele, mitte naiste jalgpallis.

Turniiri avamängu Inglismaa-Soome jälgis Manchester City kodustaadionil ligi 30 000 pealtvaatajat ning tänast kohtumist Inglismaa-Rootsi, kus kaalul oli koht poolfinaalis, tuli oma silmaga Blackburn Roversi kodustaadionile vaatama üle 25 000 inimese. Muidugi võib vastu väita, et ka Eestis tõid Erki Nool, Monaco prints Albert ja Co Lilleküla staadionile täismaja, kuid lisaks hämmastavalt suurele publikuhuvile mõjub EM-finaalturniir veenvalt ka teistes aspektides.

Mängud on huvitavad. Kui mõne aasta eest olid viie- kuni seitsmeväravalised võidud naiste tiitlivõistlustel tavalised, siis seni peetud 10-st kohtumisest on kahe- või enamaväravalise vahega lõppenud vaid kaks.

Meedia huvitub turniirist siiralt, mitte kartusest diskrimineerimis-süüdistuse ees. Inglise avalikõiguslik telekanal BBC kandis otse üle kõik Inglismaa mängud, täna üllatuslikult poolfinaali jõudnud Soome koondise tegemised Inglismaal on olnud nii Yle kui ka MTV3 spordiuudistes olulisel kohal.

Mäng on oskuslikum ja jõulisem. Väravavahid suudavad palli lahtilöögist probleemideta keskjooneni läkitada, peamängu ei kardeta ja võitlustahet kiirgab mängijatest igal sammul ning konfliktki pole tabu - tänases Inglismaa-Rootsi mängus tuli kohtunikul viimastel minutitel paar sõnelust lahutada. Ühel korral läks
asi lausa vastase togimiseni.

Kokkuvõtvalt. Naiste mängitavat tippjalgpalli on nauditav vaadata - puudu ei ole ei emotsioonidest, säravatest mängijatest ega ilusatest sooritustest.

Karikasarja võlu ei osata Eestis hinnata

2005-06-10T15:20:00.000+03:00

Talvel otsustas Eesti Jalgpalli Liit, et Eesti karikavõistlused muutuvad alates väljaandest 2005/06 euroopalikeks - avatud kõigile soovijatele ning edasipäseja selgitab üks mäng esimesena loositud meeskonna koduväljakul. See oli väga hea otsus, sest kahemängulised pool- ja veerandfinaalid röövisid karikavõistlustelt selle aura peamise komponendi - tavalisest suurema tõenäosuse üllatuseks. Täna andis EJL teada, et karikavõistlustele on registreerunud 32 klubi, mis võistluste korraldusliku poole pealt vaadates on muidugi ülimalt tänuväärne:P

Registreerunud meeskondade nimekirja vaadates üllatusin, sest karikavõistlustele polnud ainsa Meistriliiga klubina registreerunud Tartu JK Tammeka. Esiliiga klubisid osaleb aga ainult viis! Levadia ja TVMK duublite mitteosalemine on arusaadav ja võimalik, et isegi keelatud, kuid Pärnu JK Vaprusel, Lasnamäe FC Ajaxil ja Tallinna Jalgpallikoolil vabandused puuduvad. Nagu ka Tammekal.

Tartu klubi, kes kogub Meistriliiga meeskondadest kõige rohkem pealtvaatajaid, käitumine ongi eriti hämmastav. Igati euroopalik jalgpalliklubi on teinud korraliku karuteene nii endale kui ka oma toetajatele, sest Tammeka minetas karikavõistlustest loobumisega oma kõige tõenäolisema võimaluse eurosarja jõuda ja klubi fännid jäävad ilma karikavõistluste kohtumistest, mis alati liigamängudest särisevamat õhkkonda pakuvad. Vapruse, Ajaxi ja TJK loobumise põhjuseks on eeldatavasti rahalised probleemid, kuid ikkagi...

Euroopas osaleb karikavõistlustel iga endast lugupidav meeskond, Eesti meistrivõistlustel osalevast 150-st klubist leidus tarmukust vaid 32-l.

Varajased kandidaadid "Eesti parim võistkond 2005" auhinnale

2005-06-09T22:06:00.000+03:00

Iga aasta lõpus annab Eesti Olümpiakomitee välja aasta spordiauhinnad. Minu meelest on pea alati kõige oodatum aasta võistkonna valimine, sest kui Eesti saab uhkeldada üksikute tippudega individuaal-aladel, siis võistkondlikult on väikeriigil rahvusvahelisel tasandil midagi raske saavutada ja "mängud konnatiigis" ehk kodused meistrivõistlused ei mõju enamasti veenvalt. See muudab aga konkurentsi võrreldes aasta mees- ja naissportlase ning treeneri valimisega ootamatustele altimaks.

Kes oleksid hetkeseisuga peamised pretendendid?

Sõudmise paarisaeruline neljapaat, kes võitis MK-sarja avaetapi ja on MM-il üks peamisi medalipretendente. Kogemust ja noorust kombineeriv paatkond koondab endas hetke nelja Eesti parimat sõudjat.

Eesti meeste võrkpallikoondis. Täna FIVB-i presidendi käestki kiidusõnu pälvinud võrkpallurid on ainsa esimesest kvalifikatsiooniringist alustanud Euroopa meeskonnana jõudnud kolmandasse ringi, kus kohtutakse maailma absoluutsesse tippu kuuluvate Venemaa, Poola ja Bulgaariaga. Sel turniiril on iga geimivõit tubli saavutus, kohtumise võitmine võrduks imega ja edasipääs oleks Eesti spordi suurim võistkondlik saavutus läbi aegade.

Eesti meeste jalgpallikoondis arvatavasti esikohale ei pretendeeri, sest juba praegu võib öelda, et kaalukaimaks tulemuseks jääb 1:1 viik Venemaaga - seda ei suudaks ületada ka Läti alistamine koduväljakul või positiivne tulemus Slovakkia vastu võõrsil. Koht esikolmikus on siiski pigem tõenäoline kui mitte.

Markko Märtin - Michael Park on tänavu sõitnud kehvasti. Või õigemini öeldes märkamatult - rallinädalavahetustel ei ole enam isegi sportlikes seltskondades viibides näha ega tunda aasta või kahe eest valitsenud üldist teabenälga, mis seisnes selles, et iga infokild Märtini sõidu kohta võeti vastu siira tänu ja huviga. Esikolmikusse siiski äkki ennast kuidagi pressivad.

Kristjan Kais - Rivo Vesik olid eelmisel aastal väga lähedal olümpiamängudele pääsemisele ning lõpetasid MK-sarja igati soliidse 16. kohaga. Tänavu saadi esimesel MK-etapil 13. koht. Minu meelest jääb neil täpselt üks samm puudu sellest, et Eesti üldsus neid maailma absoluutsesse tippu kuuluvateks sportlasteks pidama hakataks. Selle sammu astumiseks peab regulaarselt MK-etappidel esikümnesse mahtuma ning paaril korral ka turniirivõidule väga lähedale jõudma. Eelmisel hooajal saadi kirja üks neljas koht.

Loodetavasti lisandub aasta teises pooles veel kandidaate. Korvpallikoondis üritab Tiit Soku juhendamise all tagaukse kaudu EM-finaalturniirile pääseda, jalgpalliklubidel seisavad ees mängud eurosarjades, äkki suudab murdmaasuusatamises meeste teatenelik MK-etappidel esikolmikukohti noppida ja must hobune võib esile tõusta alles detsembri keskel.

kiire edu hind

2005-06-08T13:14:00.000+03:00

Võib olla, nagu mõne aja eest selgus, nt 26,9 miljonit eurot. Moskva CSKA ostis Real Sociedadist 19,7 miljoni naela eest türklasest ründaja Nihat kahveci ja sõlmis temaga nelja-aastase lepingu. Nihati palk saab olema 1,8 miljonit eurot aasta. Kokku 26,9 miljonit eurot - 421 miljonit krooni, mille eest saaks ehitada kaks alekokkareenat.

Lisaks näitab see ost minu meelest parajat kriisi vene jalgpallis. Kui nii suure summa eest ostetakse maailma mastaabis teisejärguline ründaja, siis peab kohaliku mängijatevalikuga ikka väga kitsas käes olema. Ma arvan, et Moskva Dünamo oleks viimase poole aasta jooksul ostetud seitsmele portugaallasele eelistanud siiski seitset venelast...

publikujulgus(etus)

2005-06-06T23:46:00.000+03:00

Eile käisin Tartus, Küüni tänaval rannavollet vaatamas. Võistluseks Eesti karikavõistluste avaetapp, osalejate seas muuhulgas Kristjan Kais - Rivo Vesik, kes koos Hollandi paariga Emiel Boersma - Richard de Kogel oodatult finaali jõudsid.

Tegelikult väga hea idee - võistlus kesklinna peatänaval, rahvale tribüüngi kohale toodud, tase vähemalt finaali osas maailma tipule lähedalolev, kaheksa osalejaduo seas pea kõik Eesti parimad mängijad. Finaal oligi põnev, vaja läks kolme geimi, viimases omakorda lisapunkte ja kirsiks tordi peal Kais - Vesiku võit. Pealtvaatajaid oli finaali ajal kohal silma järgi hinnates vähemalt paarsada. Tore!

Nüüd negatiivsest. Esiteks võiksid eestlastest pealtvaatajad aru saada, et võistlusareenil sooja tegevad sportlased pole marutõbised - kui pall tribüünile rahva sekka või tänaval seisvate inimeste sekka lendab, siis võiks käituda näiteks nii: haarake pall, visake see innukalt väljaku ääres ootavale sportlasele tagasi, naeratage ja hüüdke midagi julgustavat või kiitvat ka veel takka.

Käituda ei tohiks aga nii: kui pall teist meetri kaugusel maandub, võtke välja telefon ja hakake seda asjalikult näppima või küsige kõrval seisva sõbra käest, et kuhu õhtul jooma läheme; siis pärast suunavat hõiget tõstke pall maast üles nagu mädanenud kõrvits ja visake see hüüdjale moel, mis näitab teie ülimat ükskõiksust ja hillitsetud põlglikkust selle teo suhtes. Seejärel heitke kiire pilk ümberringi ja tuvastage, ega keegi tuttavatest teid ometi midagi sedavõrd häbiväärset (sinu meele lahutamiseks valmistuva sportlase aitamine) tegemas ei näinud.

Saage aru, et kui sportlased ja publik koos(töös) võistluseks soojendust teeb (ja ma ei mõtle viimase puhul plastpudelist President 10 manustamist), siis kulgeb ka võistlus mõlema osapoole jaoks meeleolukamalt. Ning emotsioonide pärast ju sporti vaatama minnaksegi.

Samas tekkis küsimus, kas võistluse korraldajad pakutavate emotsioonide peale mõelnud on. Sellel jõuproovil häiris silma üks ja kõrva samuti üks tegelinski, kes olid vastavalt kohtunik ja teadustaja. Esimene oli kõigile võistluse jälgijatele suurepärane näide selle kohta, mida kohtunik teha ei tohi (vastuvõetud otsuste muutmine ebaselgetel põhjustel, ülbe suhtumine endast märgatavalt nooremate abikohtunike suhtes, väljapaistev laiskus). Teine aga ei adunud, et suurem osa publikust pole skyplussi mölastiili andunud toetajad. Kompetentne kohtunik on enesekindel ja soliidne ning hea teadustaja informatiivne.

Loo point on, et spordivõistlusel viibijad saavad eelkõige ise selle meeldivaks sündmuseks teha ja spordivõistluse korraldajad peaksid jälgima, et pakutav pakett oleks pealtvaatajate ootustele vastav.